2010 aasta viimaste nädalate lemmikuimad musikaalsed pärlid

Šotlased omavad totaalselt !



Jethro Tulli hingusega tundmatu bänd - mis saaks sellest veel parem olla




Tsipake mainstream, kuid samas mõnusalt indie ja üleüldse väga positiivne




Kui tekib võimalus, soetan KINDLASTI plaadi




Taanlased on kuningad mjäumjäu



Tõeliselt suurepärane lugu ja ideaalne film

Aasta 2010 lemmikuimad välismaised plaadid

Seni olen suutnud küll teha järjestuse, kuid siinkohal teen erandi - need albumid on lihtsalt lemmikud, järjekord on suvaline:

1. Kings of Leon "Come Around Sundown"

Selle albumiga võib-olla ka selles topis erand - võib-olla et see tõepoolest platseerubki number üheks. Kuningad on olnud minu lemmikud juba poolteist aastat ning selle albumiga nad avasid vaid uue aknakese enda karjääris - nad on sõudnud veelgi sügavamale southern rokki ja nüüdsest ei ole enam kusagilt kuulda neid juustuseid kitarri- ja trummiosi, mis olid lahutamatuteks kaaslasteks esimesel kahel albumil. Ülimõnus rahulik album, mis hiilgab ülimalt püsiva kvaliteedijoonega ning millel on üks abstraktsemaid plaadikujundusi - pilt on küll suhteliselt selge, kuid midagi on seal totaalselt ebamaist.

2. Arcade Fire "The Suburbs"

Arcade Fire on geniaalne bänd selle mõiste kõige otsesemas mõttes. Nad esindavad küllaltki vähelevinud zanri, mis on küll ka kahjuks suhteliselt piiritlematu - orkestraalne rokk. Bändi liikmeid on vist 9, kuid kaasa oli löönud, kui ma nüüd ei eksi, üle kahekümne muusiku - vägev tulemus, kas pole. Album üllatab enda ülima kaasakiskuvusega, kuna alguses tundub suhteliselt juustune album - lood ei kõla päris nii nagu peaksid kõlama ja nagu ei taha üldse vedu võtta, kuid pärast 2-3 korda vastu tahtmist kuulamist, ei taha kuidagi enam Repeat Mode pealt ära minna. Samuti, sarnaselt eelnevale albumile, on kvaliteeditase väga kõrge - 80% albumist on hitiks loodud !

3. The Dead Weather "Sea of Cowards"

Kui ma seda albumit siia lisanud ei oleks, siis oleks mind ilmselt kaks kuud igal öösel käinud vaimud kummitamas ja asi oleks lõppenud enesetapuga - 2010 aasta topis peab lihtsalt olema esindatud see supergrupp. Tegu ei ole kuigi kuulsa bändiga - esimese albumiga nad üleilmset kuulsust ei saavutanud ning ega ka teisi albumiga, kuid see ei muuda neid vähem geniaalsemaks - Alison Mosshart omab suurepärast häält ning ta on niisama nunnu; Jack Lawrence on geniaalne multiinstrumentalist ning kindlasti tuleb kõigil sellele bändile mõeldes tema nägu ette; Jack White on 21.sajandi suurim geenius, kelle kohta ma ei hakka rohkem kirjutama, kuna see postitus tuleks kahe kilomeetri pikkune. Albumil leidub ka halvemad lugusid, kuid üldiselt väga vägev teos.

4. Vampire Weekend "Contra"

Vampire Weekend on kindlasti üks neist glämmbändidest, mida võib tuua alati näiteks, kui küsitakse midagi uut,revolutsioonilist ja huvitavat - nende nohiklik, elektrooniline ja aafrikalik muusika meeldib küll ainult teatud inimestele, kuid mingi elamuse saavad sellest kindlasti kõik muusikahuvilised. Kindlasti on tegu ka ühe parima meeleoluga albumiga - vaadates, kuidas nad selle albumi lugusid laivis esitavad: tüübid naudivad muusika tegemist totaalselt ning nagu näha, läheb see ka rahvale peale - mitmed-mitmed "uue tulija" auhinnad kukkusid just Vampire Weekendile sülle. Nende fenomen peitub ka kindlasti instrumentide töödeldud helides, pannes need kõlama justkui veidike off-beat.

5. The Black Keys "Brothers"

Selle bändi puhul peaks kindlasti tegema pimetesti - olen enam kui kindel, et suurem osa kuulajatest ei arvaks eales, et tegu on kahemehebändiga. Ja tõsi ta on, endalgi on algselt raske uskuda, et selline kõrgetasemeline bluusrokk võib tulla vaid kahemehelisest bändist. Nad on parim näide sellisest bändist, kes muudavad kõik kullaks, mis nad teevad - see album on kuld ning on saanud palju aasta parima albumi tiitleid, see albumikujundus on kuld ning on saanud palju kümnendi parima plaadikujunduse tiitleid ning nende muusikavideod on kuld, Youtubes kommentaare lugedes jääb tunne, justkui oleks tegu millegi ebamaisega. Tõeliselt üllatav bänd, kellelt jään kindlasti ootama uusi ja uusi üllitisi.

6. Bullet for my Valentine "Fever"

Seoses BFMV jääb mul vist alatiseks meelde Piret Järvise ütlus Areeni intervjuus - "Mulle meeldib vahel kuulata Buller for my Valentine, kuna see on üks bändidest, mida keegi ei kuula". Tõepoolest, peab nentima, et seda võib pidada selle bändi vooruseks. BFMV on olnud mu kuulamisnimekirjas juba pikka aega, kuid ei oleks eales oodanud "Fever'st" sellist pommi - kõik lood on suurepärased, plaadil on vaid üks ballaad ning kogu meloodia, meelestatus ning sõnum on niivõrd suurepärane, et sa ei isegi ei mõtle sellele, et kuulad tol hetkel emo-metalcore'i.

7. Mainekk "Dance Dance and Rotate"

Selle bändi avastamislugu on täiesti müstiline - sai mõni aeg tagasi käidud üritusel nimega Sadhu jämm, millesse suhtus algselt suhteliselt skeptiliselt tänu meeleolust väljas olevatest esinejatest jms, kuid hilisel tunnil, kui esinema asus Rootsist pärit grupp, sulasin ma automaatselt - parim live-kogemus ever. Nende albumi geniaalsust on raske sõnadesse panna - seda peab mõistmiseks lihtsalt kuulma. Kogu albumis lööb esile loomulikult Erki Pärnojalik stiil, mis hoiabki kogu bändi ühtsena, kuid samas on lausa uskumatu üldine kaiff, mida tüübid esinemisest saavad - niivõrd meeldiv oli vaadata, kui pohuistlikult suhtub Ulrik Ording enda trummidesse, samas aga olles muusikas totaalselt transis.

8. Two Door Cinema Club "Tourist History"

Olgem ausad, selle bändi avastasin ma alles eile, kuid seda võib tõepoolest nimetada armastuseks esimesest silmapilgust (muusika puhul seega armastus esimesest taktist). Nad on niivõrd erilised - lüürika on ülimalt tempokas, instrumentaal on elektrooniline, kuid samas iirlaslikult ülevoolav ja isegi veidi reggealik. Võrdluseks võiks tuua mitmed nö "arvustajate-bändid" - LCD Soundsystem jms, mille fenomenaalsus jääb mulle kaugeks, kuna instrumentaal piirdub vaid mingite piiksude, kriuksude, käuksude jms, kuid selle bändi puhul on tunda siiski seda, et tüübid soovivad hinges teha ikka midagi tõsist - Alex Trimble mängib Telecasteriga ning on näha, et ta teeb seda täie naudinguga. Kindlasti üks selle aasta parimaid uusi tulijaid ning pikka iga neile - Tourist History jääb minu playlisti kindlasti veel pikaks ajaks.

9. Kanye West "My Beautiful Dark Twisted Fantasy"

Sellesse albumisse suhtusin ma tegelikult algselt ülimalt skeptiliselt, kuna Kanye West ei jätnud viimase albumiga kuigi usaldusväärset muljet ning ei kutsunud see kook ennast väga mekkima. Möödus kaks nädalat ja ma olin väga üllatunud - isegi kõige hip-hopi vihkajalikumad inimesed olid teinud kannapöörde ning ülistasid seda albumit. Kratsisin pead ning otsustasid üle kaeda. Pärast läbikuulamist olin veelgi rohkem üllatunud - poleks niii vägevat teost osanud oodatagi. Neid palasid on raske alahinnata, kuna on näha, kui suurt vaeva on nähtud kogu loo ideaalseks kõlamiseks ning rahvale pealeminemiseks. Eriti suur kiitus ka üligeniaalsete plaadikujunduste eest ning Runaway 'st tehtud pooletunnise lühifilmi eest. Tolle lühifilmi lisan ka postituse lõppu - soovitan igaühel see läbi vaadata, meisterlikult tehtud.

10. Katy Perry "Teenage Dream"

Katy Perry on olnud minu jaoks sümpaatne juba One of the Boys ajast - tal on suurepärane hääl, tal on väljanägemist ning ta suudab enda lood muuta raadiohittideks. Teenage Dream on täiskasvanulikum kui eelnev album, kuid sama meelelahutuslik ja mõnus - leidub muidugi tõeliselt lamedaid FruityLoopsis valmis klopsitud lugusid, kuid üldine tase on väga kõva. Tihtipeale, just pärast selle albumi ilmumist, heidetakse Katy'le ette seda, et ta hääl on liialt autotunetud ning ta ei suuda laivis häid esitusi teha - no KURAT, ma just totaalselt armastan seda, et ta laiv esitlused on piisavalt elulähedased ja mitte nii viimse pulgani viimistletud, nagu albumi variandid. Ei hakka mingit sõimu siia lisama, kuna poleks mõtet. Seega jah, selle suve lemmikalbum ning igati pooldan Katy't - alista see kuradima Leedi Gaga !

Aasta 2010 lemmukuimad eestimaised plaadid

1. Frankfrank "Frankfrank"

Niivõrd värske ja uuenduslik, samas nii kodune ja harjumuslik - see bänd võlub ilmselt kõiki. Avastamine oli üsna juhuslikult, kuna algne huvi oli bändi Mainekk vastu ning vaadates, et Erki Pärnoja mängib ka sellises, tõeliselt huvitavas trio, tuli plaat ilmtingimata soetada. Juba puhtalt bändi infot vaadates saab aru, kui võimas kõik on - Erki Pärnoja kitarril, Kaspar Kalluste trummidel ja Kristjan Mazurtchak saksofonil. See bänd on puhas nauding improvisatsioonist ja heast fiilingust. JAZZPÄRL

2. Metsatöll "Äio"

Metsatöll on muutunud viimaste aastatega tõeliseks fenomeniks - teda võib pidada praegu vaat et Eesti kuulsaimaks bändiks. "Äio" on ka midagi nende fenomenaalsuse radadelt - seal on vägevaid eeposeid (6-7 minutit pikad, segase lüürikaga indiaanilikud lood), seal on loitsusid ning seal on seda tõelist kodumaist ja karget hingust, mis muudabki Metsatöllu eriliseks. Nad teevad raskemuusikat, kuid samas on see niivõrd hästi viimistletud ning kogu bänd koosneb nii võimsatest isiksustest, et isegi pereemad hakkavad seda bändi kuulama. RASKEMUUSIKAPÄRL

3. Lenna "Lenna"

Lenna Kuurmaa fänn olen ma juba pikki aastaid - fänniks sain pärast Vanilla Ninja lugu "Club Kung-Fu", pärast mida olin Vanilla Ninja paadunud fänn pea neli aastat, kuid siis nagu fänlus kadus ning Lenna kadus kah areenilt. Nüüd, 2010 aastal, tagasi tulnuna, sain ma jällegi tema fänniks - nii suurepärase üllitise peale lihtsalt peab sulama (kahju et "Rapunzel" Eurovisioonile ei jõudnud). Kõik karakteristikud näitavad ainult head - muusika on kirjutanud ja produtseerinud Vaiko Eplik, Eplikulikku käekäiku on tunda läbi kogu albumi ning sõnad on kirjutanud Lenna ise ning kohati oli talle abiks ja Jarek Kasar. Kokkuvõtteks hea, kompaktne, positiivne ja ülimalt professionaalne plaat Eesti kauneimalt lauljalt. SUVEPÄRL

4. Erinevad esitajad "Kohalik ja Kohatu 3"

Kohalik ja Kohatu 3 on Komplekt selles sõna kõige suuremeelsemas ja paremas tähenduses - suurepärase Eesti indiemuusika kogumik. Kokku on segatud Mooses kui kosmoselik alternatiivrokk; Honey Power kui kantrilik popprokk; Picnic kui psühedeeliline loitsimine; Vaiko Eplik kui eesti Jack White; Ewert and the Two Dragons kui naiivne punkrokk jne. Seda nimekirja võiks niiviisi jätkaka, kuni kõik kakskümmend lugu on mainitud. Tõepoolest, olid ka mõned nõrgemad palad, kuid üldmulje on ikka TÕELIST vägev - Seksound on suutnud välja otsida pärlid, mis on ükshaaval suurepärased ja ühtsed kaelakeena lausa fenomenaalsed. INDIEPÄRL

5. Tolmunud Mesipuu "Koger ja Panter"

Tolmunud Mesipuu esindab Eesti kompottrokki - ei ole veel piisavalt haritud inimest, kes suudaks neile zanri määrata. Kuulad ühte lugu, meenutab kangesti T-Rexi ja teisi klassikuid ehk glämm rokk, kuulad teist lugu, meenutab hoopist David Bowie huinamuinasust ehk kosmiline rokk. Kuulates Eesti mainstream poppartiste nagu Koit Toome, Rolf Juunior ja teised, tekib tunne, nagu nende laulusõnad oleks kirjutanud viie-kuue aastane koolieelik. Tolmunud Mesipuu teostel puudub lüürika, kuid need suudavad rääkida palju rohkem - kuigi otseselt rääkivaks osaks võib pidada tõeliselt iroonilise ja sügavaid laulupealkirju. Instrumentaalselt suurepärane, kontseptsioonilt geniaalne ja meeleolult ülimeeldiv - see on Tolmunud Mesipuu. MÕTLE-SIIA-ISE-MIDAGI-LAHEDAT-PÄRL

Aasta 2010 lemmikuimad filmid

1. Machete

Robert Rodriquez suutis taaskord kinnitada, et ta on totaalne geenius - sellise puhta, häbitu ja totaalselt stiilse möllu õigetesse piiridisse paigutamine on väga keeruline ettevõtmine ning sellega saavad filmimaailmas hakkama vaid mõned, kõige vägevamad tegijad. Tund ja kolmveerand verd, lendavaid päid, kuulsaid näitlejaid, pornofilmimuusikat ja geniaalseid one-linereid. MÖLLUPÄRL

2. Scott Pilgrim vs The World

Scott Pilgrim on justkui kompott kõigest - seal on muusikat, seal on üle vindi keeratud insane armastuslugu, seal on koomiksilikud kaklusstseenid, seal on kübeke räiget musta huumorit ja kõige tipuks veel tõelist suurepärased näitlejatööd - kõik need argumendid muudavad selle üheks nauditavaimaks ja kaasakiskuvaimaks filmiks. Ja loomulikult, rezissööriks Edgar Wright - seni ei ole veel ühtki tema filmi, mida ma poleks pärast esimesi minuteid armastama hakanud ! MUUSIKAPÄRL

3. Inception

Nähes kinos Inceptioni reklaami, tundus see väga leim ulmelugu, mis ei kutsunud absoluutselt. Kuuldes, et rezissööriks on Christopher Nolan, muutus teos juba üsna huvitavaks, kuid siiski ei olnud veel mõttes minna kinno vaatama. Nähes Filmiveebis mitmeid kiitvaid sõnu ning IMDb #3 kohta, oli teos juba väga oodatav ja tekkis soov minna kinno. Kinost väljudes ei kahetsenud enda otsust ning julgen öelda, et nii suurepäraselt kirjutatud teost ei ole viimaste aastate jooksul kindlasti nähtud - aspekte on nii palju, et hetkel, pärast kolmekordset vaatamist, leiaksin vist ikka uusi asju, mis suudavad lüüa totaalselt pahviks. ÜLLATUSPÄRL

4. Kick-Ass

Kick-Ass tundus väga huvitav juba alates hetkest, kui sattusin juhuslikult netis ringi kolades nägema seda kurioosset treilerit, mis näitab feiksuperkangelast pilvelõhkuja katuselt alla kukkumas - tundus niivõrd geniaalne ja special, et üle kaemine muutus möödapääsmatuks. Osutus muidugi veelgi vägevamaks ja "mustemaks", kui arvasin ning kinos sai seda vaadatud lausa KAKS korda. Mitmeid võrdluspunke võib tuua filmiga Scott Pilgrim vs The World, kuid kompaktsuse ja kaasakiskuvuse koha pealt jääb peale ilmselt siiski eelnimetatu. KOOMIKSIPÄRL

5. Piranha

See on selles topis selline film, mida sattusin vaatama puhtjuhuslikult. Kunagi ammu-ammu postrit nähes tundus feil Jaws remake ning kuna sisaldas isegi väljendit "3D", muutus kogu film hetkeliselt läbikukkunuks. Kõrvu jäid kõlama mõned head arvustused ning kui avastasin, et on netti ilmunud, tirisin alla. Pärast seda passis see mul oma 2-3 nädalat arvutis, kuni lõpuks totaalsel igavushetkel otsustasin hääled sisse lükata - asi oli mannetusest väga kaugel. Üliverine, palju paljast keha ning isegi hulpiv peenis - mida saaks ühelt õuduskomöödialt veel tahta ?! ÕUDUSPÄRL

The Boondock Saints (1999)

Iirlastest vennad Connor ja Murphy McManus elavad Bostonis. Leides, et Jumal ei karista õiglaselt inimlikku õelust ja pahet, võtavad nad enda missiooniks inimkonna puhastamise halvast. Terve ühiskond peab neid oma kangelasteks. Isegi FBI uurija Paul Smecker, kes teeb kõik nende püüdmiseks, tunnistab, et poisid teevad just seda mida vaja ja mida ta on salajas lootnud juba pikka aega juhtuvat. Puudu pole ka iiri politseinike trio ja ülimalt efektiivne palgamõrvar. Riskides eluga Veritas (tõe) ja Aequitas (õigluse) nimel saadavad nad korda rohkem, kui FBI kunagi on suutnud.

Plussid:
* William Dafoe omas seda filmi
* Esmasklassiline must huumor
* Geniaalne pila mainstream actioni poole
* Lõbus alatoon - sügav sisu
* Väga omapärane lahendus, kuidas ehitada ülesse kogu film
* Üllatavalt meeldivad kaameratööd
* Il Duce kui kõige f'ing kõvem pahalane ever
* Idioodist FBI-agent Greenly, keda mängis ei keegi muu kui Bob Marley (üldjoontes mõttetu näitleja, pole ilmselt isegi seotud võimsa reggae suurkujuga)

Miinused:
* Sisu oli esmaklassiline, kuid mõistmine polnud kuigi kerge - seletamisega ei nähtud vaeva
* Kogu asja usuga sidumine jäi väheke nõrgaks

Kokkuvõte:
Omapärane, meelelahutuslik ja kuratlikult kaasakiskuv krimidraama, mis kätkeb ülimalt vaidlustatavat probleemi, mis on aktuaalne ka praegu, 11 aastat hiljem. Näitlejatööd on suurepärased ja kindlasti ei ole seda mõtet vaadata inimesel, kes teab peast kõiki Chuck Norrise one-linereid ja kelle seinal on Steven Seagali poster - see film on niivõrd stiilselt ja intellgentselt serveeritud, et mainstream-o-hoolikutel pole seda koogikest isegi mõtet proovida. 8/10

IL DUCE

Machete (2010)

Ta paistis olevat nagu iga teine päevatööline ning sobis täiuslikuks patuoinaks poliitmõrvas. Kuid tegelikult oli ta Machete, legendaarne, hirmohtliku hoiaku ja samaväärsete oskustega endine federale.
Machete jäetakse pärast verist kokkupõrget kurikuulsa Mehhiko narkoparuni Torreziga surema, kuid lootuses avalikkuse silme alt kaduda ning oma traagiline minevik unustada võtab ta jõu kokku ning suundub Texasesse. Seal ootab Machetet ees valede ja korruptsioonivõrgustik ning surmav kuul senaatorile, mis teeb temast riigi kõige tagaotsituma mehe.
Machete tahab oma nime puhastada ning vandenõu päevavalgele tuua. See pole aga sugugi lihtne, sest teda takistavad Booth - armutu ärihai, kelle palgal paistab olevat lõputult mõrtsukaid, Von - sadistlik, omamoodi väikest armeed juhtiv kurikael, ja Sartana Rivera - imeilus immigratsiooniametnik, kes ei suuda otsustada, kas talitada seaduskuulekuse või südamesunni järgi.
Machetet see-eest abistavad Luz - seksikas ja mässajahingega taco-veoki juht, ja Padre - preester, kes on ühtviisi osav nii issameie kui relvadega.
Kuulide, vere ja murtud südametega palistatud teekond viib Machete taas Torreze juurde, et pidada maha verine võitlus kättemaksu ja lunastuse nimel.

SPOILER ALERT ! ! !

Plussid:
* Alasti naine tõmbab telefoni välja teada-küll-kust
* Filmi heads-chopped-off count peaks olema mingi 30 ringis
* Lõiketeradega trimmer
* Harley Davidson miniguniga
* Lindsey Lohan alasti + hiljem nunnariietuses värdjaid tapmas
* Jessica Alba ilusam kui varem, badassim kui varem, parem kui varem
* Don Johnson kogu oma stiilsuses - sigarist kaks mahvi ja siis lompi, kogu filmi prillid ees, esimest korda võttis need ära ca 15min enne filmi lõppu jne
* Michelle Rodriguez - ühe silmaga tacomüüja, kes omab garaazis umbes 100t eri relva
* Jeff Fahey kui ülihumoorikas ja ajuvaba tegelinski, kelle iga rida ajas tõeliselt naerma - "Have you ever killed anybody ?!"
* Cheech Marin kui preester kahe shotgunniga tapmas värdjad kirikus - kahjuks hiljem lõpetas ta küll ristile lööduna
* Kuumad haiglaõed, kes osutusid hiljem headeks relvakäsitlejateks
* Danny Trejo vahekorras nii Lindsey Lohani, Jessica Alba, Michelle Rodriguezi kui ka Alicia Marekiga - taustaks muidugi iga kord pornofilmimuusika
* Robert De Niro kui autoriteet - üsnagi pealiskaudne roll, aga suurepäraselt sooritatud, suri piinarikkalt elektriaial
* Lõppu muidugi põhiline - esmasklassiline gore, millesarnasega suudab välja tulla vaid Robert Rodriguez
* Steven Seagal vs Danny Trejo ehk Machete vs Katana ehk kümnendi vastasseis
* Auto hüppab hüdraulika jõul 5m kõrgusele ja lömastab värdja
* Tüüp kes ropsis iga kord kui keegi ära tapeti
* Paha mehe soolikatega viiendal korruselt neljandale hüppamine

Kokkuvõte:
Selle filmi kirjeldamiseks puuduvad kokkuvõtvad sõnad - see on niivõrd verine, niivõrd naljakas, niivõrd uuenduslik ning niivõrd suurepäraste näitlejatega, et sellist maistust ei tohi lihtsalt vaatamata jätta. Suure actionfilmide austajana sain sellest filmist totaalse naudingu - oleks tahtnud kinos näha. Kui soovite ajud välja lülitada, siis TOP1 film mida selles olekus vaadata olekski "Machete". Soovitan kõigile adrenaliinihuvilistele ning möllufännidele. Meeltmööda on see muidugi ka kindlasti igasugu külmrelvagurudele, sest enam andekamaid külmrelvi annab välja mõelda. 10/10

The Cop

The Doc


The Pap

AND

The Nun

____________________________________________________________________

Badass hüdraulika


Mehhiko sigarid

Suur hulk muusikapärleid, mis viimasel ajal minu meeli hellitanud on

Ja lõppu minu väike fetishpärl:

Kallis sõber, Sind austan (2010)

Ainult mõned neist on kodukülla alles jäänud. Keset tühjust ja meeleheidet peab ellu jäämiseks pidavalt uusi plaane välja mõtlema. Peenrahal on siin kulla hind. Riks kaasab oma hobikunstnikust sõbra Oskari jahi-ärisse, millega lubab kiiresti rikkaks saada. See on lugu kahe mehe sõprusest. Eesti Kultuurkapitali “Aasta Mängufilm 2005” preemia laureaat Ove Musting (Vanameeste Paradiis, 2005) toob vaatajateni Nõuka-aja novelli südamliku ekraniseeringu

Plussid:
* Parim õhustik - enam paremini eesti maamehekultuuri kujutada ei saakski
* Jaan Pehk kui geniaalne näitleja - rohkem rolle temale !
* Lehmatapmine
* Kaevuvee rikkumine kanadega
* Niivõrd naljakas - naise jutu mittekuulmiseks läheb Jaan ketassaega puid tegema
* Tarmo Tagamets ja tema suurepärane oskus rääkida lolle mõtteid nii usutavalt
* "Kui me karu kätte saame, siis ma saan 10 karpi värve osta"
* Vaadates pikkust ja käsitletava teema suursugusust, võtab ikka suu lahti küll - 18 minutiga suudetakse öelda NII palju

Kokkuvõte:
Ove Musting on meistertanud tõelise meistriteose, milles on kujutatud põliste külameeste naivism, nö "karu kotis müümine" ja hingeline armsus, sisse pikituna mitmeid ülihumoorikaid seiku ja lõppu veel tõeliselt kreisi kättemaksu. Meeldiv on ka see, et film on piisavalt lühike (18min), et seda võiks vaadata lausa iga päev hea tuju saavutamiseks ja niisama mõnusaks olemiseks. See film peaks olema kohustuslik igale Eesti inimesele, seda peaks näidatama ajaloos Eesti maakultuuri õppides, seda peaks näidatama eesti keeles seoses rahuslusega - sellest filmist peaks saama eesti sümbol, nagu on Eesti lipp, Eesti hümn ja Eesti vapp. "Kallis sõber, Sind austan" peaks olema Eesti film - kuigi, kui aus olla, ta ju ongi seda ?! 11/10

"Fawlty Towers (1975-1979)

Fawlty Towers on Briti situatsioonikomöödia, toodetud BBC poolt. Tegevus toimub hotellis Fawlty Towers, mis asub Torquay linnas Inglismaal. Põhiliseks sisuks on hotelliomaniku Basil Fawlty, tema naise Sybili ja nende alluvate (kohvrikandja Manuel, teenijanna Polly ja peakokk Terry) äpardused. Basil püüab enda hotelli edu tõsta, edutult, kuna kõik lähevad teiste õnnetuste pärast nurja.

Plussid:
* Naljakaim huumor mis kunagi tehtud - iga episoodi lõpuks valutavad kõhulihased naerust
* Geniaalselt välja joonistatud karakterid - eriti meeldivad olid Polly ja Manuel
* Poolseniilne-poolkurt Major
* Stiil, kus osa algab väga aeglaselt ning lõppeb tõeliselt tempokalt
* John Cleese enda emotsioonide ja liigutustega - parim koomik kes eales elanud
* Iga episoodi alguses hotelli reklaamil eri sõna, lemmikuks jääb kindlasti "Farty towels"
* Osades episoodides Montypythonlik lõpp, kus kõik otsad jäävad lahti ning osa lõppeb põhimõtteliselt poole naerukoha pealt ära

Miinused:
* Tehke seda juurde tehke seda juurde tehke seda juurde

Kokkuvõte:
Sari, mille mittenägemine on tõeline patt - iga filmihuviline, iga komöödiahull, iga Briti austaja ning iga optimistlik inimene peaks selle ära vaatama. Niivõrd mitmekülgne huumor, et kui just iga episood igaühte naerma ei aja, siis kindlasti leidub seal momente igaühele - teemad varieeruvad sõjast toiduinspektioonini. Kohustuslik sari kõigile filmisõpradele ja komöödiahulludele. 10/10

Die Fremde (2010)

Umay on noor kena naine, kes on sündinud Saksamaal, kuid elab taas oma päritolumaal Türgis koos väikese armsa poja ja abikaasaga. Umay ei ole õnnelikus abielus. Vastupidi, ta mõistab, kui patriarhaalselt rõhuv võib olla tema tulevik, kui ta peaks veel sinna jääma ja milliseks võib kasvada tema poeg, kes näeb kui igapäevaselt “normaalne” ja tavaline on naise mõnitamine ja löömine. Umay ei taha enam olla igapäevaselt alandatud ning ta loodab, et tema poeg õpib teistsugust elamise viisi. Ta pakib kiirelt oma asjad ja läheb Istanbulist tagasi Berliini oma vanemate juurde. Armastus ja rõõm tütre jällenägemisest on suur seni, kuni pere saab teada tütre külaskäigu tegeliku põhjuse ning seda, et ta ei soovigi enam Türki naasta. Isale ja vendadele on säärane käitumine absoluutselt vastuvõetamatu. Põhjuseid ja selgitusi tuleb mõjuvamaid ja vähem mõjuvamaid. “Ei tule kõne allagi. Kuidas saab poeg ilma isata kasvada? Sa rikud ära kogu meie perekonna au ja väärikuse. Keegi ei võta su õde omale naiseks.” Umay ei anna aga järele ja otsustab oma poja nimel jääda Saksamaale ning muuta võimalik tulevik veidigi helgemaks. Ta armub vahepeal Stipesse ja kolib koos Cemiga naiste varjupaigast minema. Üritades oma perekonnaga ära leppida, ei taipa Umay, et mõni asi on lihtsalt võimatu. Perekonnasidemed ja au mõiste on tema kultuurikeskkonnas lämmatavamad kui armastuslik inimlikkus.

Plussid:
* Näitlejatööd olid imelised - nii suurepäraselt mängitud filmi pole ammu näinud
* Tõeliselt hinge minev - algselt tundus teema niivõrd kauge, aga pidevalt päädides muutus aina ja aina lähedasemaks, kuni lõpus oli vaat et pisar silmas
* Nizam Schiller kui Cem - haigelt hästi vedas enda piinatud lapse osa välja
* Stseen rolleriga kui positiivseim asi kogu filmis - meenutas kangesti Amlie'd
* Väga kõhedusttekitav lõpp

Miinused:
* Umay pereelu kujutamine jäi väga lühikeseks - 10 lisaminutit selle arvelt oleks olnud tänuväärsed
* Paduusklikud islamlased ei tohiks alkoholile isegi mõelda, ometigi üks perepoegadest timmis õlut - ei oskagi öelda, kas nimelt niiviisi või läbimõtlematus
* Kui poleks varem brošüüri lugenud, ei oleks teatud asjadest aru saanud - teemaarendus oli üsna kesine

Kokkuvõte:
Meisterlik draama rahvuste ning kultuuride põrkumisest, millel võivad olla otseses mõttes füüsilised tagajärjed. Üsna masendav ning kindlasti ei soovitaks just kõigile - sinus peab leiduma mingine melodraamalik säda, mis hoiaks sind selle juures. Kindlasti huvitav vaatenurk sellisele teemale ning igav ei tohiks hakata, kui teemat mõistma hakkad ja suudad nautida filmi teatud võlusid. Subjektiivne 8/10

Sisko tahtoisin jäädä (2010)

Emilia on alati on väga korralik ja vaoshoitud tüdruk, kellel on kodus kõik korras ja koolis hinded head. Tema vanemad on lahutatud ja Emilia elab koos oma isaga. Ühel päeval kohtub Emilia Siiriga ja korraga muutub kõik. Siiri mässumeelne käitumine ja üle piiride astumine tundub Emilile vastuvõetamatu, kuid samas nii ahvatlev. Tüdrukutest saavad head sõbrad nind Emilias vallandub pool, mille olemasolust tal endal polnud ka õrna aimugi. Pahandused pahanduste järel, lumepall ainult kasvab, ning Emilia viha ja äng hakkavab muutuma. Tegu on Soome selle aasta ühe parima noortefilmiga. Oma väga ilusa visuaalse poole ja näitlejate hea tööga paelub see film vaatajat esimesest minutist kuni viimase kaadrini.

Plussid:
* Peaosades nunnud põhjanaabrid
* Mõnusa tempoga ja sümpaatsete karakteritega
* Elulähedased probleemid
* Vicky Rosti fänlus
* Tõeliselt häbitu ja pisut groteskne kaklussteen (küllaltki ühekülgne aga siiski)

Miinused:
* Oleks lõppu oodanud mingit cliffhangerit - liiga otsene "happy-end" oli
* Teatud liinid jäid suht vigaseks - paistis, et Emilia ei käinud koolis, kuid tegelt käis.. ?!
* Lamedad kordusmomendid teema arendamiseks
* Soome keeles väljendab iga roppust sõna "vittu"

Kokkuvõte:
Ülimõnus ning kodune "coming-of-age" filmike, mis kõlbab vaadata nii nooremal põlvkonnal kui ka vanematel - kindlasti on kõigil sealt midagi kõrva taha panna või teemat, mille üle mõelda. Lõpp muudeti liialt ninnu-nännuks - oleks oodanud veidi hingestatumat ja sügavamat lõppu, mitte umbes et kõik söövad koos jäätist, tantsivad polkat ja lähevad tuttu, teevad head-ööd musi ka veel. Lõbus vaatamine, kena saavutus põhjanaabrite poolt. 7/10

Heast tõust põdrad

Son of Babylon (2009)

“Saddam on värdjas ja ameeriklased on sead,” ütleb iraaklasest vanamees kolm kuud pärast Saddam Husseini kukutamist filmi alguses. Film räägib kaosest ja trööstitust olukorrast, mis selles riigis valitseb, läbi kahe peategelase, vanaema ja tema lapselapse kogemuste nende lootusetul rännakul läbi Iraagi, et leida sõjakeerises kadunuks jäänud inimene, kes ühe teelise jaoks poeg ja teise jaoks isa. Film avab selle käigus ka Iraagi reaalsuse ja sealsete inimeste kultuurilise mitmekesisuse (poiss aitab vanaemal, kes räägib vaid kurdi keelt, teistega suhelda), puudu pole ka ameerika mõjud.

Plussid:
* Niivõrd elutruu ja reaalne
* Vanaema ja poiss olid suurepärased
* Ülesehitus oli suhteliselt mõnus ja kaasakiskuv
* Mainin korra veel - ülireaalse õhustikuga
* Michael Jackson on Ameerika linnapea
* Situatsioonid - bussisõit, hääletamine, pumbast vee saamine

Miinused:
* Ei julge eriti miinuseid välja tuua niii võimsa ja revolutsioonilise filmi kohta
* Lõpp kiskus veidi üksluiseks

Kokkuvõte:
Väga tõsine ja kurbades toonides film, mida soovitan kõigile - näitab Iraagi elu inimliku külje pealt ning juba tänu sellele on see film totaalselt revolutsiooniline. Lausa uskumatult head olid ka kaameratööd - võrdluses Mammutiga olid Paabeli Pojas kaameratööd ikka kordades paremad. Tõeline meistriteos, mis peaks olema koolis kohustusliku kirjanduse asemel nö "kohustslik film". 9/10

Mammuth (2010)

Gerard Depardieu mängib pikkade blondide juuste ja mõnusa suure kõhuga vanameest Serge’i, kel jõuab kätte 60. eluaasta ning aeg pensionile jääda. Kolleegid tapamajas korraldavad talle piinlikult piduliku hüvastijätupeo, et tunnustada eeskujulikku meest, kes pole kunagi haiguslehel olnud ega töökohta kaotanud. Selgub aga, et kogunisti kuus Serge’i endist tööandjat on unustanud tema tööstaažist pensioniametile teada anda. Oma meeleheitel naise õhutusel ronib ta oma 1970ndatest pärit Mammutinimelise tsikli selga (siit ka Serge’i enda hüüdnimi), otsimaks tõestusi, et väljateenitud pension kätte saada. Järgneb kummalistest kohtumistest tulvil reis läbi Serge’i kirju mineviku, mille tulemusena ärkab pahuras Mammutis alati varjul olnud vaba hing...

Plussid:
* Viimse piirini viidud must huumor
* Gerard Depardieu kui Euroopa üks parimaid näitlejaid
* Humoorikad karakterid

Miinused:
* Mõttetu sisu
* Teemaarendus oli igav ning tegelased lihtsalt puistati kuidagi filmikeerisesse
* Nõbule pihku tagumine
* Rõhutatud idiotism, mis jättis pigem halva mulje filmitegijatest

Kokkuvõte:
Kuressaare PÖFFi algusfilm, mis püüab peegeldada sügavat allegoorilist mõtet, aga feilib seda peegeldades. Huumor oli puhtalt absurdimomentidele üles ehitatud ning heaks küljeks võib lugeda vaid paari head karaktrid ja mõnd tõeliselt naljakat momenti, muu kõik oli keskpärane Prantsuse film. 5/10

Mõistmatus

Mõned päevad tagasi toimus Eestis Euroopa Filmiauhinnad 2010, mis on muidugi väga tore ja tänuväärne sündmus alustamaks Eesti aastat kultuuripealinnana, kuid miks, oo MIKS, oli vaja sinna üritusele kutsuda kohale sellised inimesed nagu Koit Toome, Peeter Võsa, Evelyn Sepp jne - ma mõistan igati ministrite, eesti näitlejate ja selliste tegelaste kohalolekut, aga no kui juba sellised nii-öelda STAARID sisse lasti, oleks võinud ju vabalt teha ka kõrgete piletihindadega tsiviilisikutsooni ?!

Faster (2010)

Pikk vangistus võib mõjuda mehele kaht moodi. Ta kas murdub või muutub tugevamaks. Autojuht (Dwayne Johnson) valis 10-aastase vanglakaristuse ajal viimase. Jõudu vastu pidada andis talle soov maksta kätte oma venna tapjatele nurjunud pangaröövi käigus, mille järel ta ise trellide taha sattus. Vabanemise päeval tormab ta kohe, nimekiri käes, nelja süüdlast otsima. Vahendeid valimata, tunnistajatest hoolimata. Kõigest mõni tund pärast seda, kui Autojuht esimese neist kõrvaldab, saab ta endale sappa kaks jälitajat. Võmm (Billy Bob Thornton) on veteranist politseinik, kel kõigest mõni päev puudu pensionileminekust. Killer (Oliver Jackson-Cohen) on noor edev palgamõrvar, kes püüab iga tapatööga eelmist üle trumbata. Nii saabki jahimehest korraga jahitav.

Plussid:
* Kergestijälgitav, kuid kaasakiskuv sisu
* Suurepärased autotagaajamised
* Huvitavad karakterid
* Mõnusalt verised tapastseenid
* #SPOILER# Operatsiooni ajal kuul pähe #SPOILER#
* Billy Bob Thornton kujutas mandunud narkarist politseiniku
* Dwayne Johnson kujutas emotsioonitut tapamasinat, hinges aga samas armastavat venda

Miinused:
* Oliver Jackson-Cohen kui huvitav näitleja, aga jõledalt halb tegelaskuju filmis
* Sisu jäi väga nõrgaks
* Kogu Driveri liini oleks võinud kaugemale arendada

Kokkuvõte:
Väga lihtne film, kus sisu jälgimiseks ei pea olema eriline geenius, kuid samas iga inimene leiab sealt midagi - isegi paadunud filmipede suudab leida mingi sädeme neist adrenaliinirohketes autotagaajamistes ning hingetutes tapastseenides - ei oska öelda, kas kodus vaadates tuleb sama emotsioon välja, aga kinos oli küll väga mõnus lihtne ja lõbus vaatamine. 6/10

Red (2010)

Frank (Bruce Willis), Joe (Morgan Freeman), Marvin (John Malkovich) ja Victoria (Helen Mirren) töötasid CIA agentidena, kelle teadmistepagas teeb neist agentuuri otsituimad sihtmärgid. Palgamõrvas süüdi lavastatud, tuleb neil kokku panna pead, mängu kogemused ja koostööoskused, et jälitajatest sammuke eespool püsida ning iga hinna eest ellu jääda. Operatsiooni peatamiseks alustab tiim võimatut, üleriiklikku missiooni, et sisse murda CIA salajasse peakorterisse ning paljastada üks suurematest vandenõudest ja kinnimätsimistest valitsuse ajaloos.

Plussid:
* Tõeline staarideparaad
* Isikupärane sisu
* Retired Extremly Dangerous
* John Malkovich röövis kogu filmi - ta on ikka niii KURADIMA geniaalne näitleja
* Helen Mirren arvatavasti kõige badassimas rollis milles ta oma elu jooksul üldse olla saab
* Viinavõtt venelaste moodi
* Tagurpidine bazooka plahvatus 9mm relva mõjul
* Sadistlik ja sarkastiline huumor

Miinused:
* Teemat kui sellist ei seletatud täielikult lahti - liiga palju lahtisi otsi
* Karl Urban on täielik Peeter Rebase look-alike - liialt jäi silme ette kummitama

Kokkuvõte:
Üle pika aja tõeliselt hingega tehtud möllukomöödia, milles näeb nii tõeliselt badass vanu meesstaare, tõeliselt badass vana naisstaari, humoorikaid plahvatusi ning suurt hulka idiootidest politseinike - üldiselt väga hea film meelelahutuseks, mille üldine mõte veidi lonkab, kuid mida lootagi filmist, milles mingi juustuse teemaarenduse tagajärjel otsustatakse, et asepresident tuleb tappa ?! 8/10

Orgazmo (1997)

Selle filmi kohta oleks patt midagi kirjutada...

JIZZMASTER ZERO

DEPECHE MODE

T-REX vs ORGAZMO

CHODA BOY KOGU KOSTÜÜMIS

DAVE THE LIGHTNING GUY - "YEAAAAAAH"

VENNAD JEESUSES

MUNADETA MAXXX ORBISON

SIDEKICK OF A SIDEKICK - CHODA DOG

MEESKOND

FEIKEMOTSIOONID

Lisaks muidugi ka theme song - võimsaim lugu kogu inimkonna ajaloos



Ütlen vaid neli sõna - see film on IDEAALNE ! 10/10