Uus eluline muusikablogi

Aitasin semul teha blogi - blogi on küll eluline, ent sügavalt seotud muusikaga,

mis on ka üks minu blogi suunitlustest. Blogi väljapaistvaks jooneks on see, et iga

postituse lõpus on üks lugu, mis on kirjutaja hetke lemmiklugu või lihtsalt "iconic" pala
sobivas kontekstis. Eriti huvitav võib seda olla lugeda inimestel, kelle elustiilis väljendub mingilgi määral boheemlust ning kelle muusikamaitseks EI OLE Lady Gaga ning hingetu trance. Loodetavasti viitsib keegi võtta vaevaks ning pilgu peale visata - 

 http://thefieldlauri.blogspot.com/

The Mechanic (2011)

Arthur Bishop on mehaanik - range koodeksi ja unikaalse talendiga eliit palgamõrvar. Tema töö vajab professionaalset täiuslikkust ja täielikku erapooletust, ja Bishop on sellel alal parim. Kuid kui tema mentor ja parim sõber Harry mõrvatakse, unustab Bishop oma ala reeglid ning muutub kättemaksuhimuliseks. Nüüd saab ta endale uue ülesande, mille eesmärgiks on kukutada oma mentori ja parima sõbra mõrvar. Kuid tema ülesanne muutub keerulisemaks, kui Harry poeg, Steve, tuleb tema juurde sama kättemaksuhimulise sooviga. Bishop on alati tegutsenud üksinda, kuid ta ei suuda selga pöörata oma parima sõbra pojale. Nüüd, kui Bishop viib Steve'i sügavale allmaailma, kus sai alguse tema surnud parima sõbra partnerlus, hakkavad valed aina rohkem pinna peale tulema ning peagi muutuvad probleemi parandajad iseenda probleemiks.

   Vaatamata näiliselt pingelisele ja sisutihedale stsenaariumile oli teemaga pidepunkte ikka kohutavalt vähe - film oligi puhtalt ülesse ehitatud Jason Stathami "badassluse" peale ning seda Mehaanikute kogukonna mõtet ja seotust erinevate inimeste põhimõtteliselt lahti ei seletatudki. Loomulikult ei tohi ennast sellest heidutada lasta, sest kui keegi on näinud varem vähemalt ühtki Jason Stathami filmi, siis ta peaks ette kujutama, mida kujutab endast ka Mehaanik - plahvatused, käsivõitlused ja närvilise kaameratööga stseenid on loomulikult läbivaks jooneks ka selles filmis.

   See film suutis jällegi kinnitada, et puhtakujuline ja hingega tehtud äktsion ei ole veel välja surnud - loodetavasti leidis endas ka mingi pärli Ben Foster. Fostrit ei oleks küll tänu tema varasematele rollidele (3.10 to Yuma, Bang Bang You're Dead) taolises ajudeta möllufilmis ette kujutanudki, aga ta tõestas end suurepäraselt - piisavalt usutav ja "jõmmiliku" välimusega tüüp.

   Mingil määral esitab see film aga suunitlust, et möllufilmid ei tohi maailmaakuulsate nägude vananemisega välja surra ning et inimesed vajavad toaliseid filme igavast ja üheülbalisest igapäevaelust pääsemiseks. Suurepäraselt teostatud VÄGA meelelahutuslik film, mis meeldib kõigile möllufilmide fännidele ning kindlasti ka kõigile, kelle teetassid on olnud Stathami varasemad üllitised. Näide filmi ääskikkimisest - "I'm going to put a price on your head so big, that when you look in the mirror your reflection's gonna want to shoot you in the face." Üsna igav Stathamlik äktsion, mis hiilgab siiski paari huvitava lahendusega

Anchorman: The Legend of Ron Burgundy (2004)

 

1970date uudistetoimetustes on peamisteks töötajateks mehed ja Ron Burgundy nende kroonimata kuningas. Kuid lõpuks jõuab feminism ka Roni uudistetoimetusse ja seda ambitsioonika Veronica Corningstone'i näol. Veronicale püütakse kaela määrida teisejärgulise tähtsusega reportaaže, kuid kui ta sellest keeldub ja aegamööda Roni töölavale trügima hakkab, on uudistetoimetajate sõda alanud. 

  Will Ferrelli puhul on teada, milliseks film üldjuhul kujuneb (kui välja arvata tema viimase aja KO-HU-TA-VAD filmid) ning loomulikult on see film kõige puhtam näide sellest - huumor kõigub läbi filmi maitsekuse ja maitsetuse piiril, kuna situatsioonid on tihtipeale üliabsurdsed, ent lahendus on kaunis geniaalne ning jääbki mulje, nagu oleks tegu tõeliselt intelligentse ja kõrgekvaliteedilise huumoriga (mida ta ka siiski teatud mõttes on).

   Kindlasti on selle filmi üks trumbiks ka uskumatu näitlejateparaad - Christina Applegate kui autoriteedist Burgundy "naistuttav", Steve Carell kui idioodist töökaaslane (jah, ta oli idioot selle sõna kõige otsesemas mõttes), Seth Rogen kui entustiastlik operaator, Danny Trejo kui elutark baariomanik jne. Situatsioonikomöödia püsisiki jalul tihtipeale just tuntud nägudele, sest kellele ei meeldiks siis näha Steve Carelli karuga ratsutamas.

   Perfektsusest oli aga filmis kahjuks tsipa puudu - puudu jäi põnevusest, kuna kogu ülesehitus meenutas pigem Monty Pythonlikku lähenemist, kus võetakse mingi temaatika ning pommitatakse sel teemal erinevaid humoorikaid sketše. Pean nentima, et tegelikult vaatasin ma filmi kaks päeva - esimesel korral kiskus lihtsalt nii uniseks ära, kuna igav jagelemine pikitud mõne Steve Carelli andeka ütlusega ei olnud lihtsalt piisavalt kaasakiskuv. Üldpildis aga meeldiv komöödia, mis ei nõu kuigi palju kaasamõtlemist ning mille kaasaelamisse aitab kaasa arvatavasti juba eelnev hea tuju, kuna kesise tujuga ei pruugi taoline huumor lihtsalt piisavalt meelt lahutada.Kohatiselt ülehinnatud komöödia, ent kindlasti üks Will Ferrelli tippteostest

 Ed Harken: Sweetheart, you and I have had this discussion a million times. There's never been a woman anchor. 

Veronica Corningstone: Mr. Harken, this city needs its news. And you are going to deprive them of that because I have breasts? Exquisite breasts? Now, I am gonna go on, and if you want to try and stop me, bring it on. Because I am good at three things: Fighting, screwing, and reading the news. I've already done one of those today, so what's the other one gonna be? Huh?  

Ed Harken: [pärast mõttepausi] Screwing?

Oscar parima teemaloo eest ehk Randy Newman kogu hiilguses

The Fighter (2010)

 

Tõestisündinud lugu kergekeskkaallasest Dicky Eklund'st, kes on oma klassi uhkus. Ta oskab väga hästi poksida, kuniks peale ringis võitlust Sugar Ray Leonardiga, kellele ta kaotas oma tiitli ning millega kaotas ta ka usu poksimisse. Sellest algas tema allakäik, ta hakkas kurjategijaks ja sattus narkosõltuvusse, mis lõpuks viis teda ka vanglasse. Peale mida, otsustas tema poolvend Micky astuda oma poolvenna jälgedesse ning hakata tegelema ametlikult poksimisega, millest algas Rocky-sugune lugu. Micky arvas, et ta on parim poksija, kuniks ka tema kaotas oma elu parima tiitli kaaspoksijale. Ta sattus masendusse ning loobus poksimisest, kuniks tema vend sai vanglast välja. Nüüd on Dicky saanud endale kinnisideeks ajada oma poolvend õigetele radadele tagasi ja treenida teda kergekeskkaallase meistritiitli jaoks, et saada lunastust oma tegude eest.

  Üle pika aja on tõeliselt tore näha filmi, mis ei proovi olla midagi rohkem, kui on lubatud - tegu on täiesti puhtakujulise suhtedraamaga, milles ei ole mingeid utoopilisi probleeme ega ebareaalseid tegelasi. Jesus Bale ja Marky vennalik side on arvatavasti selle filmi kõige iseloomulikumaks jooneks - tõeliselt meisterlikult on väljendatud perekondlikuid suhteid ning nende vastandlikkust kasvamisel ning elus edasijõudmisel.

  See on viiest arvustatud Oscarifilmist ainus, mille saalis oli üle poolte kohtadest tühjad - keevaverelised eestlased ootavad arvatavasti filmilt rohkem kui vaid puhast poksi ja põnevat suhtedraamat. Kuigi põhiline sära langeb muidugi meesstaaridele, on just põhiline osa kanda naisnäitlejatel - Dicky ja Micky ema ning nende õed on väga humoorikad tegelased, kelle osa stsenaariumis on kaunis väike, ent meeleolu loomiseks ja õhustiku tugevdamiseks on nad suurepärased osalised.

  Samas olid aga poksireportaažid väga põnevalt ning Eurospordilikult tehtud - veidi väriseva kaameraga oli poksiringist jäetud väga realistlik mulje ning ka poksimatšid ei olnud utoopilised - kaotused-võidud paistsid üpris loogilised ja ei tekkinud Rocky viimaste osade effekti, kus peopesa puutus laupa üpris tihti.

  Üldjoontes aga väga mõistlik draama, mis on küll arvatavasti paljudele vaatajatele liiga igav ning ebahumoorikas, ent tõelisele filmihuvilisele on seal kindlasti palju vaadata - paar pingelist poksimatši, vendade lahknemine, narkootikumideprobleem ning nii-öelda "neighbourhoodi" probleemid. Naiskõrvalosa Oscar oleks pidanud küll igatahes minema True Gritile, ent nüüd kui see käes on, ei ole enam öelda midagi ning õnnitlused Melissa Leole. (Tegelikult ei ole ju auhind oluline, põhiline on siiski see, et ta sai hakkama F-Bombiga !!!) Väga tugevatasemeline draama, mis pakub vaatamisrõõmu pigem maskuliinsele poolele

Kirk Douglas ehk mees kirstust ja F-Bomb

  

The King's Speech (2010)

 

Lugu mehest, kellest sai kuningas George VI, kuninganna Elizabeth II isa. Pärast seda, kui tema vend Edward troonist loobub tänu suhtele lahutanud naisega, tõuseb George, hüüdnimega Bertie, vastu tahtmist Ühendatud kuningriigi etteotsa. Bertie, kes kannatab kogelemise all ning keda ei peeta sugugi vääriliseks kuningaks, saab abi Lionel Logue’ilt, ebatavaliste võtetega kõneterapeudilt. Ootamatute kõnetehnikate ja ebatõenäolise sõpruse abil leiab Bertie kindla hääle ning viib riigi söakalt sõtta.

  King's Speech on kindlasti üks neist filmidest, mida ma ilma Oscari nominatsioonideta pole viitsinud ealseski vaadata - suht dull kontseptsioon Georg VI keerulisest teest Yorki hertsogist kuningani. Üllatav on ka see (kindlasti mitte ainult minule), et Akadeemia poolt saavutas see film taolise poolehoiu - tegemist on siiski vaid väga hea HBO-stiilis telefilmiga, mis vääris küll kindlasti parima meespeaosa Oscarit, ent teised on juba kahtlasemad.

  Film väärib aga ka teatud külgedelt suult kiitust. Taaskord võib välja tuua selle, et tegelikult on filmi stsenaarium väga lihtne ning treilerit ja kokkuvõtet vaadates/lugedes tekib küsimus, et kuidas üldse oleks võimalik sellest teha film, mis saab tõsimeeli 12 Oscari nominatsiooni, millest ta neli võidab. Samas aga, filmi vaadates, unustad sa selle täielikult - Hooper on suutnud viia klassikalised draamastseenid tõelise tipptasemeni, ent kõik see vaheldub humoorikate stseenidega Lioneli Logue'i seltsis ning Helen Bonham Carteri naiivse abistamishimuga.

  Suurest melust on kõrvale jäänud aga ka mitmed teised suurepärased esitused - Timothy Spall väga ikoonilise ja innovaatilise Winston Churchillina, Michael Gambon suurepärase George V'na ning Eve Smith viktoriaanliku Wallis Simpsonina. Kindlasti suurepärane film, peegeldamaks Tom Hooperi oskust kirjutada tuimast ajaloolisest võimuvõitlusest niivõrd intrigeeriv draama, mis suudab hoida arvatavasti isegi kõige asjatundmatuma nolgi põnevil. Väga tugev film, ent mitte taolist kõmu ja kiitust väärt. Meediakünnise ületanud eepiline ajalooline jutustus, mida sillutavad ülihead näitlejatööd, ent kohatiselt veniv stsenaarium

Ts-ts-ts-i-i-i-ta-di-di-di-d

Lionel Logue: [samal ajal süütab Berty sigaretti] Please don't do that.  
King George VI: I'm sorry?  
Lionel Logue: I believe sucking smoke into your lungs will kill you.  
King George VI: My physicians say it relaxes the throat.  
Lionel Logue: They're idiots.  
King George VI: They've all been knighted.  
Lionel Logue: Makes it official then.  

Lionel Logue: Do you know the "f" word? 
King George VI: Ffff... fornication? 

King Edward VIII: Sorry, I've been terribly busy.  
King George VI: Doing what?  
King Edward VIII: Kinging.

127 Hours (2010)

 

"127 tundi" on tõestisündinud lugu mägironijast Aron Ralstonist, kes satub lõksu kaljude vahele, kui suur kivi ta käe peale kukub. Ta asetseb isoleeritud kanjonis Utah's, kus järgmised viis päeva mõtleb ta oma elu üle järele - kõik mis ta on saavutanud, tema tuttavad, pere, armsamad ja ka kaks matkajat, keda ta kohtas enne õnnetust. Kas tal õnnestub vabastada end kivi alt, ronida kaljuseinast üles ja saada päästetud? Filmitegemise aluseks on võetud Aron Ralstoni samanimeline raamat, kus ta räägib enda läbielatud kogemustest.

 Arvatavasti ei ole enam inimest, kes ei oleks mingil vähemalgi määral kuulnud kõmujutte Danny Boyle'i linateosest "Slumdog Millionaire", mis kogus paraja sületäie Oscareid 81. Galal 2009. aastal. See film on aga tema stiilile väga sarnane - taaskord on võetud mingi eriliselt awkward teema ning sellest on kokku keedetud supp, mis on pea igas vanusegrupis vaatajale sobiv (kui välja arvata 127 Tunni mõned grotesksed stseenid, kuid õnneks on inimestel silmalaud, millega võib enda nägemist piirata).

 Film ongi tegelikult lihtsalt psüholoogiline rännak Aron Ralstoni elus, pikitud hüsteeriliste ning mõtlematute tegudega, mis kohati küündivad uskumatuse piiridesse, ent "Based on True Story" summutab kõik kahtlused. Mina isiklikult oleksin oodanud isegi veelgi põhjalikumat käsitlust üleüldse kogu tema elust ehk kui väga ta armastas on vanemaid, kui kiindunud ta oli mägironimisse ning ka tema armuelust, mis jäi praegust käsitlust vaadates ikka väga segaseks ning täiesti mõistmatuks.

 Triviat lugedes selgub, et James Franco veetiski reaalselt mitmeid ja mitmeid tunde kitsas ja klaustrofoobilises stuudios, et vaatajatele jääks võimalikult reaalne elamus. Tänu sellele ning A. R. Rahmani suurepärasele kariibilikule soundtrackile ongi arvatavasti tegi ühe kõige üllatavama filmiga - seal filmis ei toimu tegelikult mitte midagi, kuna teemaarendus on alguses vaid 10-15 minutit ning ülejäänu ongi vaid kanjonis. Vaatamata sellele ei teki siiski kordagi isegi mõtet kella vaadata ning õige pea avastastki, et film on jõudnud lõpusirgele. Täielik mõnitamine Akadeemia poolt, et ühtki kuklit 127 Hoursile ei jätnud - tegu on ilmselt sama sündroomiga mis Eurovisiooniligi, et teatud aastatel lihtsalt lähevad Akadeemiale mingit kindlat sorti filmid peale ja teised võivad peppu minna. Film, kus eimillestki on tehtud miski - suurim kiitus Boyle'le ning Franco'le, kes on suutnud luua ühe omanäolisema liigitamatu teose

  Aron Ralston