Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos

Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)

  

Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)

Laika Virgin "Laika Virgin" (2011)

1. Tantsupõrandal

2. Ilusad Inimesed

3. Portfoolio

4. Korgijoogimees

5. Tantsid Koit Toomega

6. Hoia Mind

7. Sinu ülbus

8. Tonyle

9. Külmkapi romantik

10. Tarantino hommikukohv

11. Nähtamatu

12. Joodikuid, koeri ja pätte

13. Allergia

14. Süütaja

15. Maailm on pausi peal

16. Lendav ookean

   Laika Virgini plaat pole enam absoluutselt nii kergesti seeditav ja laiadele massidele maitsev suutäis - tegu on millegi hoopis keerulisemaga. Tegu ei ole kindlasti ka ühepalgelise albumiga, nagu seda oli Outloudzi üllitis. Kui Stig Rästa hästi kompaktse bändi puhul selgitasin, mis zanriga on tegu, siis siinkohal on seda vaat et võimatu teha - teatud karmimad palad albumil kõlavad justkui kõrvu kriipiv popp-punk, ent samas järgmine lugu on juba naisvokaaliga poppballad, millega järgi kannataks kuskil klubis täitsa tantsu vihuda. Minule isiklikult läheb sellist tüüpi vägagi veiderdav ja kergelt hull muusika peale, ent inimestele, kes lootsid sellest albumilt sellist pealetükkivalt elektroonilist ja melanhoolset muhedat roadalbumit, siis nemad peavad küll pettuma - sellist tüüpi muusika näiteks oli tõepoolest Ilusad Inimesed, kuid täielikult samade tunnustega lugu albumilt enam väga ei leia. Ei ole veel täielikult pädev hindama seda albumit kui tervikut - tunnen selgelt, et see album nõuab külgekasvamist ja kinnitumist, kuna tegu on lihtsalt nii mitmetahulise ja mitmeti mõistetava komplektiga, mille puhul on teatud hetkeil isegi raske mõista, kuidas kõik selle on kokku keetnud üks "kokk". Erilist tooks albumilt välja võib-olla kaks pala, mis jäid eriliselt kõlama. Neist esimene on Tarantino hommikukohv, mis võttis mul täielikult karbi lahti - lisaks vägevale musikaalsusele hakkasingi ma, nägemata loo nime, mõtlema miskipärast Tarantinole ning see näitab ju täiesti selgelt, et muusikud suudavad enda instrumentaaliga anda edasi midagi, mida ei suudaks võib-olla isegi vaat et sõnadesse panna. Teine eriliselt meeldiv ja meeldejääv pala on kaheksa minutit pikk intsumentaalüllitis Lendav Ookean, mis on justkui segu lo-fi'st, indiest ja kergest trumm ja bassist - see lugu oli vaat et sama mitmetahuline, kui kunagi Queeni superteos Bohemian Rhapsody, mis koosneb neljast-viiest eri osast. Väga suurejooneline album igatahes ning arvatavasti nädala möödudes oskaksin veelgi täpsemalt enda tundeid sõnadesse panna. Kreisi, veider ja mitmepalgeline popp-punk taaskord kodumaa vägevatelt seppadelt, kes on samuti suutnud luua midagi, mida varem kodumaises muusikataevas polnud

Mõnus tiksumise lugu koos Marten Kuningaga 

Outloudz "Wide Awake" (2011)

 1. All For You

2. I Wanna Meet Bob Dylan

3. It Was You

4. Everything Is Alright

5. Out Little World

6. Wide Awake

7. Falling Down

8. Horrors

9. Monkey Business

10. Alive

11. The Only Sound

12. Marathon of Love

  Kes siis praegu ei teaks Outloudzi, eksole. Nende album on saavutanud viimastel kuudel lausa müütilise staatuse, olles kõigie plaatidega äritsevade ettevõtete tabeleis tipukohtadel ning ega Stigki selle põhjuseks midagi ei oska öelda. Mina aga midagi tajun - tegu on esimese tõeliselt õige hingega indiealbumiga. Jah, tõesti, eestlaste kui selliste jaoks ei ole mõiste indie just kuigi tuntud ning eks ta ongi üks vägagi mitmeti mõistetav sõna, ent vaadakem seda kui liikumist Indie kujutab endast muusikat, milles on kõik õige ning asi ei toimi mitte suurte kasumite ja Wembley staadioni kontsertide nimel, vaid lihtsalt hea enesetunde ning inimeste hea olemise nimel ning see ongi ilmselt see, mis on sundinud väga suurel hulgal inimestel välja käima kupüüri kaks, et soetada endale see tundmatu kõrva jaoks määratlematu album. Olles kursis indie kui sellisega ning olles ka nüüdseks seda albumit korda paar väisanud, võin kinnitada - tegu on millegi õigega. Stig Rästale suur kummardus, et ta sai inspiratsiooni väheke toorest ja puisest Trafficust, võttis selle põhjaks, ammutas veidikene juurde veel ka Popidioodist ja Laika Virginist ning kokku ongi keeratud üks mõnusalt ühtlane kodumaine album, mis suudaks ennast maksma panna ka mäslevas Briti indietaevas. Praeguseks on meie raadiojaamadesse jõudnud (vist?) juba kolm Outloudzi singlit, ent ma olen kindel, et lähema aasta jooksul tiksuvad need kõik palad raadiost läbi ning kõik saavutavad nii-öelda naiivselt öeldes kuulsuse, kuna mina ei suutnud küll sealt nüüd mingit silmapaistvalt nadi lugu eristada, mille võiks otsekohe kõrvale tõrjuda või stiililiselt kõrvale jätta. Edu neile ja kindlasti kuulan ka nende järgmist kauamängivat. Ülimalt kodune, ent samas ka mujal läbi lööv indiealbum, mis näitab jällegi Eesti muusika vägevat arengut

The Adjustment Bureau (2011)

 

Kas me kontrollime ise oma saatust või manipuleerivad meiega nähtamatud jõud? Senatisse teel olev ambitsioonikas poliitik David Norris kohtub juhuslikult võluva baleriini Elise Sellasega, kellesarnast naist ta oma elus varem näinud pole. Just siis, kui Davidile tundub, et on tüdrukusse armumas, sekkuvad salapärased mehed, kelle eesmärgiks on need kaks lahus hoida. David saab teada, et tegemist on Saatuse Büroo agentidega, kes kasutavad kõiki enda valduses olevaid vahendeid, takistamaks Davidit ja Elise’i kokku jäämast. Ta peab tüdrukust loobuma ja liikuma mööda tema jaoks ettemääratud rada... või riskima kõigega, et olla koos oma armastatuga.

    Saatuse Büroo näib ju paberil vaat et ideaalne välja - meeldivate näitlejatega linateos, mis peaks käsitlema saatuse küsimust taaskord mingi uue vaatenurga alt, ent siiski ei jätnud film mulle kinos esimest koda treilerit nähes kuigi sügavat muljet ning ei jäänud justkui absoluutselt ootama. Miski jäi aga kripeldama ja pidin ju siiski ära vaatama. Tõepoolest, minu huvi puudumine selle teose vastu oli põhjendatud - tegu oli vägagi toore ja nätske lihakäntsakaga, mis pärast veidikest küpsemist oleks võinud olla suurepärane hõrgutis. Tõepoolest, näitlejatööd oli suurepärased ning tegelikult oligi Damoni ja Blunti vaheline armutrall väga huvitav jälgida ning tekkis isegi teatav kaasakiskuvus, kuid asi läks ikkagi vägagi täbaraks kui kaadrisse ilmusid Saatuse Büroo jüngrid, kelle tegevuse adekvaatsus oli väga kaheldava väärtusega. Põhimõtteliselt absoluutselt ei seletatud lahti nende nii-öelda portfelliga inglite võimeid - käega vehkides said nad midagi teha ja kübara abiga said nad uksi liikumiseks kasutada, aga kas neil endal ka tegelikult mingeid reaalseid võimeid oli, seda ei seletatud. Ühel hetkel kõlas justkui läbi, nagu selle büroo töötajail oleks antud peoga lisaeluaastaid, kuid kes need selle büroo töötajad siis ikkagi on. Lisaks muidugi see kõige ikoonilisem saatuseplaan - mida, oh mida pidi see endast kujutama ja kas režissöörgi pani seal lihtsalt hulga jooni üksteise otsa ja vahepeale veel mõned punased lärakad, kui olukord väga nadi oli - kes seda teab. Selliseid küsitavusi võiks veel kümneid välja tuua, kuid see ei ole ilmselt oluline - teema suutis ennast siiski mingil määral õigustada. Hakkasin lõpuks enda jaoks ette kujutama, et need tegelased on justkui pop-up abilised arvutimängudes või kirjaklamber Wordis - nad on inimese otsustusvõime füüsilised kujutised, kes üritavad inimesele peale suruda mingeid otsuseid, kuigi need võivad tegelikult olla hoopiski inimese salasoovid või ihad, vaadates kõrvale üldisest plaanis. Täiesti vaadatav film ja võib-olla olen ma liialt naiivne ja kriitiline, et seda filmi nautida, aga olgu nii. Lõpuks ikkagi veel üks küsimus - kes kurat siis lõppude-lõpuks ikkagi see Esimees oli !? Veidi toores, ent väga vaatemänguline ja üpriski kaasakiskuv ulmejant

Hanna (2011)

 

Hanna on teismeline tüdruk. Oma jõu, vastupidavuse ja kavaluse poolest on ta aga vääriline elukutselise sõduriga. Selle põhjuseks on tema isa, endise CIA agendi range väljaõpe Põhja-Soome metsikus looduses. Elades teisiti mistahes teismelisest on kogu ta elu ja kasvatus olnud suunatud ideaalse salamõrvari loomisele. Täiskasvanuks tuleb tal saada äkiliselt, mil isa saadab ta laia maailma missioonile. Salaja läbi Euroopa rännates peab tüdruk vältima pidevalt agente, keda on teda püüdma saatnud armutu luureohvitser, kelle hingel on mitmeid musti saladusi. Jõudes lähemale oma lõplikule sihtmärgile, seisab Hanna silmitsi jahmatavate paljastustega oma päritolu kohta ning peab vastama küsimustele iseenda inimlikkuse osas.

   Käesolev film jäi mulle silma juba tükk-tükk aega tagasi, mil juhtusin nägema treilerit - nägi välja kui tõeliselt stiilne kassi-hiire mäng, mis on kastetud kergelt indiekastmesse ning peale on puistatud väheke mõnusat omapära. Seega ei olnudki mingit küsimust, et see on üks filmidest, mis 2011. aastal tuleb kindlasti ära näha. Ma üldiselt et peta endale seatud lootusi ja nii läkski. Film oli tõeliselt meisterlik ja omapärane juba esimestest minutitest alates - juba siis paistis välja, et Eric Bana on üle pika aja taas täielikult endale sobivasse rolli sattunud ning lausa nauding oli vaadata. Loomulikult, head rollid olid nii Eric Banal kui Cate Blanchettil, ent põhilised kummardused ja lillevanikud kindlasti ikkagi Saoirse Ronanile, kes mängis siis filmi nimetegelast. Nagu arvatavasti teadjamad ning kokkuvõtet lugeda viitsinud inimesed inimsed juba teavad, siis Hanna oli väga endassetõmbunud ning enesekindel, ent kogenematu ja tapjalik tüdruk, kelle tegelaskuju mängimine nõuab erilist isikupära ning Saoirsel seda on - iga pilguheit kaamerasse paneb arvatavasti isegi filmi vaatajal kõhu keerama, kuna tema teatav külm ja kalk pilk on lihtsalt niivõrd hirmutav. Kui nüüd rääkida aga filmist lähemalt, siis mulle meeldis eriliselt filmi ülesehitus - kaudselt meenutas ülesehituselt veidike Eat, Pray, Love't, mis oli küll totaalne käkk, ent siingi filmis võis ära tunda teatavad perioodid, kus ta viibis erinevates piirkondades ning lahendas kaudselt igas paigas erinevaid probleeme - see võib olla ka mingi veidikene väärastunud nägemus, aga minule ta igatahes niiviisi tundus. Filmi põnevuse ja kaasakiskuvuse tekitamisel on suur osa ka kindlasti suurepäraselt soundtrackil, mille on loonud Chemical Brothers - see film oli justkui tegelikult üle vindi keeratud möllufilm, mis nõudiski endale taustaks sellist uuenduslikku ja kergelt psühedeelilist sümfooniat, mis väljendaks suurepäraselt filmi nägu. Seni arvatavasti üks 2011. aasta meeldejäävamaid filme, tõeliselt vägev. Üle vindi keeratud põnevik, mis näitas väga hästi Joe Wrighti meisterlikkust erinevate žanrite peal

A Nightmare on Elm Street (1984)

 

1980. aastate algul tappis Freddy Krueger - samuti tuntud kui Springwoodi mõrvar - mitmed lapsed ära kindaga, mille sõrmede külge olid kinnitatud habemenoad. Kui kohtuniku naiivse otsuse tagajärjel pääseb ta vabadusse, põletatakse ta elusalt katlaruumis, kus ta töötas vihaste vanemate käe all, kelle lapsi ta südametult tappis. Aastaid pärast enda surma, need lapsed kelle vanemad olid vastutavad Freddy surma pärast - kaasa arvatud Nancy Thompson, politseiohvitseri tütar, kes arreteeris Kruegeri - kannatavad jõledate painajate all, mis sisaldavad endas põlenud mees kandmas habemenugade kinnas oma käel. Freddy Kruegeri vaim hirmutab neid nende unenägud ning kui Nancy parim sõbranna tapetakse jõledal viisil oma unenäos läbi Freddy käe, võtab Nancy asja kätte ning otsustab lõpetada selle kurja psühhopaadi räiged teod.

     Luupainaja Elm Streetil on üks klassikalistest õudusfilmidest, mille varasemat mittenägemist on lausa patt tunnistada minusugusel suhteliselt paadunud õudusfilmifännil, ent vigu annab alati parandada ning nii saigi tehtud.  Lisaks niisama vaatamata jätmisele valdasid mind ka igasugu eelarvamused - millegipärast kartsin, et tegu on suhteliselt tühja slasheriga, kus filmi esimene pool on tohutult uimane ning teist poolt hoiavad üleval vaid helilooja suurepärane heliriba ning hüppav kaamera, kuid pidin enda eelarvamused ümber lükkama - need oli põhjustanud ilmselt lihtsalt vähene huvi filmi vastu. Tegu on kindlasti ühe olulisimi õudusfilmiga üleüldse, kuna see film on justkui Jenga torni alumine klots, mille äratõmbamisel kukub kokku kogu torn - arvatavasti ei oleks meieni jõudnud igasugu vägevaid juustuseid slashereid ja arvatavasti ei oleks ka üleüldse õudusfilmizanr nii mitmekesine, kui ei oleks 1984. aastal Wes Craveni sulest ilmunud seda mainstream-õudusfilminduse alustala. Imetlusväärne on just see, kui omapärane on tegelikult ülesehitus - tõepoolest, võib-olla tundub see nii-öelda une pealt tapmine veidi naiivsena, kuid vähemalt käesolevas filmis suudeti seda suurepäraselt välja mängida. Freddy Kruegeri unekiusamise nõrgim lüli oli vast see moment, kui Nancy jäi vannis magama - hiljem võis näha, kuidas unenägude nägemiseks pidi inimene kõigepealt mõne minuti magama, ent vannis hakkas Nancy vaat et pärast silmade sulgemist juba painajat nägema. Lisaks on muidugi tõeliselt lahe, et Nancy sõbrast nolki mängib filmist Johnny Depp ja kas tõesti on olemas veel paremat filmi millega enda näitlejakarjääri alustada - ikooniline filmimaailma muutnud õudusfilm. Silmaringi laiendamiseks ja filminduse kursis olemiseks peaksid selle filmi ära vaatama kõik vähegi filmidest huvi tundvad inimesed - tõepoolest, mõned läbi lillede gore-momendid võivad hellahingelisematel seedetrakti väheke valet pidi käima panna, aga vaevalt-vaevalt, kuna film kisub niivõrd hästi vaataja kaasa ning detailidele süvenemine ei olegi vaat et oluline.  Väga mõnusa tempoga õudusfilm, mis on uuemat õudusfilmikultuuri muutnud vast kõige tugevamini