Muusikat, muusikat, muusikat

Ma ei teagi, kas minu nii-öelda muusikapostitused on lugejatele atraktiivsed, ent seepärast sooviksingi selle postituse järel kommentaarides anda märku, kas taoline kuju on mingilgi määral põnevust hoidev ja kas sellist asja tasub ülesse üleüldse panna. Loodan positiivset tagasisidet saada ning allpool on viis lugu, mis väärivad mainimist (lood on täiesti juhuslikus järjekorras, ei mingit eelistust).

1. Metric "Sick Muse"

2. REM "ÜBerlin"

3. Kormoranid "Stepihundi Ulg"

4. Aides "Unbelievable"

5. Eric Bibb "Going Down Slow"

Darkman (1990)

 

Peyton Westlake on teadlane, kes leiab mooduse, kuidas toota sünteetilist inimnahka. Kuid on üks viga; sünteetiline nahk ei kannata valgust ning kestab ainult 99 minutit. Kui gängsterid ründavad Peyton´it, saab ta kohutavad põletushaavad ja kõik arvavad, et ta on surnud. Püüdes kättemaksu täide viia, saab Peyton aka Varjumees maskeeruda ükskõik kelleks, kuid tal on ainult 99 minutit aega, kuni maskeering kaob ja ta on paljastatud.

    Selle filmi näol sain ikka tõeliselt suure üllatuse osaliseks - huvi pärast astsun sisse Ülemiste keskuse Filmipoodi ja kaesin üle selle üleüldise DVD'de portsu ning leidsin sealt selle - Sam Raimi loodud täiesti tundmatu koomiksifilm, mille peaosas mängib Liam Neeson ning millel on muusika loonud Danny Elfman. Lisaks oli DVD hinnaks naeruväärne 1,29 eurot. Ilma kõhkluseta ei jäänud mul muud üle kui see üllitis soetada ning jäin vaikselt ootama kojujõudmist, et lükata plaat pleierisse ning kaeda üle.

   Tegu on arvatavasti ühe alahinnatuima filmiga, mida ma tean - Sam Raimi on üks režissööridest, kes omanäolise juustususega suudab muuta ka kõige tülgastavama ja mõttetuma idee suurepäraseks kassahitiks. See film ei saanud küll kassahitiks, aga suurepärane meelelahutus on see film igatahes. Liam Neeson on selles filmis oma hiilgeajal ning ta teeb tegelikult üsna mittemidagiütleva rolli, ent kohutavad (aga samas väga meelelahutuslikud) greenscreen kaadrid muutsid tema karakteri ülimalt mõnusaks. Kellele ei meeldiks tegelane, kellel on võime tõmmata endale pähe kelle tahes mask ning olla 99 minutit see keegi ?!
   Samuti oli seal ikkagi tipptasemel aktsiooni - ligi viis minutit pikk olukord helikopteritega oli väga geniaalne ning tänu ülimale meelelahutuslikkusele vaatan isegi kõrvale kohatiselt liigselt naiivsuselt ja lihtsalt teostuselt. Film suutis pakkuda ka mõnusad naerukrambid lõpumomendil, kui põhimõtteliselt filmi viimasel kümnel sekundil ilmus kaadrisse Darkman, maskeerituna Bruce Campbelliks - kes teab, see teab.

Ega selle filmi kohta kuigi palju öelda polegi - puhas meelelahutusfilm suurepärase soundtracki ja hea peaosatäitjaga - ei sobi just kõigile, aga vanakooli äktsioni austajatele on see kindel teetass. Kindlasti ei ole ta aga praegusest mannavahukultuurist hellitatud publikule mõeldud - mitmed stseenid üllatavad ikka kohutava julgusega (samas aga mitte groteskiga), mis võib olla nõrgemale vaatajale üsnagi harjumatu. Kergelt varjus olev koomiksimöllukas, mis oma puisusega võlub kindlasti mitmeid selle zanri austajaid

The Rise and Fall of Estonia (2011)

 

"The Rise and Fall of Estonia" lõpetab Teater NO99 lavastuste tsükli, mis algas "Naftaga!", jätkus "GEPi" ja "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ning "Ühtne Eesti Suurkoguga". Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud. Jah. Me oleme tsükli päris lõpus. Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla.

    Tõepoolest, võiks ju küsida, et miks ma kirjutan enda blogis teatritükist, kui mu blogi selgeks suunitluseks on filmid ja muusika - kahjuks ei saa ma selle küsimusele aga vastata, kuna etendusi on veel 7. aprillini ning NO-teatri võlu ongi selles, et nende etendused üllatavad alati teatava teatripiiride nihutamisega. Selle tüki fenomenaalsuse saladuses hoidmine on puhas eetika, kuigi minu teada kõlas mingis hiljutises Postimehe artiklis ka see välja - loodetavasti ei pannud aga keegi seda tähele ning üllatusmoment säilib kõigi huviliste jaoks kuni etenduse alguseni.

    Ojasoo ja Semper on seekord saanud hakkama tõeliselt meisterliku pildiga Eesti elust - 

kohatine kriitika teemal "Aga ei ole ju nii" ei ole minu arvates absoluutselt õigustatud, kuna kusekollased ajalehed ja -kirjad peegeldavad ikka selgelt taoliselt talupojalikku nii-öelda "lõbusõitu"  läbi elu, mis kajabki läbi kogu antud teose väga selgelt. Tükk käsitleb Eesti tõusu ja "mõõna" pealtnäha täiesti lineaarsel viisil, kuid mingil hetkel hakkad mõistma, et idee on viidud veelgi kaugemale ning tegu on ka mingil määral mineviku, oleviku ja tuleviku miximisega ühtseks kompotiks.

    Võib ju mõelda, et lugu võib olla segane minusugusele noorele, aga šketse on suur hulk ning tõepoolest, nõukogude fiil jäi minu jaoks teatud puhkudel üsna kaugeks ning samuti ei mõistnud ma teatud sügavaid tulevikustseene, ent šketsilik ülesehitus tekitabki olukorra, mil igaüks leiab just endale sobiva pärli ning naudib seda täie südamega. Kiiduväärne ongi aga see, et antud tükk ei vaja kuigi suurel hulgal eelteadmisi - kohapeal serveeritakse sulle kandikul kõik väga ilusti ette ja kui komponente õiges järjekorras põske pista, saab kokku väga mõnusa kõhutäie. 

    Taaskord sain aga kinnitust, kui suurepäraseid ja enesekindlaid näitlejaid leidub Eestis - suurepäraseks näiteks selle kohta on Marju Lauristini monoloog Sergo Varese esituses, mis oli arvatavasti kõige naerutavam škets ning mida ta suutis esitada lihtsalt taolise enesekindluse ja isikupäraga, et kordagi selle 20-minutilise šketsi jooksul ei tekkinud mõtet, et võiks üldse igav hakata. Samuti kerkis üheks minu lemmikuks Risto Kübar, kes ei paistnud otseselt silma ühegi väga rolliga, ent ta on eriti sümpaatne tänu mingile x-faktorile.

    Kõige kiiduväärsem on aga kindlasti kogu loodud õhustik - dekoratsioonid on esmaklassilised, kostüümid ja kõik on ajastukohased ja tehnoloogiliselt on kõik tippklass. Eriliselt suurepärane on veel taustamuusika, mis ongi kohati kõige paremaks meeleolu ja meelestatuse tugevdajaks (mind jääb kummitama küsimus, mis palaga oli tegu šketside vahel ?!). Samas oleks aga teatud kujul oodanudki teatud mõttes vormilikumat kuju, kuna kohutavalt palju dekoratsioone muutusid kohati ülevoolavaks ning teatud hetkedel oli üsna keeruline keskenduda millelegi kindlale.

    Antud teose puhul on tegu puhtsalt nähtusega - kriitika tegemisel ei oleks mingit mõtet. Minule vähemalt jäi tunne, et praegusel momendil ei olegi püütud saavutada ülimat šedöövrit, vaid ongi mindud veelgi suuremate eesmärkide peale - eesmärkideks on olnud kodumaiste teatripiiride liigutamine ning teatud mõttes kah fakk-sõrme näitamine kogu IT'stuvale ühiskonnale. Mina soovitan seda aga igatahes ning kellel on vaid võimalus veel vaatama minna, siis haarake härjal sarvist ja vaadake ära - tegu on millegagi, mis jääb pikaks-pikaks ajaks meediasse kajama ning millega on saavutatud midagi sarnast (küll veidike väiksema mastaabiga, ent siiski) nagu suudeti saavutada Ühtse Eestiga - nad tegid seda taas. Eestlased on taaskord teinud midagi, mis väärib kajastust ka mujal kui vaid kodusel Maarjamaal. Eesti teatri astumine üks aste kõrgemale - kahjuks oli juures siiski teatav hapu mekk

 

Requiem for a Dream (2000)

 

Sara on Brooklynis elav üksik vanem naine. Tal on poeg, kuid temast on Sara suuresti võõrdunud ning see teeb vanadaamile muret - kuid sedagi pole tal kellegagi jagada. Kuulsuseiha ja kergemeelsus saavadki Sarale saatuslikuks ja tänu neile isikuomadustele algabki tema allakäik.
Poeg Harry teenib elatist koos sõbra Tyrone-ga uimasteid müües. Harry on otsustanud taas enda emaga lähedasemalt suhtlema hakata, kuid see plaan saab kiire tagasilöögi. Nimelt avastab poeg, et ka emast on saanud narkosõltlane. 

 

    Poleks arvanud, et pärast nii lühikest aega kirjutan taaskord Darren Aronofsky meistriteosest, kuid nii ta läks. Reekviem Unistusele tundub kirjelduse järgi olevat eepiline lugu ema ja poja probleemide kattumisest ning kuigi ei ole mainitud midagi filmi käigust ega üldisest toonist, võib ju siiski loota õnnelikule lõpule ?!

   Tõepoolest, selle õnge võib minna, kuid olgem siiski realistlikud - tegu on ühe kõigi aegade mõjukaima ja kõhedusttekitavama filmiga üldse. Õudusfilmid võivad enda hirmutava faktoriga minna kus see ja teine, sest see film suudab enda elulisuse, muusika ja suurepärase visuaaliga luua mikstuuri, mis lihtsalt paneb sind tundma, kui kaunis on su enese elu ja milline õnn on elada pealtnäha niivõrd igavas, masendavas ja tülpinud Eestis.

    Filmi kõige jälestusttekitavam faktor ongi ilmselt elulisus. Enne nägemist (minul enne teistkordset nägemist isegi) on üpris keeruline ette kujutada, et mis saab olla ühes filmis nii-nii mõjutavat ja nii-öelda "juukseidhalliksmuutvat". Selles suhtes ongi tänu arvatavasti kõigil - Jared Leto, Ellen Burstyn ja Jennifer Connelly tegid kindlasti oma elu rollid, Clint Mansell kirjutas täiesti verdtarretava muusika ja niiviisi võiks jätkata veel  ja veel, ent hulk nimesid ei annaks mitte kui midagi.

   Oleme me ju arvatavasti kõik käinud mingites steriilsetes kohtades kuulamas keskealiste naiste jutlusi teemal, mida teevad narkootikumid. Näitatakse igasugu pilte punastest silmadest, rikutud elunditest, lollidest tegudest ja millest kõigest veel, ent puudu jääb elulisusest. Parim õpetus olekski see film - kui noorel kupli all mõnigi ajusagar leidub, siis peaks see film suutma liigutada teda mingilgi määral ning panna teda mõtlema. Ma ei ole kindlasti esimene ja kindlasti ka mitte viimane inimene, kes arvab, et selline tehnoloogia toimiks ning kes teab, võib-olla ongi kusagil seda sel eesmärgil kasutatud. Igatahes, tõeliselt tume, hingemattev ja kohutavalt elutark film, mis kõlbab nii õpetuseks ja "hirmutamiseks", kuid kindlasti on ta tõeliselt väärtuslik ka väärtfilmina. Ma võiksin ju siia lõppu panna ka mingi sümboolse numbri, aga see ei tähenda midagi - see film on ülioluline kogu maailma jaoks ja kas minu antav "hinne" oleks nüüd maksimum või sellest veidi vähem, oleks puhtalt formaalsus. Šokeeriv narkofilm, mis õppefilmina sunniks kindlasti paljud noored unustama ideed karjäärist narkoärikana

   

 Well, yeah - drugs

  

Lucky Number Slevin (2006)

Slevin on täiesti tavaline noor mees, kes satub kogemata kombel keset kahe New Yorgi suurima maffiapealiku Rabi ja Bossi verist arveteklaarimist. Poisi probleemidekoormat aitavad kasvatada ka visa politseinik, uurija Brikowski, ning kurikuulus palgamõrvar Goodkat, kelle ilmumine tähendab alati lisatööd matusekontoritele. Slevin peab ruttu ise mingi kavala plaani välja mõtlema, muidu ta sellest supist eluga ei pääse. Selle stiilipuhta filmi rezissöör on Paul McGuigan, kes on tuntud ka Briti miniseriaali Sherlock rezissöörina.

   Olin sellesse filmi mingil x-põhjusel alati suhtunud ülimalt negatiivselt - põhjuseid võib olla mitmeid, ent arvatavasti põhiline on see, et ma ei olnud sellest filmist kuuldes veel suur Briti-stiilis krimifilmide austaja. Õnneks või kahjuks otsustasin aga sel pühapäeval vaatamata vastakale sisetundele filmi ette võtta ja ma üllatusin. Tegu on tõeliselt alahinnatud pärlina, mis nime ja postri järgi meenutabki võib-olla pigem juustust õudusfilmi, ent asi on sellest oi-oi-oi kui kaugel. Teemasse sisenetakse ülistiilselt ja humoorikalt - valel ajal, vales kohas on selle filmi esimese tunnikese iseloomustavaim omadus.

   Tegelikult, pean tunnistama, jäi mul umbes neljakümnendal minutil film katki ning panin pausile - uni hakkas peale tikkuma ning keerasin juba magama. Voodis olles hakkas aga hing kriipima ja pidin vaatamist jätkama. Sealt edasi hakkaski nagu alles film pihta - oleks patt siin midagi ära rääkida, kuid kui on inimese, kes on näinud filme Kaklusklubi ja Tavalised Kahtlusalused, siis see film on enam kui kindlasti teie teetass.

    Oli lausa südantsoojendav vaata Bruce Willist niii emotsioonitus, ent ülistiilses ja badassis rollis. See ongi vist üks viimase aja parimate näitlejasooritustega filme - ei oskakski ühelegi näitleja midagi ette heita, kuna kogu süzee ja sündmustik oli üle kallatud lause stiilsusest nõretava kastmega, mis muutis filmijälgimise kaunis meeldivaks. Khmkhm, ei oleks uskunudki kui armas ja vägev näitleja on tegelikult Lucy Liu - varasemad rollid ei ole just tema armsust eriti hästi väljendanud. See on kindlasti üks filmidest, mis ei ole just igale maitsele - teatud inimestele võib olla see ülesehitus igav, kuid kindlasti on ka inimesi, kes naudivad taolist rahulikku ja stiilset ülesehitust, mis aitabki kruvida piisavalt pinget filmi teise poole jaoks. Teatava indie-maiguga stiilne põnevik, mis oma keerdkäikudega petab ära ka kõige kogenenumad põnevikupeerud

Lõppu oleks paslik lisada midagi teemakohast

Uus eluline muusikablogi

Aitasin semul teha blogi - blogi on küll eluline, ent sügavalt seotud muusikaga,

mis on ka üks minu blogi suunitlustest. Blogi väljapaistvaks jooneks on see, et iga

postituse lõpus on üks lugu, mis on kirjutaja hetke lemmiklugu või lihtsalt "iconic" pala
sobivas kontekstis. Eriti huvitav võib seda olla lugeda inimestel, kelle elustiilis väljendub mingilgi määral boheemlust ning kelle muusikamaitseks EI OLE Lady Gaga ning hingetu trance. Loodetavasti viitsib keegi võtta vaevaks ning pilgu peale visata - 

 http://thefieldlauri.blogspot.com/

The Mechanic (2011)

Arthur Bishop on mehaanik - range koodeksi ja unikaalse talendiga eliit palgamõrvar. Tema töö vajab professionaalset täiuslikkust ja täielikku erapooletust, ja Bishop on sellel alal parim. Kuid kui tema mentor ja parim sõber Harry mõrvatakse, unustab Bishop oma ala reeglid ning muutub kättemaksuhimuliseks. Nüüd saab ta endale uue ülesande, mille eesmärgiks on kukutada oma mentori ja parima sõbra mõrvar. Kuid tema ülesanne muutub keerulisemaks, kui Harry poeg, Steve, tuleb tema juurde sama kättemaksuhimulise sooviga. Bishop on alati tegutsenud üksinda, kuid ta ei suuda selga pöörata oma parima sõbra pojale. Nüüd, kui Bishop viib Steve'i sügavale allmaailma, kus sai alguse tema surnud parima sõbra partnerlus, hakkavad valed aina rohkem pinna peale tulema ning peagi muutuvad probleemi parandajad iseenda probleemiks.

   Vaatamata näiliselt pingelisele ja sisutihedale stsenaariumile oli teemaga pidepunkte ikka kohutavalt vähe - film oligi puhtalt ülesse ehitatud Jason Stathami "badassluse" peale ning seda Mehaanikute kogukonna mõtet ja seotust erinevate inimeste põhimõtteliselt lahti ei seletatudki. Loomulikult ei tohi ennast sellest heidutada lasta, sest kui keegi on näinud varem vähemalt ühtki Jason Stathami filmi, siis ta peaks ette kujutama, mida kujutab endast ka Mehaanik - plahvatused, käsivõitlused ja närvilise kaameratööga stseenid on loomulikult läbivaks jooneks ka selles filmis.

   See film suutis jällegi kinnitada, et puhtakujuline ja hingega tehtud äktsion ei ole veel välja surnud - loodetavasti leidis endas ka mingi pärli Ben Foster. Fostrit ei oleks küll tänu tema varasematele rollidele (3.10 to Yuma, Bang Bang You're Dead) taolises ajudeta möllufilmis ette kujutanudki, aga ta tõestas end suurepäraselt - piisavalt usutav ja "jõmmiliku" välimusega tüüp.

   Mingil määral esitab see film aga suunitlust, et möllufilmid ei tohi maailmaakuulsate nägude vananemisega välja surra ning et inimesed vajavad toaliseid filme igavast ja üheülbalisest igapäevaelust pääsemiseks. Suurepäraselt teostatud VÄGA meelelahutuslik film, mis meeldib kõigile möllufilmide fännidele ning kindlasti ka kõigile, kelle teetassid on olnud Stathami varasemad üllitised. Näide filmi ääskikkimisest - "I'm going to put a price on your head so big, that when you look in the mirror your reflection's gonna want to shoot you in the face." Üsna igav Stathamlik äktsion, mis hiilgab siiski paari huvitava lahendusega

Anchorman: The Legend of Ron Burgundy (2004)

 

1970date uudistetoimetustes on peamisteks töötajateks mehed ja Ron Burgundy nende kroonimata kuningas. Kuid lõpuks jõuab feminism ka Roni uudistetoimetusse ja seda ambitsioonika Veronica Corningstone'i näol. Veronicale püütakse kaela määrida teisejärgulise tähtsusega reportaaže, kuid kui ta sellest keeldub ja aegamööda Roni töölavale trügima hakkab, on uudistetoimetajate sõda alanud. 

  Will Ferrelli puhul on teada, milliseks film üldjuhul kujuneb (kui välja arvata tema viimase aja KO-HU-TA-VAD filmid) ning loomulikult on see film kõige puhtam näide sellest - huumor kõigub läbi filmi maitsekuse ja maitsetuse piiril, kuna situatsioonid on tihtipeale üliabsurdsed, ent lahendus on kaunis geniaalne ning jääbki mulje, nagu oleks tegu tõeliselt intelligentse ja kõrgekvaliteedilise huumoriga (mida ta ka siiski teatud mõttes on).

   Kindlasti on selle filmi üks trumbiks ka uskumatu näitlejateparaad - Christina Applegate kui autoriteedist Burgundy "naistuttav", Steve Carell kui idioodist töökaaslane (jah, ta oli idioot selle sõna kõige otsesemas mõttes), Seth Rogen kui entustiastlik operaator, Danny Trejo kui elutark baariomanik jne. Situatsioonikomöödia püsisiki jalul tihtipeale just tuntud nägudele, sest kellele ei meeldiks siis näha Steve Carelli karuga ratsutamas.

   Perfektsusest oli aga filmis kahjuks tsipa puudu - puudu jäi põnevusest, kuna kogu ülesehitus meenutas pigem Monty Pythonlikku lähenemist, kus võetakse mingi temaatika ning pommitatakse sel teemal erinevaid humoorikaid sketše. Pean nentima, et tegelikult vaatasin ma filmi kaks päeva - esimesel korral kiskus lihtsalt nii uniseks ära, kuna igav jagelemine pikitud mõne Steve Carelli andeka ütlusega ei olnud lihtsalt piisavalt kaasakiskuv. Üldpildis aga meeldiv komöödia, mis ei nõu kuigi palju kaasamõtlemist ning mille kaasaelamisse aitab kaasa arvatavasti juba eelnev hea tuju, kuna kesise tujuga ei pruugi taoline huumor lihtsalt piisavalt meelt lahutada.Kohatiselt ülehinnatud komöödia, ent kindlasti üks Will Ferrelli tippteostest

 Ed Harken: Sweetheart, you and I have had this discussion a million times. There's never been a woman anchor. 

Veronica Corningstone: Mr. Harken, this city needs its news. And you are going to deprive them of that because I have breasts? Exquisite breasts? Now, I am gonna go on, and if you want to try and stop me, bring it on. Because I am good at three things: Fighting, screwing, and reading the news. I've already done one of those today, so what's the other one gonna be? Huh?  

Ed Harken: [pärast mõttepausi] Screwing?