Napoleon Dynamite (2004)

Napoleon Dynamite on ekstsentrikust teismeline, kes elab koos oma vanaema ja 30-aastase töötu vennaga, kes kolab päevad läbi Interneti jututubades. Kui külla tuleb Napoleoni onu Rico, muutub elu peaaegu väljakannatamatuks. Ka koolis ei ole elu oluliselt parem, õnneks on tal siiski kaks sõpra, Pedro ja Deb. Kui Pedro klassi presidendiks kandideerib, leiavad nad endale ka lõpuks missooni, mis koolipäevi aitab täita ning mis muudab nende muserdunud elu veidigi helgemaks

  Tänu suvisele ilmale tuli mul tohutu isu kvaliteetsete noortefilmide järele - kvaliteetsuse all pean silmas kas kerge x-faktoriga indifilme, suurt kõlapinda leidnud 80'ndate muhedaid kolledžikomöödiaid või siis uuema aja mõnusa fiiliga kvaliteetfilme nagu on ka Napoleon Dynamite. Filmi asusin vaatama ilma midagi teadmata teemast - lugenud olin vaid mõnd arvamust, kus toodi välja just filmi veidrus ja isikupärasus. Mulle see istus ja asusin kaema, millega on tegu. Film ongi tegelikult lihtsalt üks rännak läbi suure Veidruste Kuningriigi. Sisututvustuse järgi võib tõepoolest jääda tunne, et seal on mingisugunegi pidev sisuliin, aga tegelikult on see vaid jälgede segamiseks - film on totaalselt hüplev, kus korra näidatakse, mis idiootususega saab hakkama Napoleon, ent järgmisel hetkel jällegi mingi täiesti suvalise jorsi dialoogi mingi teise täiesti suvalise jorsiga. Võib küll tunduda, et ma teen momendil filmile justkui kriitikat, ent tegelikult oligi see meeldiv. Taoline hüplikus ja selline "go-with-the-flow" olemine muutiski filmi mulle nii südamelähedaseks, et mitmel korra leidsin ennast lihtsalt kõht kõveras irnumas, kuna kõik tegelased oma isikupäras ja veidrustes olid lihtsalt niivõrd hästi välja joonistatud, et iga nende tehtud liigutuski tundus geniaalseim huumor. Lisaks annab see film ka tohutul hulgal elutarkust - näeb ära, millised on tõelised Pedro vuntsid, millist toitu antakse laamadele, kuidas testida plastiktopise vastupidavust ning milliste viisidega võita tüdruku südant. Nagu on kindlasti paljud ka varem maininud, ei ole see film kõigile - massikultuuri austajate jaoks jääb selle filmi olemine arvatavasti natuke ebamääraseks, kuna pideva sisu olemasolek on paljudele arvatavasti väga oluline. Ent siiski, kes austab väheke x-filme, siis vaadaku kindlasti seda - kahetseda ei tule kohe kindlasti ning ilmselt üritate veel pikka-pikka aega Napoleoni "Just Dance" tanstuliigutusi järgi teha. Lõppu lisan ka lühifilmi "Peluca" Jared Hessi poolt, mis on justkui eelluga Napoleon Dynamite'le. Huvitav ja tohutult naljakas film nohikutest, veidrikutest ja eluheidikutest

Juubelipostitus koos uue Kuningate videoga

Tõepoolest, minu blogi on jõudnud üllataval kombel juba 100. postituseni ning sellega seoses tooksin välja mõned suurepärased muusikalised üllitised, mis on mu hinge viimasel ajal hellitanud. Momedil ei hakka sellist kokkuvõtvat tabelit looma, kuna see võtab tohutult aega, kuid arvatavasti kunagi, kui on rohkem aega, võib ka seda näha.

1. Kings of Leon "Back Down South"

2. Dramamama "Hard to Leave"

3. Eddie Vedder "Longing to Belong"

  

Dead Snow (2009)

Kaheksa meditsiinitundengit otsustavad lihavõttepühad mägedes veeta. Seal olles kohtavad nad veidrat matkajat, kes räägib hirmutava loo Teise maailmasõja ajal mägedes surnuks külmunud natsidest. Veidi hiljem leiavad noored oma mägimajast natsidele kuulunud varanduse, mida viimased peagi zombidena tagasi nõudma tulevad.

  Dead Snow'ga on täpselt samasugune lugu nagu Army of Darknessiga ehk kunagi ammu jäi 
see vaatamata ning siis kuidagi ei tekkinudki tunnet, et peaks vaatama. Võib-olla aga oligi parem - sellal ei olnud ma veel õudusfilmidega niivõrd hästi kursis kui praegu ning sellal ei olekski ehk sellest filmist kogu võlu kätte saanud. Pean ausalt ütlema, et ega ma Skandinaavia kinoga väga kursis ei ole (olen näinud vaid 3-4 Soome filmi ja sama suurel hulgal Rootsi filme), aga see film oli ikka tõeliselt tipptasemel. Põhiliselt iseloomustabki filmi taoline mängulisus, kus režissöörid külma kõhuga muudavad iga absurdse olukorra veel kraadi võrra absurdsemaks - kes oleks osanud oodata Norra filmist, et keegi ripub kaljult alla soolikate otsas ?! Kui juba stsenaarium ja idee suutsid mind enda läänelikkusega üllatada, siis erilise üllatuse pakkus just see, et umbes 2/3 filmist käis katkematu zombietapp ja aktsioon ning kusagilt ei paistnud, et võiks hetkeksi igav hakata - pigem tekkis isegi mingisugune ülevoolav ekstaas, et kui mässavaks ja lõbusaks saab üks film minna. Ei tohiks ka alahinnata näitlejaid - kõik olid stabiilselt väga mõnusad, aga eriliselt meeldis tüüp, kes tappis oma mõnikümmend natsisombid tomahoogiga ja viskas Molotovi kokteili aknast mööda, tänu millele läks tema ja tema semu põhiline varjupaik põlema. Sarnast Army of Darknessile, on selle filmigi puhul keeruline midagi täpsemalt kirjutada - selle verepeo lahedusest ja professionaalsusest saab aru siiski alles pärast nägemist - oli see ka ju põhjus, miks mul kui suurel veriste õudusfilmide austajal oli SEE film nägemata. Soovitusi parem ei hakka andma, kellel sobiks ja kellele mitte - selliste filmide meeldivus on paljude inimeste nii-öelda "guilty pleasure" ning kes teab, kes teab. Hullumeelne, uuenduslik ja häbitu õuduskomöödia, mille puhul on keeruline uskuda, et film on pärit Norrast

 

Armas Norra näitlejanna Jenny Skavlan - susi teda puregu, kes tema tegelaskuju suremise stsenaariumis esimeseks kirjutas

Army of Darkness (1992)

 

Ash satub koos enda auto, pumppüssi ja mootorsaega aastasse 13. sajandisse. Õige pea ta leitakse ning arvatakse, et ta on vastaskuningriigi spioon ning ta võetakse vangi. Pärast enda võimekuse tõestamist Augus, otsustab ta aidata kuningriigile tagastada Necronomicon, mida nad vajavad võitlemaks üleloomulike jõududega. Raamatut hankides päästab Ash aga kogemata valla Surnute Armee, millele järgnes ilmselgelt võitlus elu ja surma peale.

 

  Army of Darkness jäi mul kunagi, aastaid tagasi, koos Evil Deadi kahe esimese episoodiga vaatamata - põhjust enam täpselt ei mäletagi, ent miskipärast see kahetsusväärne lugu juhtus ning film jäigi soiku. Nüüd sattusin filmile taaskord peale ning otsustasin, et see saatuslik viga tuleb parandada. Ma olin tegelikult jõudnud juba unustada, kui mõnus näitleja on Bruce Campbell enda rollis Ashina - minu silmis on tegu arvatavasti ühe badassima filmikangelasega üleüldse. Film erineb ülejäänud kahest Evil Dead filmist pea täielikult, kuna esimesed kaks filmi olid ikkagi selgelt oma zanri piirides ning keskendutigi sellisele kindlapiirilisele, ent naerutavale ja meelelahutuslikule ülesehitusele. Käesolev film oli aga hoopis teist masti teos, kuna siin ei olnud löögi all mitte õudusfilmid, vaid pigem B-fantaasiafilmid ning oh sa mu meie, kui suurepäraselt seda nii-öelda "paroodiat" tehti. Väga täpselt ei hakka sisu keerdkäikudesse süübima, aga kindlasti üks huvitavamaid ja meelelahutuslikemaid momente oli Ashi jagelemine enda minivariantidega, kelle eksistentsi eriti lahti ei seletatud - olid lihtsalt mingisugused mini-Ashid, kes asusid teda igatepidi kiusama. Muidugi, ei tohi mainimata jätta filmi põhilist meelelahutussuunda - B-filmilikke efekte ja tegelasi, kes kõib olid nii muhedalt juustuselt tehtud, et ei tekkinud isegi sellist tunnet, et midagi võiks valesti olla - väga muhedad olid need lendavad tegelased, kellel olid silmad punnis ja kes liikusid ühe tiivalöögiga oma paarkümmend meetrit. Tegelikult on aga tegu filmiga, millest on keeruline rääkida - film koosneb lihtsalt humoorikatest tegelastest, Ashi grimassidest ja onelineritest ja tobedatest momentidest, kus naerupahvakud on väga kerged tulema. Igale B-kino austajale kohustuslik maiuspala, aga kindlasti mitte igaühele mõeldud film (vaadake ka üleval pool olevat postrit, kuna tegu on minu arust ühe vägevaima postriga üheksakümnendatest). Mõnus ja nauditav film, mis oma kerge paroodianoodi ja Bruce Campbelli onelineritega suutis mind naiivse ekstaasi tasemele viia

Drive Angry (2011)

   Algselt oli mul siiski plaanis teha standartne ülevaade, kus ülevaade algab siiski sisukokkuvõttega, ent selle filmi puhul ei oleks sellest sisukokkuvõttest mitte kui midagi kasu - võin ausalt öelda, et süvenesin palju ma süvenesin, aga mingit ühtset sisu sealt küll välja lugeda ei andnud. Film algab tegelikult üpris mõnusa B-filmiliku rütmiga, kus mingi eepilise häälega tüüp räägib muinaslugu Cage'i vägevast vanglapõgenemisest ning õige pea võib näha ka juba tõeliselt juustuseid tapmisstseene. Algus tekitaski juba täitsa tunde, et kui sellise mõnusa tempoga edasi läheb, pole lool nigut viga midagi, ent kahjuks kogu lugu muutus. Kõrgmomentideks kogu filmis olid muidugi need, kui kaadris oli kas a) Amber Heard või b) Chevelle. Ei ole kuigi mõistlik öelda et kõik ülejäänu oli p*sk, aga kahjuks selle filmi puhul tõesti oli nii - soundtrack ei läinud filmiga kokku, Nic Cage pildus mingit lolli teksti mille peale Amber Heard suurem osa ajast lihtsalt lolli näoga noogutas, Billy Burke'i tegelaskuju Jonah King oli isegi nii debiilne et ta ei pidanud midagi ütlema et seda väljendad ning veel kümneid ja kümneid asju, mis lihtsalt muutis võimatuks selle filmi nautimise. Samas, tõepoolest, oli üks tõeliselt vägev stseen, mida peangi võib-olla filmi kõrghetkeks - Cage on mingi hooraga vahekorras, samal ajal suitsetades sigarit ning tappes Kingi jüngreid. Kui film oleks koosnenud taolistest tõeliselt kiiksuga stseenidest ning sisusse ei oleks proovitud sisse kirjutada mingid ulmelist taeva maa vahelist jura, siis oleks kokku saadud vaat et Machetega samale pulgale istuv teos, kuid praeguses olukorras on filmi põhiliseks pärliks vaid Amber Heard. Tõeline käkerdis, milles on küll tunda isikupärapüüdeid, ent mis muudetakse tühiseks tänu idiootsele sisule ja nõrkadele tegelastele

 Amber Heard ja Chevelle ühes kaadris

Austusavaldus vöimsale kodusaare staarile

Tõepoolest, ma mõtlesin pikka aega, kas selle postituse tegemine tasub ennast ära ja pärast seda kui ma olin otsustanud et ei tasu, tekkis veel topelttahtmine see valmis teha ning ma usun, et ega see tahtmine vist väga vale ei olnud ja kes siis tahtmisele vastu saab astuda. Austusavaldus on ilmselgelt suunatud meie kõigi poolt austatud Teele Viirale, kes suutis nii mind kui kindlasti veel päris mitmeid teisigi üle pika-pika aja taaskord enda suurepärase oleku ja häälega panna jälgima Eesti sopakultuuri lipulaeva Eesti otsib Superstaari. Oli tõeliselt nadi näha sind saatest välja langemas, ent loodetavasti ei lase sa ohjadest nii pea lahti ning jätkad siiski aktiivselt muusikalainel - 18. juuniks on igatahes piletid juba varutud ning kui mõni saarlane ei ole veel kursis, siis sel saatuslikul päeval toimub Kuressaare Lossihoovis nii-öelda Superstaaride Tuur, kus astub üles ka Teele. Igatahes, mina hoian pöidlaid pihus ning jään albumit ootama - lisaksingi nüüd ka väheke kuulatavat materjali lõppu.

Fido (2006)

Filmi tegevus leiab aset 1950ndatel, kus inimesed on suutnud ära kodustada zombid - nimelt leiutati spetsiaalne kaelarihm, mille abil surutakse alla zombide isu inimliha järele ja muudetakse nad teenriteks, kes sooritavad igas eeskujulikus perekonnas majapidamistöid. Sama moeröögatusega läheb kaasa ka väikese Timmy ema Helen, kes võtab endale koju abiliseks zombi nimega Fido. Ühel kaunil päeval aga keeldub Fido kaelarihm töötamast ja elav surnu paneb lõunasöögiks nahka naabrimemme. Kuna zombi ja väikese Timmy vahel on tekkinud juba soe kodulooma-peremehe suhe, otsutab poiss oma uut sõpra kaitsta ja koristab pidusöömingu jäljed...

    Fido oli mul nii-öelda sihikul juba pikka aega - algselt tundus mulle miskipärast küll pikka aega, et minule meeldivatest gore'stest õuduskomöödiatest läheb see veidi eemale ning võib mulle mitte istuda, aga asi oli hoopis teistpidi. Film suutis mind üllatada mitte ainult hea zanrilise osaga, aga samuti ka ülihästi loodud õhustikuga. Arvatavasti jääbki enamikele vaatajaile meelde Fido'st just see taoline futuristlikult 50'date õhkkond, kus pidevalt käib taustaks selle ajastu muusika ning ringi sõidavad selle ajastu autod, ent tegevus toimub ilmselt siis mingisuguses paralleeldimensioonis või milleski sarnases. Meisterlikult on kokku treitud ka kõik sobimatud filmiomadused: stiilsus, gore, 50'dad, zombie'd, perefilm. Viimane märksõna võib ilmselt tuua paljude näol üllatuse, aga tõepoolest, nii see on - üldiselt ülesehituselt võib tuua väga palju paralleele Üksinda Kodus filmiga, kuna antud teoseski oli keskmes üks verinoor poisiklutt, kellele vanemad (eriti isa) pöörasid liialt vähe tähelepanu ning tänu sellele läks lahti tõeliselt absurdne, ent stiilne jant. Ei piirdu siiski ainult kiitustega. Ütleks, et veidikene tooreks jäi võib-olla sisu ülesehitus - kusagil keskpaigas ei ehitatud eriti konstruktiivselt ülesse ei zombieliini ega ka inimeste vahelisi suhteid ning toimus teatava vabakulgemine, mis on väga mõnus teatud piirides, kuid mõnel hetkel hakkas tõesti tunduma, et sellega on veidike üle piiri mindud. Üldiselt aga väga mõnusalt viimistetud ülistiilne õuduskomöödia, mis mõne verepurske, intelligentse huumori ja lihtsusega suudab lummata nii kriitikud, pereisad kui ka pere pisemadki - ongi ju hea lapse filmialmanahhi esimeseks templiks lüüa Fido. Lõppu siis ka üks tõeliselt mõnus selle ajastu pala. Ülistiilne mikstuur, mis paneb südame kiiremini tuksuma igal kogenematumalgi filmihuvilisel