Oscar parima teemaloo eest ehk Randy Newman kogu hiilguses

The Fighter (2010)

 

Tõestisündinud lugu kergekeskkaallasest Dicky Eklund'st, kes on oma klassi uhkus. Ta oskab väga hästi poksida, kuniks peale ringis võitlust Sugar Ray Leonardiga, kellele ta kaotas oma tiitli ning millega kaotas ta ka usu poksimisse. Sellest algas tema allakäik, ta hakkas kurjategijaks ja sattus narkosõltuvusse, mis lõpuks viis teda ka vanglasse. Peale mida, otsustas tema poolvend Micky astuda oma poolvenna jälgedesse ning hakata tegelema ametlikult poksimisega, millest algas Rocky-sugune lugu. Micky arvas, et ta on parim poksija, kuniks ka tema kaotas oma elu parima tiitli kaaspoksijale. Ta sattus masendusse ning loobus poksimisest, kuniks tema vend sai vanglast välja. Nüüd on Dicky saanud endale kinnisideeks ajada oma poolvend õigetele radadele tagasi ja treenida teda kergekeskkaallase meistritiitli jaoks, et saada lunastust oma tegude eest.

  Üle pika aja on tõeliselt tore näha filmi, mis ei proovi olla midagi rohkem, kui on lubatud - tegu on täiesti puhtakujulise suhtedraamaga, milles ei ole mingeid utoopilisi probleeme ega ebareaalseid tegelasi. Jesus Bale ja Marky vennalik side on arvatavasti selle filmi kõige iseloomulikumaks jooneks - tõeliselt meisterlikult on väljendatud perekondlikuid suhteid ning nende vastandlikkust kasvamisel ning elus edasijõudmisel.

  See on viiest arvustatud Oscarifilmist ainus, mille saalis oli üle poolte kohtadest tühjad - keevaverelised eestlased ootavad arvatavasti filmilt rohkem kui vaid puhast poksi ja põnevat suhtedraamat. Kuigi põhiline sära langeb muidugi meesstaaridele, on just põhiline osa kanda naisnäitlejatel - Dicky ja Micky ema ning nende õed on väga humoorikad tegelased, kelle osa stsenaariumis on kaunis väike, ent meeleolu loomiseks ja õhustiku tugevdamiseks on nad suurepärased osalised.

  Samas olid aga poksireportaažid väga põnevalt ning Eurospordilikult tehtud - veidi väriseva kaameraga oli poksiringist jäetud väga realistlik mulje ning ka poksimatšid ei olnud utoopilised - kaotused-võidud paistsid üpris loogilised ja ei tekkinud Rocky viimaste osade effekti, kus peopesa puutus laupa üpris tihti.

  Üldjoontes aga väga mõistlik draama, mis on küll arvatavasti paljudele vaatajatele liiga igav ning ebahumoorikas, ent tõelisele filmihuvilisele on seal kindlasti palju vaadata - paar pingelist poksimatši, vendade lahknemine, narkootikumideprobleem ning nii-öelda "neighbourhoodi" probleemid. Naiskõrvalosa Oscar oleks pidanud küll igatahes minema True Gritile, ent nüüd kui see käes on, ei ole enam öelda midagi ning õnnitlused Melissa Leole. (Tegelikult ei ole ju auhind oluline, põhiline on siiski see, et ta sai hakkama F-Bombiga !!!) Väga tugevatasemeline draama, mis pakub vaatamisrõõmu pigem maskuliinsele poolele

Kirk Douglas ehk mees kirstust ja F-Bomb

  

The King's Speech (2010)

 

Lugu mehest, kellest sai kuningas George VI, kuninganna Elizabeth II isa. Pärast seda, kui tema vend Edward troonist loobub tänu suhtele lahutanud naisega, tõuseb George, hüüdnimega Bertie, vastu tahtmist Ühendatud kuningriigi etteotsa. Bertie, kes kannatab kogelemise all ning keda ei peeta sugugi vääriliseks kuningaks, saab abi Lionel Logue’ilt, ebatavaliste võtetega kõneterapeudilt. Ootamatute kõnetehnikate ja ebatõenäolise sõpruse abil leiab Bertie kindla hääle ning viib riigi söakalt sõtta.

  King's Speech on kindlasti üks neist filmidest, mida ma ilma Oscari nominatsioonideta pole viitsinud ealseski vaadata - suht dull kontseptsioon Georg VI keerulisest teest Yorki hertsogist kuningani. Üllatav on ka see (kindlasti mitte ainult minule), et Akadeemia poolt saavutas see film taolise poolehoiu - tegemist on siiski vaid väga hea HBO-stiilis telefilmiga, mis vääris küll kindlasti parima meespeaosa Oscarit, ent teised on juba kahtlasemad.

  Film väärib aga ka teatud külgedelt suult kiitust. Taaskord võib välja tuua selle, et tegelikult on filmi stsenaarium väga lihtne ning treilerit ja kokkuvõtet vaadates/lugedes tekib küsimus, et kuidas üldse oleks võimalik sellest teha film, mis saab tõsimeeli 12 Oscari nominatsiooni, millest ta neli võidab. Samas aga, filmi vaadates, unustad sa selle täielikult - Hooper on suutnud viia klassikalised draamastseenid tõelise tipptasemeni, ent kõik see vaheldub humoorikate stseenidega Lioneli Logue'i seltsis ning Helen Bonham Carteri naiivse abistamishimuga.

  Suurest melust on kõrvale jäänud aga ka mitmed teised suurepärased esitused - Timothy Spall väga ikoonilise ja innovaatilise Winston Churchillina, Michael Gambon suurepärase George V'na ning Eve Smith viktoriaanliku Wallis Simpsonina. Kindlasti suurepärane film, peegeldamaks Tom Hooperi oskust kirjutada tuimast ajaloolisest võimuvõitlusest niivõrd intrigeeriv draama, mis suudab hoida arvatavasti isegi kõige asjatundmatuma nolgi põnevil. Väga tugev film, ent mitte taolist kõmu ja kiitust väärt. Meediakünnise ületanud eepiline ajalooline jutustus, mida sillutavad ülihead näitlejatööd, ent kohatiselt veniv stsenaarium

Ts-ts-ts-i-i-i-ta-di-di-di-d

Lionel Logue: [samal ajal süütab Berty sigaretti] Please don't do that.  
King George VI: I'm sorry?  
Lionel Logue: I believe sucking smoke into your lungs will kill you.  
King George VI: My physicians say it relaxes the throat.  
Lionel Logue: They're idiots.  
King George VI: They've all been knighted.  
Lionel Logue: Makes it official then.  

Lionel Logue: Do you know the "f" word? 
King George VI: Ffff... fornication? 

King Edward VIII: Sorry, I've been terribly busy.  
King George VI: Doing what?  
King Edward VIII: Kinging.

127 Hours (2010)

 

"127 tundi" on tõestisündinud lugu mägironijast Aron Ralstonist, kes satub lõksu kaljude vahele, kui suur kivi ta käe peale kukub. Ta asetseb isoleeritud kanjonis Utah's, kus järgmised viis päeva mõtleb ta oma elu üle järele - kõik mis ta on saavutanud, tema tuttavad, pere, armsamad ja ka kaks matkajat, keda ta kohtas enne õnnetust. Kas tal õnnestub vabastada end kivi alt, ronida kaljuseinast üles ja saada päästetud? Filmitegemise aluseks on võetud Aron Ralstoni samanimeline raamat, kus ta räägib enda läbielatud kogemustest.

 Arvatavasti ei ole enam inimest, kes ei oleks mingil vähemalgi määral kuulnud kõmujutte Danny Boyle'i linateosest "Slumdog Millionaire", mis kogus paraja sületäie Oscareid 81. Galal 2009. aastal. See film on aga tema stiilile väga sarnane - taaskord on võetud mingi eriliselt awkward teema ning sellest on kokku keedetud supp, mis on pea igas vanusegrupis vaatajale sobiv (kui välja arvata 127 Tunni mõned grotesksed stseenid, kuid õnneks on inimestel silmalaud, millega võib enda nägemist piirata).

 Film ongi tegelikult lihtsalt psüholoogiline rännak Aron Ralstoni elus, pikitud hüsteeriliste ning mõtlematute tegudega, mis kohati küündivad uskumatuse piiridesse, ent "Based on True Story" summutab kõik kahtlused. Mina isiklikult oleksin oodanud isegi veelgi põhjalikumat käsitlust üleüldse kogu tema elust ehk kui väga ta armastas on vanemaid, kui kiindunud ta oli mägironimisse ning ka tema armuelust, mis jäi praegust käsitlust vaadates ikka väga segaseks ning täiesti mõistmatuks.

 Triviat lugedes selgub, et James Franco veetiski reaalselt mitmeid ja mitmeid tunde kitsas ja klaustrofoobilises stuudios, et vaatajatele jääks võimalikult reaalne elamus. Tänu sellele ning A. R. Rahmani suurepärasele kariibilikule soundtrackile ongi arvatavasti tegi ühe kõige üllatavama filmiga - seal filmis ei toimu tegelikult mitte midagi, kuna teemaarendus on alguses vaid 10-15 minutit ning ülejäänu ongi vaid kanjonis. Vaatamata sellele ei teki siiski kordagi isegi mõtet kella vaadata ning õige pea avastastki, et film on jõudnud lõpusirgele. Täielik mõnitamine Akadeemia poolt, et ühtki kuklit 127 Hoursile ei jätnud - tegu on ilmselt sama sündroomiga mis Eurovisiooniligi, et teatud aastatel lihtsalt lähevad Akadeemiale mingit kindlat sorti filmid peale ja teised võivad peppu minna. Film, kus eimillestki on tehtud miski - suurim kiitus Boyle'le ning Franco'le, kes on suutnud luua ühe omanäolisema liigitamatu teose

  Aron Ralston

Black Swan (2010)

 

Nina Sayer on baleriin, kes on kogu oma elu pühendanud tantsimisele. Ta elab koos teda fanaatiliselt toetava ema Ericaga New Yorgis. Kui lavastaja Thomas Leroy asub valima peaosalist oma uuele etendusele "Luikede järv" on Nina esimene valik. Kuid talle pakub konkurentsi uus tantsija Lily, kes on samuti märkimisväärselt osav. "Luikede järv" nõuab tantsijat, kes suudaks olla süütu ja graatsiline Valge Luik, ning samas ka salakaval ja sensuaalne Must Luik. Nina sobib ideaalselt Valge Luige rolli kuid Lily on Musta Luige kehastus. Kahe tantsija omavaheline võistlus muutub veidraks sõpruseks ning Nina avastab oma tumedama külje, mis teda hoolimatult hävitama asub.

Musta Luige näol on ilmselt tegu kõige kõmulisima filmiga tänu mingitele X-põhjustele - üldiselt ei ole inimestel aimugi kes on Darren Aronofsky ja kui psühholoogiline ja sürreaalne see film tegelikult on. Samas vastavad aga tõele jutud, et Natalie Portman olevat selle jaoks mitmeid kuid harjutanud balletitantsu - balletil ja just rõhutatult tehnilisel balletil oli seal filmis väga suur rõhk ning kuigi see ei ole keskmisele kinokülastajale just kõige olulisem seik, oli sellele siiski ülimalt palju rõhku pandud.

  Olles näinud ka mitmeid varasemaid Aronofsky filme, teadsin mis seal tuleb ning läksin külma kõhuga kinno. Tegelik pilt oli minu jaoks isegi võib-olla liiga viimistetud ja otsene - Nina tõelist võitlust võis näha alles filmi viimasel kümnel-viieteistkümnel minutil ning seegi oli suhteliselt lihtlabane ning külmaks jättev temaatika. Atraktiivne ja isegi hirmutav on ta aga kindlasti kogenematumale ning mainstreamlikumale silmale.

  Kiiduväärt on siiski aga kogu kontseptsioon - Aronofsky on taas saanud hakkama filmiga, mis paneb enda keerdkäikude ja sügava masendava alatooniga lihtsalt kordi ja kordi üllatuma.  Uskumatu on juba see, kui lihtne taaskord, sarnaselt Tõelisele Visadusele, on filmi temaatika - kogu filmi aja ongi teemaks Portmani kasvamine valgest luigest - arglikust, korralikust ja veatust piigast mustaks luigeks - kontrollimatuks, ilma piirideta ja kartmatuks neiuks, ent kusagile sisemussse jääb deemon, kes on nende mõlema segu.

  Ei tohi aga unustada Darreni filmide iseloomulikku joont - muusikat. Seegi kord on suurepärase soundtracki kirjutan Clint Mansell ning mind paneb ikka tõeliselt imestama, et see suurepärane üllitis ei saanud nominatsiooni Parima Orignaalsoundtracki eest. Film on aga vaatama kergele kriitikale (võib-olla ei nimetaks seda isegi kriitikaks) aga tõeliselt suurepärane ning kindlasti vaatamist väärt, kui on nälg suurepärase psüholoogilise draama järele, milles on professionaalselt segatud elemente trillerist, õudusfilmist ja loomulikult ka balletist. Film, mis keskendubki põhiliselt Natalie Portmani "WOAAH" näitlemisoskusele - hellemale hingele jätab sügavus kah ilmselt hinge sügava vao, kuid minu jaoks võib-olla liiga ergas

Darren Aronofsky rääkimas filmist lähemalt
 

True Grit (2010)

 

14-aastase Mattie Rossi isa tapeti külmavereliselt argpüks Tom Chaney poolt ning tüdruk soovib üle kõige, et süüdlane saaks õiglase karistuse. Selleks palkab ta appi kerge päästikusõrmega lakkamatult purjutava vana seadusesilma Rooster Cogburni. Cogburni protestidest hoolimata asuvad nad koos teele, et Chaney üles leida. Mattie isa veri nõuab, et nad jälitaks kurjategijat ka ohtlikul indiaaniterritooriumil ning püüaks Chaney kinni enne, kui Texase korravalvur LeBoeuf ta ise kätte saab ning ühe teise mehe tapmise eest hoopis Texasesse viib. Enne seda vägevat linateost on ilmunud ka samanimeline film aastal 1969.

 

"True Grit" oli minu jaoks kindlasti selleaastastest Oscarifilmidest kõige oodatum - juba 2010. aasta kokkuvõtteid kuulates oli hammas verel, kui kuulsin Jeff Bridgesi ülihumoorikast, ent suurepärasest sooritusest ning Hailee Steinfeldi uskumatult julgest debüüdist ning nagu arvata oligi, pettuma ei pidanud...

 Teema ja ülesehituse poolest väga hästi jälgitav film ning juba esimestest minutitest hakkad kaasa elama Mattie Rossi teravatele vestlustele kaupmeeste ja šeriffidega. Film ongi üldjoontes suhteliselt rahuliku tempoga, ent Coeni vendadele iseloomulikult on vaatamata väga rahulikule teemaarendusele suudetud üldjoontes valmis meisterdada siiski viimase kümnendi üks arvestatavamaid puhtakujulisi seiklusfilme.

 Erilist tähelepanu väärib ka just tehniline pool - kaameratööd olid lihtsalt suurepärased. Eriliselt kiiduväärsed olid just kohad, kus näiteks Cogburn rääkis kohtus enda viimastest kangelastegudest või kui Mattie ja Rooster ratsutasid metsas ning silmasid kümne meetri kõrgusel puu otsas poodud meest.

 Jeff Bridges'ki teeb taaskord suurepärase rolli - ei ole just palju näitlejaid, kes suudaksid mängida üht karakterit nii humoorikalt ja koduselt, et põhimõtteliselt iga tema fraas pani kogu kinosaali naerma. Kasvõi näiteks täiesti suvalised jutud, mida ta rääkis - enamasti rääkisid need tema kangelastegudest, kus ta läks üksinda kahe kaheraudsega seitsme mehe vastu.

 Film, mis võib uhkusega tõusta teiste sarnaste, ent läbikukkunud filmide seast välja ja kanda märgi "seiklusfilm". Terve bande suurepäraseid näitlejaid, hästi kirjutatud stsenaarium, kuid paraku ei piisanud sellest ning vaatama kümnele Oscari nominatsioonile jättis Akadeemia nad täiesti tühjade pihkudega - fännid teavad aga filmi fenomeni ning ei lase selle vaatamata pead norgu. Viimaste aastate parim vestern ning üks tõeline seiklusfilm, millesarnaseid on viimasel kahekümnel aastal väga-väga vähe näha olnud

Rooster Cogburni ja Mattie Rossi pärlid:

Rooster Cogburn: We'll sleep here and follow in the morning.   

Mattie Ross: But we promised to bury the poor soul inside!   

Rooster Cogburn: Ground's too hard. Them men wanted a decent burial, they should have got themselves killed in summer.

  

Rooster Cogburn: Is that him?  

Mattie Ross: I believe not.  
Rooster Cogburn: Oh, cut him down.  
Mattie Ross: [irooniliselt] Why?   
Rooster Cogburn: I might know him.
[mütsatus kukkumisest]
Rooster Cogburn: I do not know this man.

 

Eesti Laul 2011 esimene poolfinaal

 Soojenduseks räägin ära kogu üldise pildi ning hiljem laskun lähemalt lugude juurde. Saatejuhtideks Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis - mis saaks selle vastu olla, tekkis isegi (viimaste päeva jooksul juba teist korda) kerge Vanilla Ninja nostalgia. Väga masendavalt idiootset juttu ei ajanud ning asi jäi ERR'ile omase mõistlikuse piiridesse. Ideeliselt oli 360 kraadine lava väga hea mõte, kuid samas teatud lugu juures muutus asi veidraks, kui iga bändi liige vaatas eri suunda ehk loogiliselt võttes ei teki mingitki ühist tervikut. Saali toodud tegelased, kellelt kommentaare küsiti, ei olnud kuigi ebameeldivad ning suutsid öelda mõnegi targa sõna (kahjuks muutusid sõnad üsna kordavaks, aga see-selleks). Ainus nõme asi kogu show juures oli aga vast just see Õhtuelu25.ee - püha müristus, miks küll Eesti Televisioon läks sellise solgihuumori rada ning muutis sellise suhteliselt vaoshoitud ja kultuurse saate labaseks Reporteri-stiilis "jalaga-peesse" huumoriks. Õnneks kestsid mu piinad vaid viis minutit ning õige pea võisime taas näha Lenna ja Piretit...

1. Marilyn Jurman "Veel on aega"

 Marilyn Jurman on ilmselt melomaanidele ja üleüldse muusikahuvilistele üsna tundmatu neiu - ta on ilmselt tuttav eriliselt hästi TV3 kodumaise krimisarja Kättemaksukontor vaatajatele, kus ta mängib nohiklikku laboritöölist, kes üritab võrgutada politseitöölisi Tuvi't ja Maangot. Ei tahaks küll hetkel kuigi kriitiline olla, aga parem oleks tal siiski ka näitlemise juurde jääda:
 Looga on nähtud vaeva - ilgel suur sagimine käis laval ning nähtavasti oli keegi mingid riidehilbud valmis meistertanud, kuid vaatamata kõigile mööndustele on tegu siiski lauluvõistlusega - lauluhääl on tal kaunis värisev ning seega on seal ka igast effekte ja muud jura kasutatud, et asi enam-vähemgi inimväärselt kõlaks. Iseenesest aga taust on täitsa muhe ja kui asjaga veidi vaeva näha, saaks sellest täitsa Euromaasika (vaatamata sellele et enam ei ole aega ja kahjuks on lugu ka eesi keeles). Ei pääsenud edasi

2. Elmayonesa "Kes ei tantsi, on politsei"

 Veidi imelik vaadata, et Eestit soovib esindama minna inimene, kes on Eestis elanud vaid mõned kuud, kuid vaatamata sellele oli see siiski miteme põliste eestlaste lugudest kõvasti etem. Kõige omapärasem lugu kindlasti esimeses poolfinaalis - laulus on põhimõtteliselt see üks fraas (mis jääb pärast pikaks ajaks kummitama) ning kaks salmi, millest on võimatu mõnest sõnast aru saada. Taust on tegelikult vaatamata loo kergele naiivsusele ja mainstreamsusele siiski väga muhe - kergelt skalik tümps, mis on DJ poolt mitte kuigi häirivalt kokku mixitud. Niisama kuulates ei oleks siiski sama, kui show'ga - laval trallitavad ringi kolm väga kutsuvalt riietatud neidu (kaks neist kujutavad endast politseinike, üks on niisama muhe trulla).
 Loo miinuseks võib aga juba tuua selle, et hiljuti käis Eestit esindamas Eurovisioonil Kreisiraadio, mille näol oli siiski tegu puhtakujulise lollitamisega - vaata kust otsast tahes, ei ole ka selles loos midagi kuigi tõsist ning asi siiski läheb "lollitamise" kategooria alla. Samas aga ei ole midagi kuigi paha öelda ning kindlasti eelistaksin teda eelnevale esitajale. Ei pääsenud edasi

3. Victoria "Baby Had You"

  Alustakski loost rääkimist kohe kodusaare tüdrukute kiitmisest - üks kiitus kahele Semiiri neiule, kellel oli au tantsida Victoria taustal Eesti Laulul ning kogu bandele kiitus selle eest, et osalesid tõeliselt vägevas kergelt ameerikalikus muusikavideos. Lavakujundus iseensest ei olnud midagi erilist ning mindi siiski suhteliselt laulmise peale. Loomulikult ei saa mööda vaadata, et Victoria on kuratlikult kaunis vene piiga ning kõigi meeste poolt kindlasti ports plusspunkte selle eest. Lugu iseenesest on aga minu jaoks täiesti tühi - esimene salm on isegi täitsa kutsuv ja kergelt kommertslik synthpop, kuid refrääni uputatakse kõik minu lootused - asi jõuab siiski väljakannatamatu trance piirini ning jubedad "ahh-ahh-ahh-ahh" häälitsused toovad kananaha ihule.
 Masendav on ka muidugi see, et kaunis Victoria ei mõista absoluutselt Eesti keelt - Piretile ja Lennale suutis ta öelda täpselt seitse eestikeelset sõna ning neidki väga suure pingutusega. See muudakski, samuti nagu eelmise loo puhulgi, selle Eesti esindamise väärtuse suhteliselt tühiseks - minu mäletamist mööda vist 5-6 aastat tagasi käis Eestit esindamas Rootsi neiu, kes tuli kapist välja ainult selle show ajaks ning pärast seda pole sihukest tegelast enam kordagi nähtud. Eurosündroom, siit me tuleme. Pääses edasi

4. Noorkuu "Be My Saturday Night"

 Noorkuu on kaunis kindlapeale minek - nad ei suuda totaalselt jura kokku keeta ning ega nende lood ka erilised sedöövrid kunagi pole. Samas lähevad need aga paadunud fännidele peale ning kindlasti koguneb alati ports hääli. Seekord eksisid nad aga minu arust kahe olulise asja vastu - kindlasti oleksid nad pidanud tegema loo a ca pellas ning oma klassikalise riietusega - valgete pintsakutega. Selline oma väljakujunenud mallist välja trügimine ei ole minu arust väga tore ning kõik tundus kuidagi väga vale.
 Lugu kuulates aga väga hullu midagi polnudki - vokaal on muidugi neile omaselt suurepärane ning liikumist olid nad see kord isegi veidikene sisse toonud (nad rääkisid küll suurtest koreograafianumbritest, mis mulle küll ilmselt kahe silma vahele jäid). Samas aga taustast on lausa kahju rääkida - algus oli tõeliselt paljulubav, mil võis tunda sellist kergelt 80ndate meelestatusega keskmist popplugu, kuid kui pärast teist refrääni tuli breakdown ning hakkas pihti KOHUTAV jumpstyle biit, pidin ma lausa nutma hakkama - oh miks, oh miks, Noorkuu, pidite te sellise okse sinna sisse tooma. See aga õnneks/kahjuks ei muutnud rahva arvamust ning nad pääsesid edasi.

5. Jana Kask "Don't Want Anything"

  Jana Kase näol on tegu väga huvitava artistiga - ta oli eikeegi, kellele anti tänu Superstaarisaate võiduga kõik võimalused saada kellekski oma laulmisega, kuid ta viskas võimaluse kõrvale ning ta vajus unustusse päris pikaks ajaks ning pea aasta-poolteist hiljem hakkasime temast taas midagi kuulma - ta andis välja sooloalbumi, mis küll ei saavutand erilist populaarsust. Nüüd on ta Eurovisioonil enda täiesti uue looga, mis on küll vägagi erinev tema eelnevast repertuaarist.
 Mind üllatas, kui teistsuguseks oli Jana muutunud - Superstaarisaate aegu oli ta siiski üsna tagasihoidlik Vene plika, kellel iluga eriti priisata polnud, kes kandis totaalselt maitsetud riided. Nüüd on aga temast täitsa korralik esineja valmis meisterdatud ning kindlasti üks seekordseid favoriite. Laul kui selline on iseenesest üsna üksluine ning igav, kuid Jana suurepärane lauluhääl suudab siiski tuua valgust sellesse kottpimedasse öösse. Võrdluseks Birgit Õigemeelega, kannatan ma taolist slaavi temperamendiga ballaadi kordi paremini kui naiivset Eesti hingestatud kiljumist ning seega ka minu poolt igati edu Janale ning loodetavasti jõuab ta veel kaugele ning saavutab oodatud sära. (Eurovisioonil samas teda ei näeks, kuna lugu selle jaoks liiga igav ja lüüriline). Pääses edasi.

6. Kait Tamra "Lubadus"

 Kait Tamra on iseenesest suurepärane laulja - võimas hääl ja kergelt kodune mõmmibeebi välimus, kuid minu jaoks on tema fenomen suhteliselt mõistmatu. Kunagi sai vanematega koos käidud mingil tema kontserdil (ta tegi seda kellegagi koos, aga meenutan kuidas ma meenutan, ei suuda ma kedagi endale ette manada) ning juba siis tundus ta kergelt selline Tõnis Mägi jälgedes jalutav laulja, kellel on siiski veel palju-palju õppida.Seegi kord laulis ta päiksekullamaast ning kõik oli kuidagi liiga random ning ei tekkinud mingit õdusat tervikut.
 Samuti ei sobi see lugu ju mitte ühestki otsast Eesti Laulule - Eesti Laul ning eriti veel Eurovisioon ootab lugusid, mis jääksid kergesti kummitama, oleksid rütmikad ning olgem ausad, ka suhteliselt lõbusad. See lugu eksib kahjuks aga kõigi punktide vastu. Tegelikult ma ei tahaks seda lugu aga täiesti maha matta, kuna kui see oleks kindlas kontekstis kindla kuulajaskonna ees, oleks asi viis pluss ning ma olen enam kui kindel, et oleks inimesi, kellel võtab see lugu jalad nõrgas, kuid praegusel momendil siiski veidi toores, hambutu ja kindlasti mitte selle konkursi lugu. Allapoole lisan ka pildi temast, kuna videos on näha vaid Eesti Laulu logo.   Ei pääsenud edasi

7. Ans. Andur "Lapsed ja Lennukid"

 Ans. Andur on naug merel huitav laev - nad on juba 11 aastat otsinud enda kohta Eesti muusikataevas, kuid nende kolme albumi läbimüük on olnud kaunis kesine ning on vaid käputäis melomaane, kelle süda tuksub nende lugude rütmis. Nad ei ole leidnud veel ka enda stiili, kuna nad on liiga mainstream et käia indierock alla, kuid samas on nad ka liiga huina-muina et käia dreampop alla. Nad tiksuvad kuskilt süntpopi ja popproki vahepeal, kust vägevate üllitistega ongi ülimalt keeruline välja tulla.
 Eesti Laululgi esitatud lugu oli justkui pingutatult juustuseks muudetud popplugu, mis oli ausalt öeldes täiesti ebamäärane käkk. Kogu bänd oli instrumentidega laval, kuid samas oli võimatu eristada midagi peale tuima taustatiksumise. Ka vokaal oli nii ära efektistatud, et sõnade eristamine sellest massist oli kaunis keeruline - tekkis lausa WTF-effekt, et kui ebamääraseks saab üks lugu muutuda. Kujutaksin seda mängitamas mingis väga melukas pubis, kuna lugu on oma tempoga suhteliselt post-pungile sarnane ning taustamuusikana oleks kindlasti suurepärane lugu. Ei pääsenud edasi

8. Meister ja Mari "Unemati"

 Meiser ja Mari on siis see kurivaim projekt, kes tuli Laika Virgini "Ilusate Inimeste" asemele, kuna Laika Virigin lugu avaldati 31. augusti öösel. Laika Virigini lugu oli väga stiilne dreampop, mis tundub praegu kuulates enamikest Eesti Laulu paladest kõvasti soliidsem. Kuid teemaks on siiski Meister ja Mari. Tegu on siis lavakunstikooli õpilastega, kes otsustasid luua sellise kategoreerimatu projekti. Üldsus teab neid kindlasti tänu sellele, et "Meister" kujutab endast Jaan Tätte Jr'i, kellel küll loos otseslt funktsioon puudub, kuna esimesed sõnad tema suust kuuleme alles loo lõpus.
 Pala on iseenesest aga nii veider (halvas mõttes), et vaatamata enda veidi ühe kahe minutisele pikkusele pidin vahetama kanalit, et mitte otsi anda. On püütud luua mingisugust boheemlaslik-folgilikku armastuslugu, mis on kastetud veel huumorikastmesse ning siis see kudagi veel shõu abiga muuta Eesti Laulule sobivaks. Kõik pingutused kukkusid aga minu silmis läbi, kuna lugu kõlab nagu suvaline lastelaul ning oh püha jumal, kui sellisega oleks mindud Düsseldorfi Eestit esindama. Ja eriti random olid need kolm neidu, kes keset lava siuglesid ja vähkresid - ma saan aru, et loos oli mingi Unemati sõnum, aga  no lastelauludega ei minda siiski rahvusvahelisele konkursile. Halb, väga halb. Ei saanud edasi

9. Getter Jaani "Rockefeller Street"

 Getter Jaani on leidnud enda kohe Eesti muusikataevas - ta enda kreemikoogiliku nunnususega on saavutanud lausa selle, et Sven Lõhmus kirjutas tema selleaastase Euroloo. Lugu kui selline on küll suhteliselt üksluine ja iseloomulik kõigile teistele Sven Lõhmuse lugudele, kuid samas väga hästi konteksti sobiv laul, lavakoreograafia on kah väga muhe ning lisaks veel ka armas tüdruk - oleks kindlasti asju mida muuta, kuid samas on praegu kõik täitsa tipp-topp ning minda saadaksin selle loo isegi Eurovisioonile.
 Lugu on kergelt Kerli Kõivu meelestatusega - selline kerge suhkruvatipopp, mis läheb kõigile peale ning mille kuulamiseks ei pea olema mingisugune targa näoga muusikakriitik. Kontspetsionaalselt oleks mulle isiklult rohkem istunud see, kui laval hüpanud meeste asemel oleks seal hüpanud naised (kustumatud ootused, kustumatud lootused). Samas oli aga tegu ainsa looga, kus oligi selgelt lavale toodud mingeid dekoratsioone, mis aga vedasid ennast "1273, down the Rockefeller street" saatel väga hästi välja ning ei tekkinudki tunnet, et näe jälle Getter mingi lollusega hakkama saanud. Täitsa tore lugu ja kõige Eurolaululikum sellest poolfinaalist kindlasti. Pääses edasi

10. Outloudz "I Wanna Meet Bob Dylan"

 Outloudzi pala on minu selle Eesti Laulu isiklik lemmik. Bänd kujutab ka endast veidike nagu R2 Aastahitile omast Unistuste Bändi, kus on kõigist kuulsamateist Eesti bändidest kõvasid tegijaid ning see annab ka bändile suurepärase taseme. Tegu on ka võib-olla maailma ainsa bändiga, kes võib auga öelda, et nende bändi laulja on Stig ning ta ei pea enda identideedi varjamiseks kandma kiivrit.
 Mingel lähemalt loo juurde. Arvatavasti on tegu ainsa seekordse Eesti Laulu palaga, milles võib eristada isegi mingeid instrumente ning mis ei ole puhtalt mingisugune poppsaast. Raske on küll leida nende kirjeldamiseks sõnu, kuid mingil määral sobiksid kindlasti "indie"; "popprokk" ja "Stig-tahab-kohtuda-Bob-Dylaniga". Kiiduväärt on ka see, et lugu ei võta ennast liiga tõsiselt - laval olleks piisavalt huina-muina, et jätta mõnusalt kodune fiiling ja ei proovitagi olla kedagi teist, kui lihtsalt kergrokigrupp pisikeste indie-mõjutustega. Ka lüürika on mõnusalt over-the-top ning olgem ausad, mingit loogikat ning sõnumit sealt eriti kergesti välja lugeda ei saa - nagu Stig'ki ütles, et need sõnad lihtsalt voolasid kogu instrumentaali peale ning vabakutselise melomaanina julgen öelda, et ega põhiliseks loo osaks siiski on instrumentaal, mitte vokaal. Suurepärane lugu ning ka bändi kontseptsioon on väga hea - loodetavasti kuuleme nendest veel ning nendest saab tõusev täht Eesti muusikataevas ! Pääses edasi

Nooruke Eesti bänd, kuid vaatamata sellele teevad suurepärast ning ülistiilset muusikat

Back to the Future (1985)

Dr. Emmett Brown leiutab autost ajamasina, millega ta saaks reisida tulevikku, kuid ööl, mil ta seda imepärast leiutist katsetab lastakse Dr. Brown maha, temaga kaasas olnud 17-aastane Marty McFly põgeneb ajamasinaga Emmetti tapjate eest ja satub aastasse 1955, kus ta segab kogemata ära tema vanemate esmakordse kokkusaamise ning juhtub ka selline keeruline asi, et Marty ema armub temasse.
Nüüd on ajalugu sassi löödud ning tal tuleb abistada George McFly'd, et ta saaks kokku Lorraine Bainesiga, sest muidu ei sünni Marty't.
Muidugi pole asi lihtne ning ega tagasi 80-ndatesse tagasi pöörduda, sest ajamasina tööks on vaja väga võimast jõudu ja Marty peab abipalvega pöörduma noore Dr. Emmett Browni poole. Marty ülesanded pole kerged, sest kaalul on tema enda elu.

Film, millest pärinevad tsitaadid on ilmselt mittenäinutele üsna mõistmatud ja absurdsed, aga oluline on siiski see, et paadunud fännid mõistaksid:

[Lorraine's parents are talking about Marty McFly, Lorraine's future son]
Stella Baines: He's a very strange young man.
Sam Baines: He's an idiot. Comes from upbringing. His parents are probably idiots too. Lorraine, if you ever have a kid that acts that way I'll disown you.

                                    

Marty McFly: Wait a minute, Doc, are you trying to tell me that my mother has got the hots for me?
Dr. Emmett Brown: Precisely.
Marty McFly: Whoa, this is heavy.
Dr. Emmett Brown: There's that word again; "heavy". Why are things so heavy in the future? Is there a problem with the earth's gravitational pull?

Dr. Emmett Brown: I'm sure that in 1985 plutonium is available in every corner drugstore, but in 1955 it's a little hard to come by.

Marty McFly: Marvin, you gotta play. See that's where they kiss for the first time on the dance floor. And if there's no music, they can't dance. If they can't dance, they can't kiss. If they can't kiss they can't fall in love, and I'm history.

Marty McFly: Calvin? Wh... Why do you keep calling me Calvin?
Lorraine Baines: Well, that is your name, isn't it? Calvin Klein? It's written all over your underwear.


Plussid:

* Üks geniaalsemaid stsenaariume üleüldse filmiajaloos

* Suurepärane teostus müstilisest ajarändamisest

* Christopher "Great Scott" Lloyd kui üks isikupärasemaid ja mõnusamaid komöödianäitlejaid üldse

* Suurepärane 80ndate muusika ja üleüldine stiil

* Muhedalt peidetud märkused tuleviku-mineviku mängu kohta, mida märkad alles kolmandal-neljandal vaatamisel

* Michael J. Fox mängis 55'ndal aastal rahval Johnny B. Goode'i

* Ajas rändav DeLorean ! ! !

Kokkuvõte:

Kindlasti üks film, mille kritiseerimine tekitaks mulle püsivaid hingepiinu - tõepoolest on tegu minu ühe lemmikuima filmiga, mis on aga kahjuks viimasel kümnel aastal suhteliselt unarusse jäänud ning peale paadunud filmihoolikute ei naudi seda pärlit enam keegi. Vaatamata sellele on aga tegu ühe parima seiklusfilmiga, milles mängivad suurepärased näitlejad, mille on kirjutanud Robert Zemeckis ning mis ei pane sind kordagi vaatama DVD-mängija ekraanilt, kui kaua veel filmi jäänud on. Kui on veel inimesi, kes seda üllitist näinud pole, siis parandage see viga võimalikult ruttu - naerda saab, seiklust saab ning kellele ei meeldiks siis ülimalt hästi tehtud kontseptsioon ajarändamisest ?! 10/10

"I had a brain that felt like pancake batter" ehk Jack White toitmas meie meeli geniaalsusega (Rest in Piece, The White Stripes)

Due Date (2010)

Peter Highman ootab oma esimese lapse sündi ning tähtajani on jäänud viis päeva. Peter kiirustab komandeeringust koju, kuid Atlanta lennujaamas varisevad mehe plaanid kokku, kui juhuslik kohtumine algaja näitleja Ethan Tremblayga sunnib Peteri mitme tuhande kilomeetri pikkusele automatkale, kuna tänu humoorikatele kokkusattumistele sattusid nad mõlemad lennukeelu nimekirja. Sellega algab pikk seiklus läbi Ameerika, mil tuleb ette kõike, mida võib oodata Pohmaka lavastajalt !

Zack Galifianakise ning Robert Downey JR'i terad, mis on sõkaldest välja toodud:

Ethan Tremblay: Dad... You were like a father to me.

Ethan Tremblay: My father loved coffee, and now we loved him as coffee.


Peter Highman: Why are your father's ashes in a coffee can?
Ethan Tremblay: Because he's dead Peter.


Peter Highman: That was Shakespeare, heard of him?
Ethan Tremblay: Yes I've heard of him, he's a famous Pirate. By the way, it's Shakesbeard.


Sarah Highman: Who are you?
Ethan Tremblay: My name is Ethan Tremblay. I'm your husband's best friend.
Sarah Highman: It's nice to meet you.
Ethan Tremblay: It's nice to meet you too. Now let's get that baby out of your vagina.

Plussid:

* Suurepärased näitlejatööd

* Ülinaljakad naljad

* Todd Philipsile omane stiil ja tempo

* Absurdihuumori muutmine kvaliteethuumoriks

* Zack Galifianakis !

* Ja veel ühe korra - Zack Galifianakis !!!


Miinused:

* Kohatine tempolangus

* Mõned kohatud naljad

* Naiivne lõpustseen (see on muidugi maitse asi)


Kokkuvõte:

Pärast Pohmakat ei suutnud ära oodata Todd Philipsi järgmist filmi, kuna Pohmaka puhul on tegu ainsa filmiga, mida olen näinud viis korda (kaks korda kinos, kolm korda kodus) ja iga kord lihtsalt kõngenud naerukrampidesse. Kahjuks aga tänu teatud komplikatsioonidele jäi mul see teos kinost nägemata ning jäi üleüldse kuidagi tahaplaanile. Nüüd, kui film on nähtud, on Pohmakaga teatud võrdlusmoment. Pohmakas oli kindlasti lapsikum ja teema oli kuidagi väga huinamuina tule-eile-meile-võta-homsed-lehed-kaasa stiilis, kuid Due Date's oli sees juba teatud sügavam sisu, mis võib-olla vähendas ka veidike filmi meelelahutuslikku väärtust. Samas ei saa seda pidada aga veaks ning on ilmselge, et rezissöör areneb ning kuskile peab edasi minema. Vaatamata selle on aga tegu VÄGA naljaka filmiga, milles on küll valdavaks üsnagi seksistlikud naljad. Parim film filmiõhtuks ja niisama mõnusaks meeleolutõstmiseks - hea kvaliteethuumor suurepäraste näitlejatega ! 8/10

Täiesti super lugu ja üliõnnelik, et just see versioon oli filmis !