Hobo with a Shotgun (2011)

Rutger Hauer astub üles nimetu mehena, kes käib omi radu mööda mandunud Kõntsalinna tänavaid. Siin valitsevad narkodiilerid ja mõrtsukad, lokkab vägivald ja madalale langemisel puuduvad igasugused piirid. Kõike seda orkestreerib õel ja kuritahtlik Drake, kes koos oma kahe pojaga on loonud hirmu ja ängistuse õhkkonna, et hoida rahvast oma käpa all... Kuid Drake'id ei oska oodata püssimehe saabumist.

  Hobo with a Shotgun jäi mulle silma juba HÖFF'i kavas, kuna vägevamad filmikriitikud asetasid seda Grindhouse võltstreilerist välja kasvanud splatterit lausa Peter Jacksoni kultusteose Braindeadiga samale tasemele. Seda ma suurt ei uskunud, aga lootused-ootused olid suured. Pärast nägemist ta nüüd minu jaoks Braindeadini ei jõudnud, kuid seda kindlasti mitte halvas mõttes - tegu on lihtsalt niivõrd erineva filmiga kui Braindead ning ka aeg on täielikult muutunud. Kui aga kiita, siis oh sa jeebus, kui hästi oli ikkagi suudetud teha halvasti välja nägev hea splatter, kus režissöör ei olnud enda perversseid ideid tagasi hoidnud ning uute ja originaalsete tapmisviisidega oli nii mitmelgi korral hiilatud. Alguses oli, kui ma ausalt ütlen, üpriski keeruline sulanduda sellesse Scumcity õhkkonda, kuna esimestest minutitest alates hakkas juba peegelduma see Drake'i ülemvõim, ent esimese pooltunniga oli õige fiil juba täielikult sees ja ülejäänud film läks muhedalt. Mulle kujunes vaatamata ülinauditavale veresaunale ja idiootsetele Drake'i poegadele lemmikuimaks liiniks filmis ikkagi Hobo ja Abby vaheline suhe, mis oli justkui kergelt mentorlik isa-tütrelik suhe, kus harkis jalgevahega Abby nägi elus esimest korda tunneli lõpus valgust tänu Hobo maailmaparanduslikele plaanidele. Tohutult valus oli vaadata, kui Drake lasi Abby'l muruniiduki vahel käes otsast - sellised kohad on splatterites nii valusad, damn. Aga loomulikult, peale selle liini oli veel hulgaliselt teisigi momente, mis suutsid naerutada või hinge minna - tohutult vägev oli minu arust see, kui haiglas üritati kõigest jõust äratada kliinilisse surma langenud Abby't, mispeale üks doktoritest asus tema kõhu peale depressiivselt hüppama, karjudes "Wake up, you fucking bitch" - kuidagi niivõrd hubane ja õige tundus see. Tohutult andekas film ning ma usun, et Jason Eisener võiks selle zanri massidesse viimist jätkata, kuna selliste filmide vaatamise vastu pole mul eales midagi, eriti kui veel väidetavalt vahepeal katkestatakse filmivõtted, kuna kuntsveri sai lihtsalt otsa - mis saaks olla veel vägevam ?! Palju muud välja tuua polegi, kuna muidu oleks igav vaadata - taoline verega üle kallatud situatsioonikomöödia lihtsalt nõuab vaatamist ning minu sõnad ei mängi siin mingit rolli, need peaksid lihtsalt motiveerima kõhkelvaid inimesi seda vaatama. Tohutult verine splatter, mis hiilgab väga südamliku sisuga, kuigi samas on suudetud sisse tuua ka kümneid andekaid ja uuenduslikke tapmisviise

Sucker Punch (2011)

Lugu tüdrukust, kes pidi end pidevalt peitma ja hirmus elama oma kurja kasuisa tõttu. Kui tüdruk muutus kasuisa jaoks liiga tüütuks, pani ta tüdruku vaimuhaiglasse, kus ta peagi hakkab välja mõtlema alternatiivset reaalsust, mille abil üritab ta leida väljapääsu sellest kinnipidamisasutusest. Ta peab leidma viis eset, et võita endale täielik vabadus. 

   Sucker Punch on arvatavasti 2011. aastal kõige rohkem kõlapinda leidnud film - film on saanud hoomamatu fekaalisõja osaliseks kõigi kriitikute poolt ning filmi reitingud tambiti jalge all puruks. See aga ei heiduta Zack Snyderi austajaid ning lihtsalt taoliste filmide fänne. Ma olen mõlemat. Tegelikult on keeruline kusagilt lausa alustada, aga sitta kah - alustan algusest. Olen kuulnud palju, et soiutakse palju filmi igavuse pärast, ent mina olin juba esimestest minutitest naelutatud, kuna nii-öelda "Sissejuhatus" oli tõeliselt mõnusalt jälgitav ning mõne kaadriga tehti asi piisavalt selgeks. Kui aga asi jõudis kujuteldavate reaalsusteni, tajusin ma justkui lapselikku rõõmu - kõle ja maskuliinne vaimuhaigla asendus kahtlaste äridega seotud bordelliga ning mis omakorda asendus vajadusel ülevoolava ja absurdse lahinguväljaga. Kui keskenduda filmi ülesehitusele ja olemisele ning Zack Snyderi nägemusele, siis tõepoolest, mina oleks oodanud veelgi khuulimat ja mindlessimat olekut - arvatavasti pani piirangud ette just PG-13 reiting. Isiklikult oleksin pannud filmi reitinguks X - kõik filmi kuus naispeategelast oleksid võinud aktsioonis ja vabal ajal olla alasti, irreaalsete tegelaste tapmisega oleks võinud tolmu, valguskiirte ja kruvide lennata splatterlikult palju verd ning see kõik oleks võinud olla vürtsitatud veel 3D'ga - sellisel juhul oleks see film olnud arvatavasti midagi meelelahutusliku perfektsuse lähedast. Kui aga tõepoolest vaadata mööda minu ekstaasist ning pildilisest ja helilisest perfektsusest, siis sisu oli tõesti veidike lopergune - Zack Snyder suutis panna enda märjad unenäod filmi, ent kelle seksistlikud unistused oleksid kergeltmõistetavad ja lineaarsed. Sellise retoorilise küsimuse võib ju püstitada, ent see ei vabanda välja siiski filmi olemust - film on mõeldud siiski massidele ning ei ole just kuigi palju vaatajaid, kes suudaksid vaadata mööda sisu puudulikkusest ning nautida vaid vaatemängulisust - suurem osa vaatajaid on näljased ka sisu järele. Naistegelased kui sellised tegid kõik mis vajalik, ent kõige suurem puudujääk tuligi mehisema poole pealt - vaimuhaigla sõge doktor Blue oli justkui motiivideta idioot, kes võttis kõigilt raha, keeras suure hunniku fekaalindust kokku ja siis tühja näoga veel sõimas kõiki - kogu tema liiderlikkuse oleks võinud asendada millegi atraktiivsemaga, millele olnuks sisu üles laduda kordi lihtsam. Kui aga nüüd lõppude lõpuks vaadata tervikut, siis minule see tegelikult ikkagi kuratlikult meeldis - kui oleks täidetud ka eelpool mainitud puudujäägid, siis oleks Zack Snyder suutnud saavutada lausa taseme, milleni ei küündi ei Watchmen ega 300 kokku sulandatunagi. Nagu ka eelpool nägite, siis panin filmile kaks postrit - oleks meelsasti pannud neid lausa kümmekond, ent Blogspoti debiilne süsteem paneb omad piirangud, aga sellele vaatamata on sellel filmil ühed lahedaimad ja parimad postrid, mida viimasel ajal nähtud. Loodetavasti ei läinud liigse kiitmise noodi all - perfektsust see film ei saavutanud, ent suurepärane meelelahutaja oli ta küll igatahes, sest kes kurat suudaks mitte minna ekstaasi viie tüdrukue peale, kes külmavereliselt tapavad ära kõik futuristliku Esimese maailmasõja sõdurid ?! Suurepärane film ajudeta meelelahutuseks, kuid kerge puudujääk tuleb kasutamata potensiaalist ja idiootsest stsenaariumist

 

Kaitseingel ja tema viis jumalannat - f*ck the World War !

Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos

Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)

  

Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)

Laika Virgin "Laika Virgin" (2011)

1. Tantsupõrandal

2. Ilusad Inimesed

3. Portfoolio

4. Korgijoogimees

5. Tantsid Koit Toomega

6. Hoia Mind

7. Sinu ülbus

8. Tonyle

9. Külmkapi romantik

10. Tarantino hommikukohv

11. Nähtamatu

12. Joodikuid, koeri ja pätte

13. Allergia

14. Süütaja

15. Maailm on pausi peal

16. Lendav ookean

   Laika Virgini plaat pole enam absoluutselt nii kergesti seeditav ja laiadele massidele maitsev suutäis - tegu on millegi hoopis keerulisemaga. Tegu ei ole kindlasti ka ühepalgelise albumiga, nagu seda oli Outloudzi üllitis. Kui Stig Rästa hästi kompaktse bändi puhul selgitasin, mis zanriga on tegu, siis siinkohal on seda vaat et võimatu teha - teatud karmimad palad albumil kõlavad justkui kõrvu kriipiv popp-punk, ent samas järgmine lugu on juba naisvokaaliga poppballad, millega järgi kannataks kuskil klubis täitsa tantsu vihuda. Minule isiklikult läheb sellist tüüpi vägagi veiderdav ja kergelt hull muusika peale, ent inimestele, kes lootsid sellest albumilt sellist pealetükkivalt elektroonilist ja melanhoolset muhedat roadalbumit, siis nemad peavad küll pettuma - sellist tüüpi muusika näiteks oli tõepoolest Ilusad Inimesed, kuid täielikult samade tunnustega lugu albumilt enam väga ei leia. Ei ole veel täielikult pädev hindama seda albumit kui tervikut - tunnen selgelt, et see album nõuab külgekasvamist ja kinnitumist, kuna tegu on lihtsalt nii mitmetahulise ja mitmeti mõistetava komplektiga, mille puhul on teatud hetkeil isegi raske mõista, kuidas kõik selle on kokku keetnud üks "kokk". Erilist tooks albumilt välja võib-olla kaks pala, mis jäid eriliselt kõlama. Neist esimene on Tarantino hommikukohv, mis võttis mul täielikult karbi lahti - lisaks vägevale musikaalsusele hakkasingi ma, nägemata loo nime, mõtlema miskipärast Tarantinole ning see näitab ju täiesti selgelt, et muusikud suudavad enda instrumentaaliga anda edasi midagi, mida ei suudaks võib-olla isegi vaat et sõnadesse panna. Teine eriliselt meeldiv ja meeldejääv pala on kaheksa minutit pikk intsumentaalüllitis Lendav Ookean, mis on justkui segu lo-fi'st, indiest ja kergest trumm ja bassist - see lugu oli vaat et sama mitmetahuline, kui kunagi Queeni superteos Bohemian Rhapsody, mis koosneb neljast-viiest eri osast. Väga suurejooneline album igatahes ning arvatavasti nädala möödudes oskaksin veelgi täpsemalt enda tundeid sõnadesse panna. Kreisi, veider ja mitmepalgeline popp-punk taaskord kodumaa vägevatelt seppadelt, kes on samuti suutnud luua midagi, mida varem kodumaises muusikataevas polnud

Mõnus tiksumise lugu koos Marten Kuningaga 

Outloudz "Wide Awake" (2011)

 1. All For You

2. I Wanna Meet Bob Dylan

3. It Was You

4. Everything Is Alright

5. Out Little World

6. Wide Awake

7. Falling Down

8. Horrors

9. Monkey Business

10. Alive

11. The Only Sound

12. Marathon of Love

  Kes siis praegu ei teaks Outloudzi, eksole. Nende album on saavutanud viimastel kuudel lausa müütilise staatuse, olles kõigie plaatidega äritsevade ettevõtete tabeleis tipukohtadel ning ega Stigki selle põhjuseks midagi ei oska öelda. Mina aga midagi tajun - tegu on esimese tõeliselt õige hingega indiealbumiga. Jah, tõesti, eestlaste kui selliste jaoks ei ole mõiste indie just kuigi tuntud ning eks ta ongi üks vägagi mitmeti mõistetav sõna, ent vaadakem seda kui liikumist Indie kujutab endast muusikat, milles on kõik õige ning asi ei toimi mitte suurte kasumite ja Wembley staadioni kontsertide nimel, vaid lihtsalt hea enesetunde ning inimeste hea olemise nimel ning see ongi ilmselt see, mis on sundinud väga suurel hulgal inimestel välja käima kupüüri kaks, et soetada endale see tundmatu kõrva jaoks määratlematu album. Olles kursis indie kui sellisega ning olles ka nüüdseks seda albumit korda paar väisanud, võin kinnitada - tegu on millegi õigega. Stig Rästale suur kummardus, et ta sai inspiratsiooni väheke toorest ja puisest Trafficust, võttis selle põhjaks, ammutas veidikene juurde veel ka Popidioodist ja Laika Virginist ning kokku ongi keeratud üks mõnusalt ühtlane kodumaine album, mis suudaks ennast maksma panna ka mäslevas Briti indietaevas. Praeguseks on meie raadiojaamadesse jõudnud (vist?) juba kolm Outloudzi singlit, ent ma olen kindel, et lähema aasta jooksul tiksuvad need kõik palad raadiost läbi ning kõik saavutavad nii-öelda naiivselt öeldes kuulsuse, kuna mina ei suutnud küll sealt nüüd mingit silmapaistvalt nadi lugu eristada, mille võiks otsekohe kõrvale tõrjuda või stiililiselt kõrvale jätta. Edu neile ja kindlasti kuulan ka nende järgmist kauamängivat. Ülimalt kodune, ent samas ka mujal läbi lööv indiealbum, mis näitab jällegi Eesti muusika vägevat arengut

The Adjustment Bureau (2011)

 

Kas me kontrollime ise oma saatust või manipuleerivad meiega nähtamatud jõud? Senatisse teel olev ambitsioonikas poliitik David Norris kohtub juhuslikult võluva baleriini Elise Sellasega, kellesarnast naist ta oma elus varem näinud pole. Just siis, kui Davidile tundub, et on tüdrukusse armumas, sekkuvad salapärased mehed, kelle eesmärgiks on need kaks lahus hoida. David saab teada, et tegemist on Saatuse Büroo agentidega, kes kasutavad kõiki enda valduses olevaid vahendeid, takistamaks Davidit ja Elise’i kokku jäämast. Ta peab tüdrukust loobuma ja liikuma mööda tema jaoks ettemääratud rada... või riskima kõigega, et olla koos oma armastatuga.

    Saatuse Büroo näib ju paberil vaat et ideaalne välja - meeldivate näitlejatega linateos, mis peaks käsitlema saatuse küsimust taaskord mingi uue vaatenurga alt, ent siiski ei jätnud film mulle kinos esimest koda treilerit nähes kuigi sügavat muljet ning ei jäänud justkui absoluutselt ootama. Miski jäi aga kripeldama ja pidin ju siiski ära vaatama. Tõepoolest, minu huvi puudumine selle teose vastu oli põhjendatud - tegu oli vägagi toore ja nätske lihakäntsakaga, mis pärast veidikest küpsemist oleks võinud olla suurepärane hõrgutis. Tõepoolest, näitlejatööd oli suurepärased ning tegelikult oligi Damoni ja Blunti vaheline armutrall väga huvitav jälgida ning tekkis isegi teatav kaasakiskuvus, kuid asi läks ikkagi vägagi täbaraks kui kaadrisse ilmusid Saatuse Büroo jüngrid, kelle tegevuse adekvaatsus oli väga kaheldava väärtusega. Põhimõtteliselt absoluutselt ei seletatud lahti nende nii-öelda portfelliga inglite võimeid - käega vehkides said nad midagi teha ja kübara abiga said nad uksi liikumiseks kasutada, aga kas neil endal ka tegelikult mingeid reaalseid võimeid oli, seda ei seletatud. Ühel hetkel kõlas justkui läbi, nagu selle büroo töötajail oleks antud peoga lisaeluaastaid, kuid kes need selle büroo töötajad siis ikkagi on. Lisaks muidugi see kõige ikoonilisem saatuseplaan - mida, oh mida pidi see endast kujutama ja kas režissöörgi pani seal lihtsalt hulga jooni üksteise otsa ja vahepeale veel mõned punased lärakad, kui olukord väga nadi oli - kes seda teab. Selliseid küsitavusi võiks veel kümneid välja tuua, kuid see ei ole ilmselt oluline - teema suutis ennast siiski mingil määral õigustada. Hakkasin lõpuks enda jaoks ette kujutama, et need tegelased on justkui pop-up abilised arvutimängudes või kirjaklamber Wordis - nad on inimese otsustusvõime füüsilised kujutised, kes üritavad inimesele peale suruda mingeid otsuseid, kuigi need võivad tegelikult olla hoopiski inimese salasoovid või ihad, vaadates kõrvale üldisest plaanis. Täiesti vaadatav film ja võib-olla olen ma liialt naiivne ja kriitiline, et seda filmi nautida, aga olgu nii. Lõpuks ikkagi veel üks küsimus - kes kurat siis lõppude-lõpuks ikkagi see Esimees oli !? Veidi toores, ent väga vaatemänguline ja üpriski kaasakiskuv ulmejant