2010 aasta viimaste nädalate lemmikuimad musikaalsed pärlid

|


Šotlased omavad totaalselt !



Jethro Tulli hingusega tundmatu bänd - mis saaks sellest veel parem olla




Tsipake mainstream, kuid samas mõnusalt indie ja üleüldse väga positiivne




Kui tekib võimalus, soetan KINDLASTI plaadi




Taanlased on kuningad mjäumjäu



Tõeliselt suurepärane lugu ja ideaalne film

Aasta 2010 lemmikuimad välismaised plaadid

|
Seni olen suutnud küll teha järjestuse, kuid siinkohal teen erandi - need albumid on lihtsalt lemmikud, järjekord on suvaline:

1. Kings of Leon "Come Around Sundown"

Selle albumiga võib-olla ka selles topis erand - võib-olla et see tõepoolest platseerubki number üheks. Kuningad on olnud minu lemmikud juba poolteist aastat ning selle albumiga nad avasid vaid uue aknakese enda karjääris - nad on sõudnud veelgi sügavamale southern rokki ja nüüdsest ei ole enam kusagilt kuulda neid juustuseid kitarri- ja trummiosi, mis olid lahutamatuteks kaaslasteks esimesel kahel albumil. Ülimõnus rahulik album, mis hiilgab ülimalt püsiva kvaliteedijoonega ning millel on üks abstraktsemaid plaadikujundusi - pilt on küll suhteliselt selge, kuid midagi on seal totaalselt ebamaist.


2. Arcade Fire "The Suburbs"

Arcade Fire on geniaalne bänd selle mõiste kõige otsesemas mõttes. Nad esindavad küllaltki vähelevinud zanri, mis on küll ka kahjuks suhteliselt piiritlematu - orkestraalne rokk. Bändi liikmeid on vist 9, kuid kaasa oli löönud, kui ma nüüd ei eksi, üle kahekümne muusiku - vägev tulemus, kas pole. Album üllatab enda ülima kaasakiskuvusega, kuna alguses tundub suhteliselt juustune album - lood ei kõla päris nii nagu peaksid kõlama ja nagu ei taha üldse vedu võtta, kuid pärast 2-3 korda vastu tahtmist kuulamist, ei taha kuidagi enam Repeat Mode pealt ära minna. Samuti, sarnaselt eelnevale albumile, on kvaliteeditase väga kõrge - 80% albumist on hitiks loodud !


3. The Dead Weather "Sea of Cowards"



Kui ma seda albumit siia lisanud ei oleks, siis oleks mind ilmselt kaks kuud igal öösel käinud vaimud kummitamas ja asi oleks lõppenud enesetapuga - 2010 aasta topis peab lihtsalt olema esindatud see supergrupp. Tegu ei ole kuigi kuulsa bändiga - esimese albumiga nad üleilmset kuulsust ei saavutanud ning ega ka teisi albumiga, kuid see ei muuda neid vähem geniaalsemaks - Alison Mosshart omab suurepärast häält ning ta on niisama nunnu; Jack Lawrence on geniaalne multiinstrumentalist ning kindlasti tuleb kõigil sellele bändile mõeldes tema nägu ette; Jack White on 21.sajandi suurim geenius, kelle kohta ma ei hakka rohkem kirjutama, kuna see postitus tuleks kahe kilomeetri pikkune. Albumil leidub ka halvemad lugusid, kuid üldiselt väga vägev teos.


4. Vampire Weekend "Contra"


Vampire Weekend on kindlasti üks neist glämmbändidest, mida võib tuua alati näiteks, kui küsitakse midagi uut,revolutsioonilist ja huvitavat - nende nohiklik, elektrooniline ja aafrikalik muusika meeldib küll ainult teatud inimestele, kuid mingi elamuse saavad sellest kindlasti kõik muusikahuvilised. Kindlasti on tegu ka ühe parima meeleoluga albumiga - vaadates, kuidas nad selle albumi lugusid laivis esitavad: tüübid naudivad muusika tegemist totaalselt ning nagu näha, läheb see ka rahvale peale - mitmed-mitmed "uue tulija" auhinnad kukkusid just Vampire Weekendile sülle. Nende fenomen peitub ka kindlasti instrumentide töödeldud helides, pannes need kõlama justkui veidike off-beat.


5. The Black Keys "Brothers"


Selle bändi puhul peaks kindlasti tegema pimetesti - olen enam kui kindel, et suurem osa kuulajatest ei arvaks eales, et tegu on kahemehebändiga. Ja tõsi ta on, endalgi on algselt raske uskuda, et selline kõrgetasemeline bluusrokk võib tulla vaid kahemehelisest bändist. Nad on parim näide sellisest bändist, kes muudavad kõik kullaks, mis nad teevad - see album on kuld ning on saanud palju aasta parima albumi tiitleid, see albumikujundus on kuld ning on saanud palju kümnendi parima plaadikujunduse tiitleid ning nende muusikavideod on kuld, Youtubes kommentaare lugedes jääb tunne, justkui oleks tegu millegi ebamaisega. Tõeliselt üllatav bänd, kellelt jään kindlasti ootama uusi ja uusi üllitisi.

6. Bullet for my Valentine "Fever"

Seoses BFMV jääb mul vist alatiseks meelde Piret Järvise ütlus Areeni intervjuus - "Mulle meeldib vahel kuulata Buller for my Valentine, kuna see on üks bändidest, mida keegi ei kuula". Tõepoolest, peab nentima, et seda võib pidada selle bändi vooruseks. BFMV on olnud mu kuulamisnimekirjas juba pikka aega, kuid ei oleks eales oodanud "Fever'st" sellist pommi - kõik lood on suurepärased, plaadil on vaid üks ballaad ning kogu meloodia, meelestatus ning sõnum on niivõrd suurepärane, et sa ei isegi ei mõtle sellele, et kuulad tol hetkel emo-metalcore'i.


7. Mainekk "Dance Dance and Rotate"



Selle bändi avastamislugu on täiesti müstiline - sai mõni aeg tagasi käidud üritusel nimega Sadhu jämm, millesse suhtus algselt suhteliselt skeptiliselt tänu meeleolust väljas olevatest esinejatest jms, kuid hilisel tunnil, kui esinema asus Rootsist pärit grupp, sulasin ma automaatselt - parim live-kogemus ever. Nende albumi geniaalsust on raske sõnadesse panna - seda peab mõistmiseks lihtsalt kuulma. Kogu albumis lööb esile loomulikult Erki Pärnojalik stiil, mis hoiabki kogu bändi ühtsena, kuid samas on lausa uskumatu üldine kaiff, mida tüübid esinemisest saavad - niivõrd meeldiv oli vaadata, kui pohuistlikult suhtub Ulrik Ording enda trummidesse, samas aga olles muusikas totaalselt transis.

8. Two Door Cinema Club "Tourist History"


Olgem ausad, selle bändi avastasin ma alles eile, kuid seda võib tõepoolest nimetada armastuseks esimesest silmapilgust (muusika puhul seega armastus esimesest taktist). Nad on niivõrd erilised - lüürika on ülimalt tempokas, instrumentaal on elektrooniline, kuid samas iirlaslikult ülevoolav ja isegi veidi reggealik. Võrdluseks võiks tuua mitmed nö "arvustajate-bändid" - LCD Soundsystem jms, mille fenomenaalsus jääb mulle kaugeks, kuna instrumentaal piirdub vaid mingite piiksude, kriuksude, käuksude jms, kuid selle bändi puhul on tunda siiski seda, et tüübid soovivad hinges teha ikka midagi tõsist - Alex Trimble mängib Telecasteriga ning on näha, et ta teeb seda täie naudinguga. Kindlasti üks selle aasta parimaid uusi tulijaid ning pikka iga neile - Tourist History jääb minu playlisti kindlasti veel pikaks ajaks.

9. Kanye West "My Beautiful Dark Twisted Fantasy"


Sellesse albumisse suhtusin ma tegelikult algselt ülimalt skeptiliselt, kuna Kanye West ei jätnud viimase albumiga kuigi usaldusväärset muljet ning ei kutsunud see kook ennast väga mekkima. Möödus kaks nädalat ja ma olin väga üllatunud - isegi kõige hip-hopi vihkajalikumad inimesed olid teinud kannapöörde ning ülistasid seda albumit. Kratsisin pead ning otsustasid üle kaeda. Pärast läbikuulamist olin veelgi rohkem üllatunud - poleks niii vägevat teost osanud oodatagi. Neid palasid on raske alahinnata, kuna on näha, kui suurt vaeva on nähtud kogu loo ideaalseks kõlamiseks ning rahvale pealeminemiseks. Eriti suur kiitus ka üligeniaalsete plaadikujunduste eest ning Runaway 'st tehtud pooletunnise lühifilmi eest. Tolle lühifilmi lisan ka postituse lõppu - soovitan igaühel see läbi vaadata, meisterlikult tehtud.

10. Katy Perry "Teenage Dream"

Katy Perry on olnud minu jaoks sümpaatne juba One of the Boys ajast - tal on suurepärane hääl, tal on väljanägemist ning ta suudab enda lood muuta raadiohittideks. Teenage Dream on täiskasvanulikum kui eelnev album, kuid sama meelelahutuslik ja mõnus - leidub muidugi tõeliselt lamedaid FruityLoopsis valmis klopsitud lugusid, kuid üldine tase on väga kõva. Tihtipeale, just pärast selle albumi ilmumist, heidetakse Katy'le ette seda, et ta hääl on liialt autotunetud ning ta ei suuda laivis häid esitusi teha - no KURAT, ma just totaalselt armastan seda, et ta laiv esitlused on piisavalt elulähedased ja mitte nii viimse pulgani viimistletud, nagu albumi variandid. Ei hakka mingit sõimu siia lisama, kuna poleks mõtet. Seega jah, selle suve lemmikalbum ning igati pooldan Katy't - alista see kuradima Leedi Gaga !

Aasta 2010 lemmukuimad eestimaised plaadid

|

1. Frankfrank "Frankfrank"


Niivõrd värske ja uuenduslik, samas nii kodune ja harjumuslik - see bänd võlub ilmselt kõiki. Avastamine oli üsna juhuslikult, kuna algne huvi oli bändi Mainekk vastu ning vaadates, et Erki Pärnoja mängib ka sellises, tõeliselt huvitavas trio, tuli plaat ilmtingimata soetada. Juba puhtalt bändi infot vaadates saab aru, kui võimas kõik on - Erki Pärnoja kitarril, Kaspar Kalluste trummidel ja Kristjan Mazurtchak saksofonil. See bänd on puhas nauding improvisatsioonist ja heast fiilingust. JAZZPÄRL


2. Metsatöll "Äio"


Metsatöll on muutunud viimaste aastatega tõeliseks fenomeniks - teda võib pidada praegu vaat et Eesti kuulsaimaks bändiks. "Äio" on ka midagi nende fenomenaalsuse radadelt - seal on vägevaid eeposeid (6-7 minutit pikad, segase lüürikaga indiaanilikud lood), seal on loitsusid ning seal on seda tõelist kodumaist ja karget hingust, mis muudabki Metsatöllu eriliseks. Nad teevad raskemuusikat, kuid samas on see niivõrd hästi viimistletud ning kogu bänd koosneb nii võimsatest isiksustest, et isegi pereemad hakkavad seda bändi kuulama. RASKEMUUSIKAPÄRL


3. Lenna "Lenna"




Lenna Kuurmaa fänn olen ma juba pikki aastaid - fänniks sain pärast Vanilla Ninja lugu "Club Kung-Fu", pärast mida olin Vanilla Ninja paadunud fänn pea neli aastat, kuid siis nagu fänlus kadus ning Lenna kadus kah areenilt. Nüüd, 2010 aastal, tagasi tulnuna, sain ma jällegi tema fänniks - nii suurepärase üllitise peale lihtsalt peab sulama (kahju et "Rapunzel" Eurovisioonile ei jõudnud). Kõik karakteristikud näitavad ainult head - muusika on kirjutanud ja produtseerinud Vaiko Eplik, Eplikulikku käekäiku on tunda läbi kogu albumi ning sõnad on kirjutanud Lenna ise ning kohati oli talle abiks ja Jarek Kasar. Kokkuvõtteks hea, kompaktne, positiivne ja ülimalt professionaalne plaat Eesti kauneimalt lauljalt. SUVEPÄRL

4. Erinevad esitajad "Kohalik ja Kohatu 3"


Kohalik ja Kohatu 3 on Komplekt selles sõna kõige suuremeelsemas ja paremas tähenduses - suurepärase Eesti indiemuusika kogumik. Kokku on segatud Mooses kui kosmoselik alternatiivrokk; Honey Power kui kantrilik popprokk; Picnic kui psühedeeliline loitsimine; Vaiko Eplik kui eesti Jack White; Ewert and the Two Dragons kui naiivne punkrokk jne. Seda nimekirja võiks niiviisi jätkaka, kuni kõik kakskümmend lugu on mainitud. Tõepoolest, olid ka mõned nõrgemad palad, kuid üldmulje on ikka TÕELIST vägev - Seksound on suutnud välja otsida pärlid, mis on ükshaaval suurepärased ja ühtsed kaelakeena lausa fenomenaalsed. INDIEPÄRL


5. Tolmunud Mesipuu "Koger ja Panter"


Tolmunud Mesipuu esindab Eesti kompottrokki - ei ole veel piisavalt haritud inimest, kes suudaks neile zanri määrata. Kuulad ühte lugu, meenutab kangesti T-Rexi ja teisi klassikuid ehk glämm rokk, kuulad teist lugu, meenutab hoopist David Bowie huinamuinasust ehk kosmiline rokk. Kuulates Eesti mainstream poppartiste nagu Koit Toome, Rolf Juunior ja teised, tekib tunne, nagu nende laulusõnad oleks kirjutanud viie-kuue aastane koolieelik. Tolmunud Mesipuu teostel puudub lüürika, kuid need suudavad rääkida palju rohkem - kuigi otseselt rääkivaks osaks võib pidada tõeliselt iroonilise ja sügavaid laulupealkirju. Instrumentaalselt suurepärane, kontseptsioonilt geniaalne ja meeleolult ülimeeldiv - see on Tolmunud Mesipuu. MÕTLE-SIIA-ISE-MIDAGI-LAHEDAT-PÄRL





Aasta 2010 lemmikuimad filmid

|
1. Machete



Robert Rodriquez suutis taaskord kinnitada, et ta on totaalne geenius - sellise puhta, häbitu ja totaalselt stiilse möllu õigetesse piiridisse paigutamine on väga keeruline ettevõtmine ning sellega saavad filmimaailmas hakkama vaid mõned, kõige vägevamad tegijad. Tund ja kolmveerand verd, lendavaid päid, kuulsaid näitlejaid, pornofilmimuusikat ja geniaalseid one-linereid. MÖLLUPÄRL

2. Scott Pilgrim vs The World

Scott Pilgrim on justkui kompott kõigest - seal on muusikat, seal on üle vindi keeratud insane armastuslugu, seal on koomiksilikud kaklusstseenid, seal on kübeke räiget musta huumorit ja kõige tipuks veel tõelist suurepärased näitlejatööd - kõik need argumendid muudavad selle üheks nauditavaimaks ja kaasakiskuvaimaks filmiks. Ja loomulikult, rezissööriks Edgar Wright - seni ei ole veel ühtki tema filmi, mida ma poleks pärast esimesi minuteid armastama hakanud ! MUUSIKAPÄRL


3. Inception


Nähes kinos Inceptioni reklaami, tundus see väga leim ulmelugu, mis ei kutsunud absoluutselt. Kuuldes, et rezissööriks on Christopher Nolan, muutus teos juba üsna huvitavaks, kuid siiski ei olnud veel mõttes minna kinno vaatama. Nähes Filmiveebis mitmeid kiitvaid sõnu ning IMDb #3 kohta, oli teos juba väga oodatav ja tekkis soov minna kinno. Kinost väljudes ei kahetsenud enda otsust ning julgen öelda, et nii suurepäraselt kirjutatud teost ei ole viimaste aastate jooksul kindlasti nähtud - aspekte on nii palju, et hetkel, pärast kolmekordset vaatamist, leiaksin vist ikka uusi asju, mis suudavad lüüa totaalselt pahviks. ÜLLATUSPÄRL


4. Kick-Ass


Kick-Ass tundus väga huvitav juba alates hetkest, kui sattusin juhuslikult netis ringi kolades nägema seda kurioosset treilerit, mis näitab feiksuperkangelast pilvelõhkuja katuselt alla kukkumas - tundus niivõrd geniaalne ja special, et üle kaemine muutus möödapääsmatuks. Osutus muidugi veelgi vägevamaks ja "mustemaks", kui arvasin ning kinos sai seda vaadatud lausa KAKS korda. Mitmeid võrdluspunke võib tuua filmiga Scott Pilgrim vs The World, kuid kompaktsuse ja kaasakiskuvuse koha pealt jääb peale ilmselt siiski eelnimetatu. KOOMIKSIPÄRL


5. Piranha


See on selles topis selline film, mida sattusin vaatama puhtjuhuslikult. Kunagi ammu-ammu postrit nähes tundus feil Jaws remake ning kuna sisaldas isegi väljendit "3D", muutus kogu film hetkeliselt läbikukkunuks. Kõrvu jäid kõlama mõned head arvustused ning kui avastasin, et on netti ilmunud, tirisin alla. Pärast seda passis see mul oma 2-3 nädalat arvutis, kuni lõpuks totaalsel igavushetkel otsustasin hääled sisse lükata - asi oli mannetusest väga kaugel. Üliverine, palju paljast keha ning isegi hulpiv peenis - mida saaks ühelt õuduskomöödialt veel tahta ?! ÕUDUSPÄRL


The Boondock Saints (1999)

|

Iirlastest vennad Connor ja Murphy McManus elavad Bostonis. Leides, et Jumal ei karista õiglaselt inimlikku õelust ja pahet, võtavad nad enda missiooniks inimkonna puhastamise halvast. Terve ühiskond peab neid oma kangelasteks. Isegi FBI uurija Paul Smecker, kes teeb kõik nende püüdmiseks, tunnistab, et poisid teevad just seda mida vaja ja mida ta on salajas lootnud juba pikka aega juhtuvat. Puudu pole ka iiri politseinike trio ja ülimalt efektiivne palgamõrvar. Riskides eluga Veritas (tõe) ja Aequitas (õigluse) nimel saadavad nad korda rohkem, kui FBI kunagi on suutnud.

Plussid:
* William Dafoe omas seda filmi
* Esmasklassiline must huumor
* Geniaalne pila mainstream actioni poole
* Lõbus alatoon - sügav sisu
* Väga omapärane lahendus, kuidas ehitada ülesse kogu film
* Üllatavalt meeldivad kaameratööd
* Il Duce kui kõige f'ing kõvem pahalane ever
* Idioodist FBI-agent Greenly, keda mängis ei keegi muu kui Bob Marley (üldjoontes mõttetu näitleja, pole ilmselt isegi seotud võimsa reggae suurkujuga)

Miinused:
* Sisu oli esmaklassiline, kuid mõistmine polnud kuigi kerge - seletamisega ei nähtud vaeva
* Kogu asja usuga sidumine jäi väheke nõrgaks

Kokkuvõte:
Omapärane, meelelahutuslik ja kuratlikult kaasakiskuv krimidraama, mis kätkeb ülimalt vaidlustatavat probleemi, mis on aktuaalne ka praegu, 11 aastat hiljem. Näitlejatööd on suurepärased ja kindlasti ei ole seda mõtet vaadata inimesel, kes teab peast kõiki Chuck Norrise one-linereid ja kelle seinal on Steven Seagali poster - see film on niivõrd stiilselt ja intellgentselt serveeritud, et mainstream-o-hoolikutel pole seda koogikest isegi mõtet proovida. 8/10


IL DUCE

Machete (2010)

|
























Ta paistis olevat nagu iga teine päevatööline ning sobis täiuslikuks patuoinaks poliitmõrvas. Kuid tegelikult oli ta Machete, legendaarne, hirmohtliku hoiaku ja samaväärsete oskustega endine federale.
Machete jäetakse pärast verist kokkupõrget kurikuulsa Mehhiko narkoparuni Torreziga surema, kuid lootuses avalikkuse silme alt kaduda ning oma traagiline minevik unustada võtab ta jõu kokku ning suundub Texasesse. Seal ootab Machetet ees valede ja korruptsioonivõrgustik ning surmav kuul senaatorile, mis teeb temast riigi kõige tagaotsituma mehe.
Machete tahab oma nime puhastada ning vandenõu päevavalgele tuua. See pole aga sugugi lihtne, sest teda takistavad Booth - armutu ärihai, kelle palgal paistab olevat lõputult mõrtsukaid, Von - sadistlik, omamoodi väikest armeed juhtiv kurikael, ja Sartana Rivera - imeilus immigratsiooniametnik, kes ei suuda otsustada, kas talitada seaduskuulekuse või südamesunni järgi.
Machetet see-eest abistavad Luz - seksikas ja mässajahingega taco-veoki juht, ja Padre - preester, kes on ühtviisi osav nii issameie kui relvadega.
Kuulide, vere ja murtud südametega palistatud teekond viib Machete taas Torreze juurde, et pidada maha verine võitlus kättemaksu ja lunastuse nimel.

SPOILER ALERT ! ! !

Plussid:
* Alasti naine tõmbab telefoni välja teada-küll-kust
* Filmi heads-chopped-off count peaks olema mingi 30 ringis
* Lõiketeradega trimmer
* Harley Davidson miniguniga
* Lindsey Lohan alasti + hiljem nunnariietuses värdjaid tapmas
* Jessica Alba ilusam kui varem, badassim kui varem, parem kui varem
* Don Johnson kogu oma stiilsuses - sigarist kaks mahvi ja siis lompi, kogu filmi prillid ees, esimest korda võttis need ära ca 15min enne filmi lõppu jne
* Michelle Rodriguez - ühe silmaga tacomüüja, kes omab garaazis umbes 100t eri relva
* Jeff Fahey kui ülihumoorikas ja ajuvaba tegelinski, kelle iga rida ajas tõeliselt naerma - "Have you ever killed anybody ?!"
* Cheech Marin kui preester kahe shotgunniga tapmas värdjad kirikus - kahjuks hiljem lõpetas ta küll ristile lööduna
* Kuumad haiglaõed, kes osutusid hiljem headeks relvakäsitlejateks
* Danny Trejo vahekorras nii Lindsey Lohani, Jessica Alba, Michelle Rodriguezi kui ka Alicia Marekiga - taustaks muidugi iga kord pornofilmimuusika
* Robert De Niro kui autoriteet - üsnagi pealiskaudne roll, aga suurepäraselt sooritatud, suri piinarikkalt elektriaial
* Lõppu muidugi põhiline - esmasklassiline gore, millesarnasega suudab välja tulla vaid Robert Rodriguez
* Steven Seagal vs Danny Trejo ehk Machete vs Katana ehk kümnendi vastasseis
* Auto hüppab hüdraulika jõul 5m kõrgusele ja lömastab värdja
* Tüüp kes ropsis iga kord kui keegi ära tapeti
* Paha mehe soolikatega viiendal korruselt neljandale hüppamine

Kokkuvõte:
Selle filmi kirjeldamiseks puuduvad kokkuvõtvad sõnad - see on niivõrd verine, niivõrd naljakas, niivõrd uuenduslik ning niivõrd suurepäraste näitlejatega, et sellist maistust ei tohi lihtsalt vaatamata jätta. Suure actionfilmide austajana sain sellest filmist totaalse naudingu - oleks tahtnud kinos näha. Kui soovite ajud välja lülitada, siis TOP1 film mida selles olekus vaadata olekski "Machete". Soovitan kõigile adrenaliinihuvilistele ning möllufännidele. Meeltmööda on see muidugi ka kindlasti igasugu külmrelvagurudele, sest enam andekamaid külmrelvi annab välja mõelda. 10/10


The Cop

The Doc


The Pap

AND


The Nun

____________________________________________________________________

Badass hüdraulika


Mehhiko sigarid

Suur hulk muusikapärleid, mis viimasel ajal minu meeli hellitanud on

|






Ja lõppu minu väike fetishpärl: