Eesti Laul 2011 esimene poolfinaal

 Soojenduseks räägin ära kogu üldise pildi ning hiljem laskun lähemalt lugude juurde. Saatejuhtideks Lenna Kuurmaa ja Piret Järvis - mis saaks selle vastu olla, tekkis isegi (viimaste päeva jooksul juba teist korda) kerge Vanilla Ninja nostalgia. Väga masendavalt idiootset juttu ei ajanud ning asi jäi ERR'ile omase mõistlikuse piiridesse. Ideeliselt oli 360 kraadine lava väga hea mõte, kuid samas teatud lugu juures muutus asi veidraks, kui iga bändi liige vaatas eri suunda ehk loogiliselt võttes ei teki mingitki ühist tervikut. Saali toodud tegelased, kellelt kommentaare küsiti, ei olnud kuigi ebameeldivad ning suutsid öelda mõnegi targa sõna (kahjuks muutusid sõnad üsna kordavaks, aga see-selleks). Ainus nõme asi kogu show juures oli aga vast just see Õhtuelu25.ee - püha müristus, miks küll Eesti Televisioon läks sellise solgihuumori rada ning muutis sellise suhteliselt vaoshoitud ja kultuurse saate labaseks Reporteri-stiilis "jalaga-peesse" huumoriks. Õnneks kestsid mu piinad vaid viis minutit ning õige pea võisime taas näha Lenna ja Piretit...

1. Marilyn Jurman "Veel on aega"

 Marilyn Jurman on ilmselt melomaanidele ja üleüldse muusikahuvilistele üsna tundmatu neiu - ta on ilmselt tuttav eriliselt hästi TV3 kodumaise krimisarja Kättemaksukontor vaatajatele, kus ta mängib nohiklikku laboritöölist, kes üritab võrgutada politseitöölisi Tuvi't ja Maangot. Ei tahaks küll hetkel kuigi kriitiline olla, aga parem oleks tal siiski ka näitlemise juurde jääda:
 Looga on nähtud vaeva - ilgel suur sagimine käis laval ning nähtavasti oli keegi mingid riidehilbud valmis meistertanud, kuid vaatamata kõigile mööndustele on tegu siiski lauluvõistlusega - lauluhääl on tal kaunis värisev ning seega on seal ka igast effekte ja muud jura kasutatud, et asi enam-vähemgi inimväärselt kõlaks. Iseenesest aga taust on täitsa muhe ja kui asjaga veidi vaeva näha, saaks sellest täitsa Euromaasika (vaatamata sellele et enam ei ole aega ja kahjuks on lugu ka eesi keeles). Ei pääsenud edasi

2. Elmayonesa "Kes ei tantsi, on politsei"

 Veidi imelik vaadata, et Eestit soovib esindama minna inimene, kes on Eestis elanud vaid mõned kuud, kuid vaatamata sellele oli see siiski miteme põliste eestlaste lugudest kõvasti etem. Kõige omapärasem lugu kindlasti esimeses poolfinaalis - laulus on põhimõtteliselt see üks fraas (mis jääb pärast pikaks ajaks kummitama) ning kaks salmi, millest on võimatu mõnest sõnast aru saada. Taust on tegelikult vaatamata loo kergele naiivsusele ja mainstreamsusele siiski väga muhe - kergelt skalik tümps, mis on DJ poolt mitte kuigi häirivalt kokku mixitud. Niisama kuulates ei oleks siiski sama, kui show'ga - laval trallitavad ringi kolm väga kutsuvalt riietatud neidu (kaks neist kujutavad endast politseinike, üks on niisama muhe trulla).
 Loo miinuseks võib aga juba tuua selle, et hiljuti käis Eestit esindamas Eurovisioonil Kreisiraadio, mille näol oli siiski tegu puhtakujulise lollitamisega - vaata kust otsast tahes, ei ole ka selles loos midagi kuigi tõsist ning asi siiski läheb "lollitamise" kategooria alla. Samas aga ei ole midagi kuigi paha öelda ning kindlasti eelistaksin teda eelnevale esitajale. Ei pääsenud edasi

3. Victoria "Baby Had You"

  Alustakski loost rääkimist kohe kodusaare tüdrukute kiitmisest - üks kiitus kahele Semiiri neiule, kellel oli au tantsida Victoria taustal Eesti Laulul ning kogu bandele kiitus selle eest, et osalesid tõeliselt vägevas kergelt ameerikalikus muusikavideos. Lavakujundus iseensest ei olnud midagi erilist ning mindi siiski suhteliselt laulmise peale. Loomulikult ei saa mööda vaadata, et Victoria on kuratlikult kaunis vene piiga ning kõigi meeste poolt kindlasti ports plusspunkte selle eest. Lugu iseenesest on aga minu jaoks täiesti tühi - esimene salm on isegi täitsa kutsuv ja kergelt kommertslik synthpop, kuid refrääni uputatakse kõik minu lootused - asi jõuab siiski väljakannatamatu trance piirini ning jubedad "ahh-ahh-ahh-ahh" häälitsused toovad kananaha ihule.
 Masendav on ka muidugi see, et kaunis Victoria ei mõista absoluutselt Eesti keelt - Piretile ja Lennale suutis ta öelda täpselt seitse eestikeelset sõna ning neidki väga suure pingutusega. See muudakski, samuti nagu eelmise loo puhulgi, selle Eesti esindamise väärtuse suhteliselt tühiseks - minu mäletamist mööda vist 5-6 aastat tagasi käis Eestit esindamas Rootsi neiu, kes tuli kapist välja ainult selle show ajaks ning pärast seda pole sihukest tegelast enam kordagi nähtud. Eurosündroom, siit me tuleme. Pääses edasi

4. Noorkuu "Be My Saturday Night"

 Noorkuu on kaunis kindlapeale minek - nad ei suuda totaalselt jura kokku keeta ning ega nende lood ka erilised sedöövrid kunagi pole. Samas lähevad need aga paadunud fännidele peale ning kindlasti koguneb alati ports hääli. Seekord eksisid nad aga minu arust kahe olulise asja vastu - kindlasti oleksid nad pidanud tegema loo a ca pellas ning oma klassikalise riietusega - valgete pintsakutega. Selline oma väljakujunenud mallist välja trügimine ei ole minu arust väga tore ning kõik tundus kuidagi väga vale.
 Lugu kuulates aga väga hullu midagi polnudki - vokaal on muidugi neile omaselt suurepärane ning liikumist olid nad see kord isegi veidikene sisse toonud (nad rääkisid küll suurtest koreograafianumbritest, mis mulle küll ilmselt kahe silma vahele jäid). Samas aga taustast on lausa kahju rääkida - algus oli tõeliselt paljulubav, mil võis tunda sellist kergelt 80ndate meelestatusega keskmist popplugu, kuid kui pärast teist refrääni tuli breakdown ning hakkas pihti KOHUTAV jumpstyle biit, pidin ma lausa nutma hakkama - oh miks, oh miks, Noorkuu, pidite te sellise okse sinna sisse tooma. See aga õnneks/kahjuks ei muutnud rahva arvamust ning nad pääsesid edasi.

5. Jana Kask "Don't Want Anything"

  Jana Kase näol on tegu väga huvitava artistiga - ta oli eikeegi, kellele anti tänu Superstaarisaate võiduga kõik võimalused saada kellekski oma laulmisega, kuid ta viskas võimaluse kõrvale ning ta vajus unustusse päris pikaks ajaks ning pea aasta-poolteist hiljem hakkasime temast taas midagi kuulma - ta andis välja sooloalbumi, mis küll ei saavutand erilist populaarsust. Nüüd on ta Eurovisioonil enda täiesti uue looga, mis on küll vägagi erinev tema eelnevast repertuaarist.
 Mind üllatas, kui teistsuguseks oli Jana muutunud - Superstaarisaate aegu oli ta siiski üsna tagasihoidlik Vene plika, kellel iluga eriti priisata polnud, kes kandis totaalselt maitsetud riided. Nüüd on aga temast täitsa korralik esineja valmis meisterdatud ning kindlasti üks seekordseid favoriite. Laul kui selline on iseenesest üsna üksluine ning igav, kuid Jana suurepärane lauluhääl suudab siiski tuua valgust sellesse kottpimedasse öösse. Võrdluseks Birgit Õigemeelega, kannatan ma taolist slaavi temperamendiga ballaadi kordi paremini kui naiivset Eesti hingestatud kiljumist ning seega ka minu poolt igati edu Janale ning loodetavasti jõuab ta veel kaugele ning saavutab oodatud sära. (Eurovisioonil samas teda ei näeks, kuna lugu selle jaoks liiga igav ja lüüriline). Pääses edasi.

6. Kait Tamra "Lubadus"

 Kait Tamra on iseenesest suurepärane laulja - võimas hääl ja kergelt kodune mõmmibeebi välimus, kuid minu jaoks on tema fenomen suhteliselt mõistmatu. Kunagi sai vanematega koos käidud mingil tema kontserdil (ta tegi seda kellegagi koos, aga meenutan kuidas ma meenutan, ei suuda ma kedagi endale ette manada) ning juba siis tundus ta kergelt selline Tõnis Mägi jälgedes jalutav laulja, kellel on siiski veel palju-palju õppida.Seegi kord laulis ta päiksekullamaast ning kõik oli kuidagi liiga random ning ei tekkinud mingit õdusat tervikut.
 Samuti ei sobi see lugu ju mitte ühestki otsast Eesti Laulule - Eesti Laul ning eriti veel Eurovisioon ootab lugusid, mis jääksid kergesti kummitama, oleksid rütmikad ning olgem ausad, ka suhteliselt lõbusad. See lugu eksib kahjuks aga kõigi punktide vastu. Tegelikult ma ei tahaks seda lugu aga täiesti maha matta, kuna kui see oleks kindlas kontekstis kindla kuulajaskonna ees, oleks asi viis pluss ning ma olen enam kui kindel, et oleks inimesi, kellel võtab see lugu jalad nõrgas, kuid praegusel momendil siiski veidi toores, hambutu ja kindlasti mitte selle konkursi lugu. Allapoole lisan ka pildi temast, kuna videos on näha vaid Eesti Laulu logo.   Ei pääsenud edasi

7. Ans. Andur "Lapsed ja Lennukid"

 Ans. Andur on naug merel huitav laev - nad on juba 11 aastat otsinud enda kohta Eesti muusikataevas, kuid nende kolme albumi läbimüük on olnud kaunis kesine ning on vaid käputäis melomaane, kelle süda tuksub nende lugude rütmis. Nad ei ole leidnud veel ka enda stiili, kuna nad on liiga mainstream et käia indierock alla, kuid samas on nad ka liiga huina-muina et käia dreampop alla. Nad tiksuvad kuskilt süntpopi ja popproki vahepeal, kust vägevate üllitistega ongi ülimalt keeruline välja tulla.
 Eesti Laululgi esitatud lugu oli justkui pingutatult juustuseks muudetud popplugu, mis oli ausalt öeldes täiesti ebamäärane käkk. Kogu bänd oli instrumentidega laval, kuid samas oli võimatu eristada midagi peale tuima taustatiksumise. Ka vokaal oli nii ära efektistatud, et sõnade eristamine sellest massist oli kaunis keeruline - tekkis lausa WTF-effekt, et kui ebamääraseks saab üks lugu muutuda. Kujutaksin seda mängitamas mingis väga melukas pubis, kuna lugu on oma tempoga suhteliselt post-pungile sarnane ning taustamuusikana oleks kindlasti suurepärane lugu. Ei pääsenud edasi

8. Meister ja Mari "Unemati"

 Meiser ja Mari on siis see kurivaim projekt, kes tuli Laika Virgini "Ilusate Inimeste" asemele, kuna Laika Virigin lugu avaldati 31. augusti öösel. Laika Virigini lugu oli väga stiilne dreampop, mis tundub praegu kuulates enamikest Eesti Laulu paladest kõvasti soliidsem. Kuid teemaks on siiski Meister ja Mari. Tegu on siis lavakunstikooli õpilastega, kes otsustasid luua sellise kategoreerimatu projekti. Üldsus teab neid kindlasti tänu sellele, et "Meister" kujutab endast Jaan Tätte Jr'i, kellel küll loos otseslt funktsioon puudub, kuna esimesed sõnad tema suust kuuleme alles loo lõpus.
 Pala on iseenesest aga nii veider (halvas mõttes), et vaatamata enda veidi ühe kahe minutisele pikkusele pidin vahetama kanalit, et mitte otsi anda. On püütud luua mingisugust boheemlaslik-folgilikku armastuslugu, mis on kastetud veel huumorikastmesse ning siis see kudagi veel shõu abiga muuta Eesti Laulule sobivaks. Kõik pingutused kukkusid aga minu silmis läbi, kuna lugu kõlab nagu suvaline lastelaul ning oh püha jumal, kui sellisega oleks mindud Düsseldorfi Eestit esindama. Ja eriti random olid need kolm neidu, kes keset lava siuglesid ja vähkresid - ma saan aru, et loos oli mingi Unemati sõnum, aga  no lastelauludega ei minda siiski rahvusvahelisele konkursile. Halb, väga halb. Ei saanud edasi

9. Getter Jaani "Rockefeller Street"

 Getter Jaani on leidnud enda kohe Eesti muusikataevas - ta enda kreemikoogiliku nunnususega on saavutanud lausa selle, et Sven Lõhmus kirjutas tema selleaastase Euroloo. Lugu kui selline on küll suhteliselt üksluine ja iseloomulik kõigile teistele Sven Lõhmuse lugudele, kuid samas väga hästi konteksti sobiv laul, lavakoreograafia on kah väga muhe ning lisaks veel ka armas tüdruk - oleks kindlasti asju mida muuta, kuid samas on praegu kõik täitsa tipp-topp ning minda saadaksin selle loo isegi Eurovisioonile.
 Lugu on kergelt Kerli Kõivu meelestatusega - selline kerge suhkruvatipopp, mis läheb kõigile peale ning mille kuulamiseks ei pea olema mingisugune targa näoga muusikakriitik. Kontspetsionaalselt oleks mulle isiklult rohkem istunud see, kui laval hüpanud meeste asemel oleks seal hüpanud naised (kustumatud ootused, kustumatud lootused). Samas oli aga tegu ainsa looga, kus oligi selgelt lavale toodud mingeid dekoratsioone, mis aga vedasid ennast "1273, down the Rockefeller street" saatel väga hästi välja ning ei tekkinudki tunnet, et näe jälle Getter mingi lollusega hakkama saanud. Täitsa tore lugu ja kõige Eurolaululikum sellest poolfinaalist kindlasti. Pääses edasi

10. Outloudz "I Wanna Meet Bob Dylan"

 Outloudzi pala on minu selle Eesti Laulu isiklik lemmik. Bänd kujutab ka endast veidike nagu R2 Aastahitile omast Unistuste Bändi, kus on kõigist kuulsamateist Eesti bändidest kõvasid tegijaid ning see annab ka bändile suurepärase taseme. Tegu on ka võib-olla maailma ainsa bändiga, kes võib auga öelda, et nende bändi laulja on Stig ning ta ei pea enda identideedi varjamiseks kandma kiivrit.
 Mingel lähemalt loo juurde. Arvatavasti on tegu ainsa seekordse Eesti Laulu palaga, milles võib eristada isegi mingeid instrumente ning mis ei ole puhtalt mingisugune poppsaast. Raske on küll leida nende kirjeldamiseks sõnu, kuid mingil määral sobiksid kindlasti "indie"; "popprokk" ja "Stig-tahab-kohtuda-Bob-Dylaniga". Kiiduväärt on ka see, et lugu ei võta ennast liiga tõsiselt - laval olleks piisavalt huina-muina, et jätta mõnusalt kodune fiiling ja ei proovitagi olla kedagi teist, kui lihtsalt kergrokigrupp pisikeste indie-mõjutustega. Ka lüürika on mõnusalt over-the-top ning olgem ausad, mingit loogikat ning sõnumit sealt eriti kergesti välja lugeda ei saa - nagu Stig'ki ütles, et need sõnad lihtsalt voolasid kogu instrumentaali peale ning vabakutselise melomaanina julgen öelda, et ega põhiliseks loo osaks siiski on instrumentaal, mitte vokaal. Suurepärane lugu ning ka bändi kontseptsioon on väga hea - loodetavasti kuuleme nendest veel ning nendest saab tõusev täht Eesti muusikataevas ! Pääses edasi