Tõeline meistriteos Eesti vaimselt keisrilt ja muidu muhedalt vanalt Jaan Pehkilt

Hoidkem nüüd kõik fännid talle pöialt, et kogu Euroopale saaks auks kuulda põlist Eesti meest laulmas lehepilli taustaks (Jah, loomulikult ei tohi unustada ka Vaiko Eplikku, kelle hingust peegeldub samuti sellest teosest suurel hulgal) !

Valss by jaan pehk

The Book of Eli (2010)

"Eli raamat" räägib üksildasest sõdalasest Eli'st , kes valvab pärast apokalüpsist väheste ellujäänute nimel raamatut, milles võib sisalduda inimkonna lunastus. Ühe väikelinnakese hirmuvalitseja otsustab aga selle raamatu enda valdusesse saada ükskõik mis hinnaga.
Raamatut kaitstes satub Eli kokku hirmuvalitseja tütrega, kes otsustas kodust põgeneda ning soovis olla tema reisikaaslaseks. Pärast mitmeid naiivseid otsuseid saab Solara talle aga saatuslikuks - Eli kiindumus temasse paneb teda tegema otsuseid, mida ta poleks teinud ealeski...

Tõeliselt geniaalseid tsitaate:

Solara: You know, you say you've been walking for thirty years, right?
Eli: Right?
Solara: Have you ever thought that maybe you were lost?
Eli: Nope.
Solara: Well, how do you know that you're walking in the right direction?
Eli: I walk by faith, not by sight.
Solara: [ohkab] What does that mean?
Eli: It means that you know something even if you don't know something.
Solara: That doesn't make any sense.
Eli: It doesn't have to make sense. It's faith, it's faith. It's the flower of light in the field of darkness that's giving me the strength to carry on. You understand?
Solara: Is that from your book?
Eli: No, it's, uh, Johnny Cash, Live at Folsom Prison.

Eli: The Lord is my shepherd; I shall not want. He makes me to lie down in green pastures: he leads me beside the still waters.He restores my soul he leadeth me in the paths of righteousness for his name's sake, though I walk through the valley of the shadow of death, I will fear no evil for thou art with me
Solara: That's beautiful, did you write that?
Eli: Yes, I did.
[itsitab irooniliselt]
Eli: No, no. No. No, that was around a long time before you and I got here, that's for sure.


Plussid:

* Faktilise aluseta apokalüpsis

* Denzel Washington suurem osa filmist vait, kuid kui tee suu lahti, siis väljuvad sealt vaid geniaalsed onelinerid

* Mila Kunis kui nii-öelda peidus pinna all badass "jalutaja"

* Ülistiilselt tehtud tapmisstseenid - kaamera liikumas ringselt ümber tapja ning tapmine tundub ülimalt reaalne

* Huvitav-huvitav, mis generatsiooni iPodi kasutas filmis Eli ?!

* Oleks veel mitmeidki plusse, kuid aga lõputwisti mittereetmise eesmärgil ei ütle enam midagi rohkemat

Miinused:

* Teatud sisu ebakõlad

* Film oleks pidanud olema veelgi pikem või siis isegi mitmeks osaks jaotatud - idee oli suurepärane, kuid asja seletati liialt kesiselt ning kogu teema jäi kuidagi miilide kauguseks

Kokkuvõte:

Film, mis jäi mul täpselt aasta tagasi vaatamata teatud komplikatsioonide pärast ning mitmel korral selle vahepealse aasta jooksul tekkis küll mõte, et võtaks viimaks siis Eli raamatu ette ning vaataks ära, kuid ei olnud seda kusagilt saada ning viskasin mõtte hetkega nurka. Praegusel momendil aga ei oskagi öelda, kas oli see nüüd halb või hea, et nägin filmi ära alles nüüd - elamus igatahes oli aga tõeliselt vägev tänu mõnusale tempole, heale soundtrackile ja professinaalsetele näitlejatele. Muidugi ei saa kõrvale jätta ka fakti, et ma olen tõeliselt apokalüpsiliste filmide, mängude ja raamatute austaja ning see tõstab automaatselt selle filmi väärtust minu silmis mitme pügala võrra. Tugev 7/10

Cold War Kids "Mine is Yours" (2011)

Selle albumiga on selline kentsakas lugu, et selle jõudmine minu kõvakettale põhines puhtalt täiesti random otsusel - nägin RSS'is uudist, et selline album on ilmunud, kirjeldus tundus vägagi usaldusväärne ning similar bands'ideski oli mitmeid pärleid, seega otsustasin selle albumi hankida mööda kaunis korsaarliku teed, aga see selleks (kes ei tegeleks praegusel ajal korsaarlike tegudega ?!)
Kuulasin suvaliselt paar lugu albumilt pärast väsitavat väljaskäiku läbi, kuid kogu asi kõlas sellise halvema U2 loomingu moodi, mis kõlbab täielikult taustaks mängida, kuid ise küll väga kuulata ei viitsiks. Passis ta siis mul desktopil mõnda aega, kui aga hakkasid silma mitmeid kiitvad sõnad erinevates muusikaajakirjades ja üleüldse veebiarvustusi kirjutavatel veebisaitidel - see sundis aga mind ennast kokku võtma ning taaskord käivitama album, et leida sealt loodetavasti mingi peitunud pärl. Esimesel kuulamisel oli ka põhiliseks pettumuseks see, et lubatud super similarity't The Black Keys'iga ei olnud näha kuskilt poolt - õnneks aga lükkas selle pettumuse ümber albumi teine pala nimega "Louder Than Ever", mis on totaalselt The Black Keys'i kergelt mainstreamiliku bluusroki vaimsuse tehtud pala, väga kummitav ning igast otsast väga meeldiv.
Album muutub muidugi aina meeldivamaks - pala "Royal Blue" on selline mõnusalt reggealik teos, milles ei ole küll otseselt midagi kuigi meeldejäävat, kuid ülimõnus lugu (kahjuks kangestub mulle silmade ette aga sellele loole mõeldes sinihallitusjuust nimega "Royal Blue", ei oska muidugi öelda kas see on halb või hea); pala "Skip the Charades" on totaalselt sarnane Kings of Leoni viimase albumi hingusele - piisavalt mainstream, et minna peale pea et kõigile, kuid samas ka piisavalt indie ja cheesy, et meeldida ka andunumatele melomaanidele ja muidu muusikahuvilistele; pala "Sensitive Kid" on kõige üllatavam pala albumil, kuna ei oleks osanud kuskilt otsast oodata sellist suures osas elektroonilist pala, mis võib-olla jääb ka veidi kontekstist välja ning ei sobi ülejäänud kompotiga, kuid see on puhtalt Minu arvamus.
Ülimalt varieeruv bänd, kes suudab noppida midagi meeldivat igalt poolt - esimesed kaks albumit olid peaaegu täielikult Jack White rip-off - ülekõlav overdrive ja üleüldine pressitud juustusus. See album viib aga asja hoopis teisele tasemele - on lugusid, milles võib leida paralleele Kings of Leoniga, on lugusid, kus võib leida paralleele The Black Keys'iga ning, olgem ausad, laulja hääl on ülisarnane Brandon Flowersile. Mõnus bänd, mis suudab hoida tuju üleval ning kindlasti tasub üle kaeda igalühel - pipetiga mainstreamimaiku paneb selle albumi pugema ka kõige elektroonilisema melomaani südamesse. Lonks mainstream-peekrist - paremat lonksu sellest peekrist arvatavasti saada ei olegi võimalik

Parimad nopped lüürikast:



"I was sitting round like a zombie feedin my own face"


"Weigh the pros but the cons come first"


"Fishing for any sign of life"

Shaka Ponk "Loco con da frenchy talkin' " (2006)

Pärast rusuvat nädalat koolis ning reedel koju minnes otsustasin üle kaeda Kuressaare Kaubamaja 10-krooniste (0.64€) CD'de kast. Lappisin neid CD'sid seal ühte ja teist pidi ning eriliselt jäi silma selline CD - mul ei olnud õrna aimugi mis bänd see on, kuid plaadikujundus tundus ülilahe ning "Parental Advisory" tähis oli ka kena huumor, seega ei olnud mingit muud valikut, kui see osta.
Koju jõudes kaesin enne kuulama hakkamist kohe üle Last.FMi, et näha, mis zanriga tegu üldse on - Last.FM pakkus zanriks "crossover", mis aga ongi üks määratletumaid stiile üldse ning üldiselt saavad sellise austava nime osaliseks vaid tõeliselt ajuvabad ning kreisid bändid ning olgem ausad, see bänd on seda igast küljest vaadates.
Album algab kohe ikka üllatavalt kreisilt - professionaalne bassist, skalik taustatümps ning veider ja totaalselt häiriv vokaal tegid mulle hetkega selgeks, mida tähendab selle bändi puhul "crossover". Kahju et sellist muusikat klubides ei kuule - minu arvates oleks see suurepärane alternatiiv kogu sellele kusisele poppmuusikale mis praegu tantsupõrandad vallutanud on.
Rahulikult arvuti taga istudes ongi seda suhteliselt keeruline kuulata, kuna tahakski lihtsalt ringi mässata - teatavaid alternatiive võib tuua trummi ja bassiga, kuna teadagi on tegu parima taustamuusikaga suusatamiseks, jooksimseks ja üldse sportimiseks. Kui maailmas on üks bänd, kelle lugudest võiks leida kõige rohkem hidden messageid, siis ilmselt oleks tegu selle bändiga - sõnadest on võimatu midagi aru saada, kuid kõik kõlab nii coolilt ja funkilt, et sul on sellest kõigest jumala p*hhui ja sa lihtsalt lähed vooluga kaasa. Kuuekümne nelja kopika eest on asja rohkem kui oleks osanud eales oodata ning kindlasti jääb tükiks ajaks meelt parandama ! Muidugi peab ka mainima, et tüüpidel on ühed coolimad laivid üldse - sellisel kontserdil karjuks endal hääle täiesti ära ja kaifiks lihtsalt totaalselt. Näiliselt suvaline bänd, kuid harjumisel ja lähemal kuulamisel jõuab kohale see teatav täiesti esmakordne stiil, mida nad esitavad

Parimad katked lüürikast - nii palju, kui sellest üldse miskit mõista võis:

"Freaky bonkey beast ha"


"She makes me feel so fine, ping da' pong in my head"


"I wanna be zero-plastic, shiny-beauty boy (cut me hoy)"


"Do you wanna lick big boca chocolata.."

Mari Pokinen "22" (2010)

Miski tundmatu jõud sundis mind seda albumit endale iga hinna eest hankida. Üllatavalt hakkas see jõud hakkas mind mõjutama aga juba enne kuulmist - teadsin vaid, et noor Eesti näitlev laulja (või siis laulev näitleja ?!) ning albumi cover tundus ka ülimõnus ja kodune. Õige pea võtsin vaevaks kuulata Youtube'st lugu "No näed siis", mida taaskäivitasin korduvalt ning mis painas mind veel mitmeid päevi pärast kuulamist.
Õige pea sai mulle aga osaks privileeg hankida endale see album ning mind valdas tükk aega piirutu õnnejoovastus. Esimesel ülekuulamisel jäi ausaltöeldes veidi dissapointed meeleolu ning jäigi ta siis nädalakeseks kõrvale. Pokineni fenomeni avastasin aga Tallinnasse sõites - panin vaikselt iPodist "Viimati lisatud" kausta käima ning õige pea jõudis järg selle albumini. Olin tõeliselt üllatunud, kuna kõik kõlas täiesti erinevalt ning tundus nii siiras ja hingehellitav - samasugune asi oli mul ka viimati Arcade Fire "The Suburbs" albumiga, mis hakkas meeldima alles peale 2-3 läbikuulamist.
Lugude ülesehitus on väga lihtne - instrumentaalne osa on suhteliselt tagaplaanis, kitarriosa on üsnagi naiivne ja lapsik, teatud lugudes on ka veidike klaverit, kuid üsna minimaalselt. Olulisim osa on muidugi Mari Pokinen enda suurepärase häälega, mis sulatab ilmselt ka kõige jäisema pederasti. Ka lüürika on tõeliselt kiiduväärt - lugude "Maa" ja "Mõte" sõnad on mitmeid kordi läbi pea jooksnud, kuid päris hästi ei mõista neid veel siiski.
Lemmiklugu kogu albumilt oleks tõeliselt keeruline valida, kuna kõik sõtlub puhtalt tujust - kõige vähemvarieeruv lugu on ilmselt "Maa" kerge punkrokiliku glämmiga. Kindlasti on ka tõeline meistriteos "Õnn ja Arm", kuna tegu on justkui mingite ussisõnadega või loitsuga, mis kõlab küll aga vaatamata sellele tõeliselt hästi. Ausalt öeldes on aga tegu tõeliselt ühtlase stiiliga albumiga - halbu ning mittemidagiütlevaid lugusid põhimõtteliselt polegi ning igas loos on mingi pärl.
Tegu oli minu esimese 2011. aastal kuulatud albumiga ning musikaalses mõttes algas minu jaoks aasta tõeliselt hästi - kodune, siiras ja lihtne ent võluv Eesti album, mis ei ole võib-olla tõesti mõeldud igaühele, kuid melomaanidel soovitan kindlasti üle kaeda. Ohhhjah, nii suurepärane album, et tee või tina - liigne kiitus muutub ülevoolavaks, kuid iga muusikahuviline eestlane peaks Pokineni KINDLASTI kuulama

Parimad lüürikaread:

"Kui sa siis tuled, üks mõte mul too - millest võiks saada mu kevad"


"Seisma jäin, väraval, maailma ja kodu piiri peal ja siis äkki karjatan: "Tere tere, Ee-eestimaa!"


"Meil sajabki lund, kuid see sulab ära, siis jälgi ei näe - no näed siis !"

Saaremaa Ühisgümnaasiumi 94.lennu kabaree "Where's my Cabarette?" 2. osa

Tänu kasvanud huvile lõikasin arvustuse kaheks - poolituspunktiks sai
pausikoht. Nii eelnevale kui sellele osale võib kommentaariribale tagasidet visata või siis mingeid muid kanaleid pidi. Kena lugemist ning kui midagi ebasobivat leiate, siis andke ainult teada. Gazaaaa !

13. Bänd "Mandariin"

Teine osa algas siis kohe üsna gruuviselt ja mõnusalt - laval oli Apelsini tribüütbänd Mandariin, kellel oli väga vägev stiil ja kõik tundus üsnagi paljutõotav (tegu oli küll muusikalise numbriga ning ei hakka enda musikaalset maitset hetkel arvestama). Enda "kontserti" alustasid nad Ivo Linna & Apelsini looga "Edisoni laul", mis oli üsna meeldivat tehtud ning igav otseselt ei hakanudki. Intstrumentaal jättis veidi siiski soovida - basskitarr oli liialt vali ning seepärast ei olnud kitarre põhimõtteliselt üldse kuulda. Peale esimest lugu mindi muidugi kindlat rada pidi - tutvustati ennast mingeid humoorikaid nimesid pidi, mis tekitas saalis naerurõkatusi. Teiseks palaks oli aga Rock Hotel'i "Kikilips" - klassikaline bluusilik pala, mis suutis isegi jala tatsuma panna ning tõmbas nende shõu meeldivat kokku. Kiitust väärivad muidugi kitarrisoolod.

14. Meesnaised

Kava, mis hiilgas suurepärase ideega - riietada naised meesteriietesse ning seega tuua vaatajate palgeile muie ning teha midagi tõeliselt teistsugust. Kavasse oli kaastatud ka suur hulk osalisi, kuid kahjuks oli reaalsus veidi tumedam - erilisi mälestusi sellest kavast pole ning kuigi isikupärane see millegipärast ei olnud. Oskan öelda vaid seda, et koreograafiliselt sisaldas see tegelikult mitmeid päris huvitavaid seiku nagu näiteks oskuslikud tõsted või lihtsalt gruuvivad tantsusammud, kuid siiski puudus asja idee meisterlikkusele vaatamata sära. Muidugi oli kõik kohandatud hästi muusikaga ning üldiselt siiski pigem positiivne kava - lihtsalt pisut, kuidas nüüd öeldagi, lihvimata teemant.

15. Jailhouse Confessions

Tegu on ühega kavadest, mis on kindlasti minu lemmikute killast - paljudele see ei meeldinud ning heideti ette mitmeid asju alates halvast teostusest kuni loo ingliskeelsuseni. Meelelahutusliku ja jäljendusliku külje pealt oli minu arust aga tegu tõeliselt suurepärase sooritusega - kõik osalised suutsid teha liigutusi pea üks-ühele rütmi ning kõik tundus ülimalt loomulik, justkui ei olekski heli fono pealt. Tõepoolest, võib-olla viibib saalis inimesi, kes ei mõista kuigi hästi inglise keelt, kuid ma olen ka kindel, et sellisel kujul on sellel asjal tõeliselt palju fänne.
Otseselt kedagi kiitma ei hakka, kuid oleks oodanud riietuse kohalt isegi veel ekstreemsemat lähenemist - riided oleks võinud olla veelgi diivalikumad ja bitchilikud. Samas aga oli nagu oli, praegusel kujul on kõik väga super ja üks isikupärasemaid ning meeldejäävamaid kavasid kindlasti.

16. Zombie'd

Zombid on minule väga hingelähedane teema - kindlasti ühed lemmikuimad nii-nimetatud õudusfilmikangelastest. Kavas loodud õhustik oli väga zombie'lik - pimedus, kergelt kõle muusika ning suurepärased kostüümid. Arvatavasti oligi tegu parima loodud õhustikuga kavaga üleüldse. Koreograafiliselt ei olnud midagi kuigi üllatavat, kuid kõik oli siiski meeldejääv ja kuratlikult meelelahutuslik - mõnusalt robotlikud liigutused, verejanulised zestid jne läks väga hinge. Lähemat kiitust vajavad ka kostüümid - kõigi kostüümid olid erinevad ning see andis ka isikupära. Ka lavalt lahkumine oli ülistiilne - üks grupp zombie'sid hirmutas teised zombie'd lavalt ära. Pisike õuduspärl kabaree stiilis, suurepärane idee, super teostus ja üldse on kõik väga positiivne (Märt Avandi ütlused nakkavad)

17. Celine Dioni huumor

Tegu ei olegi kavaga - see on Komöödia suure algustähega. Homovõtmes balett Celine Dioni taustal ning lisaks veel elemente Titanicust - kes selle lause peale juba naerma ei hakka, peab olema ikka tõeliselt negatiivne inimene. Kõigil osalisetel olid suurepärased kostüümid (loodetavasti ei lange ma liialt homolikku mulli), koreograafia oli geniaalne ning ülinaerutav ja emotsioonid osalistel olid tõeliselt loomulikud. Rohkem ei oleks aga paslik sellest kavast rääkida - see on liiga geniaalne, et seda detailsemalt sõnul seletada. Nüüd räägivad vaid pildid... (mõistke muidugi, et kõik kommentaarid on naljaga)

Mart ja Lauri - priimabaleriinid

Mehed sukkpükstes - "heterofest"

Titanic on hukule määratud

Mart Laus justkui pilvil hõljumas


18. Duett

Tegu oli siis põhimõtteliselt puhtakoelise duetiga - Helina oli puhtalt laulja ning Gerrit mängis samal ajal ka kitarri. Kahjuks aga, olgem ausad, ei olnud kontseptsioon kuigi tugev ning juba esimese 30 sekundi jooksul avastasin end mitmeid kordi mõtlemast asjust, mille peale ei tohiks mõttelõng kabaree ajal minna. Vokaalse poole pealt aga ei heida midagi ette - hääled klappisid ja vaatamata igavusele oli tunda siiski professionaalsust. Gerriti kitarr oli küll, olgem ausad, veidike häälest ära, kuid lugu oligi põhiliselt vokaalil põhinev ning instrumentaal ei omanud suurt tähtsust. Filler, kuid suhteliselt mõistmatu tagamõttega ning ülejäänud kavade kõrval suhteliselt tühine ja igav, samas aga professionaalselt tehtud.

19. Trikikava

Kava, mis on puhtalt ehitatud ülesse erinevatele tõstetele ja akrobaatikale - tegelikult tõeliselt kindlapeale minek, kuid nõuab head tempohoidmist, et asi püsiks sünkroonis. Üldiselt vedas idee ennast väga hästi välja ning tõsted olid pea kõik mingil määral erilised ning üllatavad. Väga kõrge meelelahutusprotsendiga kava igatahes. Meeldisid ka kõigi meesosapoolte erinevused - Henril näis kõik käivat nagu üle jala, Velve oli lihtsalt boss ja Lauril tulid asjad välja ülimalt loomulikult ning sellega käisid kaasas parimad näoilmed. Huvitav kava igaljuhul - pole muud kui kolm paari sooritamas muusika saatel tõsteid, kuid samas suudeti muuta asi täiega meelelahutuslikuks ning vaatamta spetsiifilise riietuse puudumisele, suutis see mõnele suurejoonelisemale kavale silmad ette teha.

Teine nägemine: Triinu Sepa ja Ken Kaljuranna kavva lisamine tõi särtsu juurde - fiiling oli veelgi parem ning sellega korraga sain veel paremini aru, kui keerulisi tõsteid seal kavas tegelikult on. Kiitus igatahes kõigile osalistele ning see pisikene muutus muutis asja ainult paremaks.

20. Hiphop

Kindla peale on tegu kabaree ühe keerulisima koreograafiaga kavaga üldse - nagu ka kuulsin, kirjutas kava valmis Sandri vend, kes oli kas külalisesinejaks. Üldjoontes aga ei ole kavas midagi keerulist, alguses on väike hiphoplik stseen trepil ning hiljem siis tantsuosa laval. Meeldejäävaimaks momendiks on kindlasti ühe külalisesineja breiktants, mis võttis kogenematul vaatajal kindlasti moka töllakile. Millegipärast jäi aga kava mulle kuidagimoodi kaugeks - põhjuseks võib olla muidugi ka minu erinev stiilieelistus, kuid samas tundus veidi võõrana ka lausa kahe külalisesineja sissetoomine, kuna see tõik muutis kogu olemuse, teostuse ja meelestatuse vähe ebaoluliseks ning kõik tundus justkui ebasaaremaaühisgümnaasiumlik. Pärast kava oli aga vali aplaus ning minu sõna siin eriti ei maksa - tugev koreograafia, hea esitus ning hästi valitud musikaalne taust, kuid minu jaoks veidi kauge ja võõras.

21. Tango

Mis oleks üks kabaree-etendus ilma tangota ?! Tõepoolest, vaat et midagi. Ega see on tõesti üks kavadest, mis nõuab lihtsalt tantsu õppimist, veidikest varieerimisoskust, tsipakest loovust ja ongi kõik kena. See on ka tõepoolest üks kava, mille kohta oleks patt öelda midagi a'la et oli igav või et ei kütnud meeli piisavalt - tango on üks osa kabareest ning nii see on. Sooritatud oli hästi ning eriti andis vürtsi juurde see Karl-Oskari ja Cabarette'i teema, mis tõi nagu pealtnäha täiesti teematusse kavasse nagu tango sisse ka tugevalt teemapunkti. Korralik sooritus, küllaltki vaatemänguline ja hästi korraldatud liikumine.

22. Tüdrukute stripp

Tüdrukute stripp on ilmselt igal aastal üks kavadest, mille ümber käib kõige rohkem juttu enne esilinastust - kes osalevad, kuidas piirides asi on, mis kujul asja esitatakse. Sel aastal oli aga asi praktiliselt veidi teisiti - juba varasemalt oli olnud kaks tõeliselt seksistliku, kuid samas mitte stripinime väärinud kava, seega ei olnud vaatajatel sellele kavale enam kuigi kõrgeid ootusi seatud. Asi oligi ülimalt stiilselt mängitud ning kõik jäi piisavalt maitsekuse piiridesse (kahju ainult, et nii palju riideid selga jäi). Üldiselt aga piisavalt kuratlik kava, et hellitada nö "teisereapervertide" meeli ning kindlasti jääb see ka pakkuma mingil määral jutuainet pärast esitust.

Teine nägemine: Suured tänud, suured tänud - seekordses kabarees lõppes tüdrukute stripp korsettide äralendamisega, mis muutis kava kordi meeldivamaks. Vaatamata kesisele publikule, kes ei võtnud vaevaks praktiliselt ühegi kava lõpus plaksutada, oli tegu ikkagi väga vägeva sooritusega ning arvatavasti järgmine reede solistikate ajal enam mingeid lisariideesemeid seljast ei lenda (perversne lootus siiski püsib)

23. Poiste stripp

Poiste stripp on kindlasti teema, mis vastupidiselt eelpool mainitud naiste stripile kütab just tüdrukute meeli - ei oska küll mingit filosoofilist jura selle kohta ajada, aga ilmselt ikka liigub jutte, et mis värvi aluspüksid on jne. See aasta tehti asi väga kiiresti ära - püksid lendasid jalast üllatavalt ruttu ning tüdrukud said enda rõõme nautida üllatavalt kiiresti. Taaskord oli just eriline lemmik Rimo Timm, kes võttis asja täiega hingega. Rohkem ongi üsna raske öelda - riietusstiil kui selline oli hea ning ka lõpptulemus oli väga humoorikas. Naistele kindlasti meeldis ning mis muud sellest ikka saada vaja...

24. Kankaan

Kankaan on ilmselt siis üks neist osadest kabareel, millest pole mõtet eriti juttu teha - minu kirjutatud jutust ei saaks lihtsalt mingit fiilingut, mida võib tunda selle ajal koha peal. Samas aga tasub ära mainida, et selleaastane kankaan oli tõeliselt suurejooneline - kasutati valgusshõud, osade tüdrukute aknalaudadel esinemine muutis kogu kava avaramaks ning veelgi suurejoonelisemaks. Eriti meeldiv oli ka pidev kohtavahetamine, mis tekitas juhuse, et polnudki vaja ümberringi vaadata - jälgid vaid enda ette ning näed kõike, mida vaja. Muidugi ei puudunud sealt ka selline klassikaline melu - hirm et saad kontsaga näkku, tüdrukute kõrgele viskamine jne. Erilist kiitust väärib minu arvates sel aastal just poiste osa, mis oli jõudnud lausa akrobaatilisele tasandile ning oli eriti meelelahutuslik. Olite tublid, saite viie korraga hakkama, kuid nagu kuulsime Mihkel Lembri suust - Minikate ajal teeme seitse.

Videoklipp, lõputeema ja kokkuvõte

Teine videoklipp oli veelgi viimistletum ja lahedam, kui eelmine - ülimalt hästi olid ühendatud video ja reaalsus. Klipp kujutas siis seda, et Sander ja Karl-Oskar sõitsid autoga ning Sander mainis, et on Karlile korraldanud kohtumise Cabarette'ga. Autoga sõideti kooli ette ning kaamera näitas, kuidas Karl-Oskar jalutas kooli peauksest sisse ning kõndis mööda koridori kuni aulaukseni, kust ta siis reaalselt sisse astus. Taustaks käis koguaeg lugu Journey - Don't Stop Believing, mis on minu arvates tõeliselt vägev lugu ja sobis ülimalt hästi just sinna momenti ja konteksti. Lõppes asi muidugi õnnelikult - Cabarette ja Karl-Oskar said kokku ning algas kankaan. Kiidaksin just videoklippe ning seda, et suudeti kogu asi välja vedada vaid kahe klipiga - see andis võimaluse muuta ka klipid eriti andekaks ning viimistleda neid viimse tilgani. Otsustasin tuua ka kokkuvõtte siia alla, kuna see tekstijupp jätab nii või naa juba veidike kokkuvõtte mulje. Kindlasti kiidaksin selleaastast kabareed igati - ÜLIVÄGEV elamus ning ei suuda ära oodata 21. jaanuari, et näha seda uuesti. Eriti hinge läksid sel aastal non-stop stiil, ülimalt hästi viimistletud kostüümid ja ülihead kavade ideed. Palju rohkem polekski kokkuvõtteks ilmselt öelda - soovin kõigile kabareelistele tugevat närvi, palju edu ja hulka häid esinemisi !

Teine nägemine: Kõik õnnestus väga hästi, kavades oli teatavaid voolavuseprobleeme vähem märgata ja mõned suuremad muudatused muutsid ainult elamuse veelgi paremaks. Kahju ainult, et publik sattus niivõrd nadi - rahvast oli rohkem kui inimesi, kuid aplausid meenutasid mingit pensionäride munadepühapidustuste aplausi. Olgem aga ausad, et põhiline on siiski tunne iseendal, et kõik õnnestus korralikult ning midagi, mille pärast häbi tunda, ei juhtunud. Mingit üllatavat pettumust ei tulnud ning järgmine reede uuesti !

Saaremaa Ühisgümnaasiumi 94.lennu kabaree "Where's my Cabarette?" 1. osa

14. jaanuar oli see saatuslik päev, mil sai mulle osaks näha ära Saaremaa Ühisgümnaasiumi 94. lennu kabaree. 94. lennus on mitmeid sõpru-tuttavaid ning kõrvaltvaatajana tundus arenguprotsess kaunis piinarikas ning vaevaline, kuid tulemus oli see-eest suurepäraselt viimistletud ning tõeliselt ootamist väärt.
Püüdes anda võimalikult detailset ülevaadet, kirjutan iga kava kohta eraldi seletuse ja arvamuse. Gazaaa !

1. Soojendav kankaanisketš

Tuled olid kustus, kõigil pulss kõrge ning siis see algas - kõlab vägagi nagu klassikaline Lembitu Kuuse suusasprindi algus, kuid selline tunne valdas mind ning ilmselt ka mitmeid teisi saalis istujaid. Edasine oli juba vägagi meeldiv - alustada kogu shõu'd nii-öelda "puhta kabareega" oli tõeliselt vägev idee. Hulgaliselt inimesi, mitmed eri kostüümid muutsid üldpildi jälgimise üpriski keeruliseks, kuid siiski-siiski. Kogu kava põhipunktiks jääb aga muidugi Michell viibutamas kleidisaba, samas Karl-Oskaril süles istudes - vägev, vägev. Üldiselt aga tõeliselt meeldiv algus shõule ning ärevus hakkas ägedamalt kripeldama...

2. Peokava + jutustamine

Algselt mõtlesin, et seda osa ei hakkagi arvustama, kuid otsustasin, et seal oli siiski piisavalt mitu meeldivat asja, et sellest mingi jura kokku kirjutada. Karl-Oskari monoloogioskus on hämmastav ning üleüldse elas ta selle "surmaretke" väga hästi üle - üksi laval ilma taustamuusika ega millegita. Sander Lembri lavaletulek põhjustas saalis muidugi naerupahvakuid, kuid oli ka põhjus - humoorikas lähenemisnurk oli tõeliselt maitsekas. Nende dialoogist peegeldus ka põhimõtteliselt kogu sisu - tõeline võrgutaja, mehhikolik El Mariachi panemas leivad ühte kappi paadunud arvutifriigi ja "ma-tahan-olla-lahe" tüübiga, eesmärgil leida Cabarette. Vabandage väljenduse pärast, kuid kuratlikult hea lahendas kabaree kontseptsioonile - viis pluss. Peale teema sissejuhatamist tuli stseen tantsusaalis - olulist mõtet sellel ei olnud, aitas lihtsalt mõtet sisse juhatada ja üldiselt meeleolu luua. Kava, mida võib teatud mõttes pidada tegelikult siiski selleaastase kabaree olulisimaks - ilma selle nägemiseta jääks üldine teema, olgem ausad, täiesti mõistmatuks.

3. Maalingud ja valgusshõu

Juba esimestel sekunditel oli mul pehmelt öeldes suu lahti - uskumatu, et niivõrd vägev möll toimus Saaremaa Ühisgümnaasiumi kabareel. Ei oska küll vaatamise järgi hinnata, mis materjale oli kasutatud, kuid midagi ebatavalist tundus seal olevat. Varasematel aastatel pole kunagi näinud, et ühe kava jooksul oleks nii suurejooneline valgusshõu olnud. Kindlasti üks meelelahutuslikemaid kavasid üleüldse, kuna märkimisväärsed detaile oli ulmeliselt palju - joonistused riietel, rohekalt helendavad seelikud, vilkuvad rohelised tulukesed, tuvastamatud isikud ja kõik muu meeldiv. Seda meelelahutuslikkust peegeldas ka lõpus esinenud aplaus. Meeldiv lüke oli ka just see, et kava esitati juba põhimõtteliselt esimese kavana üleüldse - vaatajate huvi tõsta veelgi kõrgemale. Huvi aina kasvas ja kasvas...

4. Jazz ja peotants

Pärast kolme suurepärast soojendavat käima tuli nüüd siiski esimene pisukene pettumus - juba lavaletulles oli näha nigelat kontseptsiooni ja üsna dulli lahedust. Kogu teemasse oli kaasatud küll mitu paari, kuid sellele vaatamata oli tempo ülimalt aeglane ja mingit meeldivat pööret ei tulnud. Samas aga on sellel kaval pigem teoreetiline väärtus - põhiidee "Käime võimalikult paljudel pidudel" väljendus väga hästi kolmanda ning selle kava gigantses erinevuses ning nagu teadagi, on vaja kavu ka inimeste jaoks, kes ei ole kõige aktiivsemad ja kes ei pea kogu seda pingutust seoses kabareega kuigi märkimisväärseks. Üsna mittemidagiütlev, kuid aplausi järgi paistis see siiski rahvale meeldivat.

5. Dubstep

Sellega kavaga oli aga taaskord tõusutrend - suur grupp inimesi eri värvi särkides: sealt võib tulla ainult hea üllatus. Tuli aga veelgi paremat - tants oli koreograafilistelt küll harju keskmine, kuid põhiline meelelahutus oli siiski särkide vahetamine. Nagu kuulsin salajastest allikatest, pidi lõpuks olema seljas kuus särki - ülilahe idee ning ka teostus ei jäänud kuigi palju idee geniaalsusele alla (olid mõned viperused, aga ei midagi, mis rikuks eriliselt elamust). Ei oleks sobiv jätta mainimata ka mõned eriti lahedad seigad - Maarja ja Henri jalgadega vehkimas, eri särkides tüdrukud eri astmetel spagaadis jne. Kiidaks ka kogu kava voolavust - kava oli tõeliselt pikk, kuid kõik vedasid selle normaalselt (okei, paremini kui normaalselt) välja ning võin ainult kiita. (Teisel vaatamisel õnnestus siis trikk särkidega ning Teelele jäid ka kõik särgid selga - mingi mutike pidi mu kõrval imestusest ära surema kui vägev see särgtrikk oli) [Kolmandal vaatamisel oli asi muidugi üsna suurejoonseliselt muutunud täna suure hulga inimeste puudumisele, kuid eriti huvitavaks muutis kogu asja just üks seik - alguses toimunud nii-öelda kriminaalmusikaalne Cabarette-otsing osutus see kord viljakaks (eelmise kaks korda mitte) ning selja tagant kostus ikka mitmeid ja mitmeid kordi fraasi "what the *piiks*"]

6. Crazy

Põhikooli jõulupidu korraldades mõtlesime mitmeid-mitmeid kordi , miks küll on kabareelistel vaja toda gigantset isetehtud kasti - vastuse sellele küsimusele saime kohe kava alguses, mil tulid sealt välja kaks paari käsi. Kohe võis muidugi kuulda ka seljatagant 12ndike hüüdeid, kuidas see selleks. Kava iseenesest oli täitsa mõnus - ei tea küll kas niivõrd crazy, kuid ebakorrapärased riided ja suhteliselt loogikavabad liigutused hoidsid mõnusalt pinget üleval. Muidugi, vaata kust otsast tahes, on selle kava kaks põhilist meelelahutajat siiski see homemade "must kast" ja poiste trallitamine - muu on põhiliselt taustaks ja kava täiteks. Idee jäi veidi kaugeks, kuid üldiselt täitsa mõnus.

7. Modern

Nüüd tulevad järgemööda kaks kava, mis on suhteliselt sama suundumusega - mõlemal juhul on tegu ülimalt seksistlike kavadega. Keskendugem siiski praegu sellele. Kava tõstis muidugi ootused ja lootused kõrgele, kuna selle kabaree esimene puhtalt seda tüüpi kava. Koreograafia oli suhteliselt mittemidagiütlev, liigutused olid suhteliselt igavad (kui välja arvata mõned sarnased "lükked" nagu võib näha ka pildil), kuid taaskord, nagu ka Jazziga, saan aru ponnistusest ning selle kava ideest - sellest küljest vedas ta ennast ilmselt väga hästi välja. Lõpetuseks aga, olgem ausad - neiud vähestes riietes tantsimas, mida võib hing veel ihaldada. Mingil määral oli aga tegu ka muidugi suhteliselt klassikalise Cabaret-stiilis kavaga.

8. Lõbutüdrukud

See kava oli juba aga kordi meeldivam - isikupära paistis välja juba sisenemisel. Meeldivad momente oli vaat et rohkem kui vaja - algus, kus kõik istusid trepil; pildilnähtav vägev moment laval; kõik laval pikali olles vaikselt jalga viibutamas jne. Kogu asi oli ka hästi muusikas ning kui ma nüüd ei eksi, siis sisaldas see ka kuulsat lugu filmis Who Framed Roger Rabbit ning lugu esitab filmis Jessica Rabbit. Pärast eelnevat kava ei olnud kui tõeliselt sarnasele kavale ootused kõrged, aga hea muusikasolek, andekad liigutused ja üldse hea tempokus suutsid mind siiski veenda. Mainimist väärivad ka litritega kostüümid, mis olidki pmst ainsaks väljapaistvaks riietusesemeks. (Hoian blogi puhtana smailidest, kuid siia kuluks hetkel ära küll perverdismail)

9. Mesilased

Kava, mis on niiebakabareelik, naiivne ja lapsik, kui üldse olla saab, kuid olgem ausad, üks naljakamid kavu. Kontseptsioon on lihtne - Mart Laus kui peamesilane kutsub teised mesilased lavale ja siis läheb üks lõbus reiv lahti. Kindlasti on "Where's my Cabarette" üks ainsamaid viise maailmas, et näha suurt hulga 17-18 aastaseid noori inimesi mesilasekostüümides reivimas. Samas tundsid aga kõik osalised nähtavasti selle üle rõõmu ning ka rahvale pakkus selline asi palju nalja. Kiidaks ka väiksed ja pea olematuid, kuid samas lõbusaid detaile - näiteks Mart Lausil helkurpaelad pükste peal, kõigil erinevad tundlad jne. Arvatavasti ainus kava, mis võtab igaühe suu muigele, kuna temaatika on lihtsalt jube andekas juba ja liigutused ning olek ainult tugevdavad seda. (Mart Lausi jumpstylest ei saa üle ega ümber, geniaalne)

10. Jalka

Ainus kava, millest olin enne nägemist midagi kuulnud, kuid ei osanud midagi oodata. Sinirohekollane kombinatsioon buutsadest, kollased Adidase särgid ja kõik ülejäänu oli väga teemasse ja meeldiv. Liigutused kütsid rahva üles, olid üsna originaalsed ning nagu arvata oligi, pidasid mitmed jalgpallurid just seda parimaks kavaks. Thorwaldi freestyle tekkitas ka saalis üllatusohkeid - oleksid võinud ka palli põlema panna, oleks veelgi stiilsem olnud. Asi lõppes muidugi meeldiva lapsikusenoodiga, kuid üldjoontes väga meeldiv ja mida muud olekski saanud jalkateemalises kavas teha ?! (Lootsin kah, et äkki lendab lõpus mõni pall rahvasse või midagi, aga ei-ei). Teisel vaatamisel märkasin ka seda, et pildil kujutatud moment kavast on arvatavasti kõige humoorikam hetk kogu kabaree ajal üldse - näoilmed sel hetkel on lihtsalt üle kõige. Kolmandal vaatamisel puudus küll Thorwald, aga vaatamata sellele sai naerda oi kui palju - asju läks küll *piiksu*, aga nii tuttavana kogu kabareega oli see puhtalt lõbus ning väga tore vaadata, et *piiksu*minekuid suudeti väga hästi naljaga võtta !

11. Boom Boom Pow

Kindlasti selle kabaree lühim kava. Tegu oli siis hiinlaste trio jäljendamisega - et asi oleks piisavalt sarnane, tantsisid ka kolm lennu lühimat tüdrukut (kui ma ei eksi). Kava pikkus oli küll vaid veidi üle ühe minuti, kuid see-eest oli jäljendus vägev, tempokas ning hästi harjutatud - mingit tardumist, ootamist ega mökutamist näha polnud. Mitte kuigi meeldejääv ning ilmselt paljud saalisolijad seda ka pärast vaatamist enam ei mäleta, kuid hea vahepala igatahes ning pea minutise esinemisega suudeti öelda piisavalt. Nüüd, olles näinud seda kava kokku juba kolmel korral, kiidan siiski veel seda kava takka (liiga lühike jutt hakkas kripeldama). Tegelikult ei olegi kava nii lühike ja iga kord on pärast seda siiski karjeid kuulda olnud. Kiitust väärib "strike a pose" moment, kuid võib-olla on sellised hetked ka puhtalt minu isiklik huvi.

12. Bollywood

Ei oska küll faktiliselt kinnitust anda, kuid tundus, et suur osa lennust oli laval - ülimalt suurejooneline kava. Kohe väärivad mainimist riided, mis olid kõigil erinevad ning millega tundus olevat nähtud kõvasti-kõvasti vaeva. Vaatamata paljususele oli kogu rahvast suhteliselt hea jälgida ning ei tekkinud nö "segadust". Meeldivaimateks tegelasteks jäävad kindlasti Rimo Timm palja topiga ning Riho Timm, kes paistis võtvat asja kogu südamega ning oli eriti asja juures. Suurejoonelises kavas ongi mingeid üllatavaid liigutusi üsna raske teha, kuid see polegi oluline - selliste kavade juures on oluline põhiliselt ühtsus ja sünkroon, mis saavutati väga korralikult. Meeleolukas lõpetus kabaree esimesele osale ning lõpus oli ka taaskord meenutus stoorist - Cabarette põgenes taaskord Karl-Oskari juurest.

Videoklipp

Viienda ja kuuenda kava vahepeal näidati videoklippi, kus Karl-Oskar ja Sander mängisid arvutis mingit mängu (ei anna pead mis mäng ning ega see ei oma ka erilist tähtsust) ning otsustasid, et Karl-Oskar peaks Cabarette võrgutamiseks hakkama endale uut "armorit" otsima.
Asi jätkuski selles joones, et näidati Karli igasugu erinevates rõivastes, kuni lõpuks, umbes neljanda-viienda riietuse juures tegid nad otsuse, et see on sobiv ning lõpetasid asja tervitushüüdega noliferitemaailmas : Gazaaaaa !

Megamind (2010)

Megameel on geniaalseim kurikael, keda maailm eales näinud. Ja kõige edutum. Juba aastaid on ta püüdnud Metro Cityt igal võimalikul viisil vallutada. Iga katse on olnud kolossaalne läbikukkumine tänu keepi rüütatud superkangelasele Metromehele, võitmatule sangarile kuni päevani, mil Megameel ta järjekordset kurja plaani ellu viies Metromehe kogemata tapab. Ühtäkki pole Megemeelel enam mingit eesmärki. Ta on superpahalane ilma superkangelaseta. Megameel mõistab, et elueesmärgi saavutamine on halvim, mis temaga iial juhtunud. Ta otsustab, et ainus tee tupikust välja on luua uus superrivaal nimega Titaan, kes on suurem, parem ja tugevam kui Metromees iial oli. Titaan leiab aga varsti, et pahalane olla on hoopis lõbusam kui kangelane. Ent tema eesmärk ei ole enam maailma valitseda, vaid see hävitada. Nüüd peab Megameel otsustama: kas suudab ta purustada enda loodud põrguliku olendi? Kas maailma kõige targem mees suudab kordki õige otsuse langetada? Kas kuri geenius suudab saada heaks kangelaseks omaenda loos?

Mõned nopped totratest, kuid samas ebareaalselt humoorikatest tsitaatidest:

Minion: Good luck on your date!
Megamind: I will!
Minion: That doesn't even make any sense!
Megamind: I know!

Megamind: All men must choose between two paths. Good is the path of honour, friends and family. Evil... well, it's just cooler. Hit it!

Plussid:
* Dreamworksile omaselt geniaalne stsenaarium
* Suurepäraselt valitud sidekick'id
* Kerge 80'ndate superhero-movie meelestatus
* Eelmist punkti võimendas eriti soundtrack - AC/DC, Michael Jackson jne
* Meisterlikult tasakaalus täiskasvanulikud ja lapsikud naljad

Miinused:
* Liiga sarnane eelmise Dreamworksi filmi, Despicable Me'ga
* Kohati ülevoolavad karakterid - Titan oli suhteliselt halvasti kirjutatud
* Olgem ausad - täiesti mõttetu 3D
* Miinus, mis polegi tegelikult miinus - sooviksin näha originaalhelidega, kuna Brad Pitt Metro Man'ile häält peale lugemas on ilmselt LIIGA awsome

Kokkuvõte:

Animatsioonides on alati teatud säde ning tõepoolest, ega ei olnud erandiks ka Megamind - teatud paroodianoodiga superkangelasteanimatsioon, mis vedas iseenesest küll täiesti korralikult välja, kuid tänu mõttetult 3D'le ja kergelt lohisevale algusele, jäi puudu see nö "waooo" effekt - kindlasti väga tore meelelahutus ja eriti veel kinos, kuid mingit erilist üllatust sealt loota ei tasu. Animatsioonile omaselt lõbus, tujutõstev ja väga kerge film, mis suudab panna naeratama nii seitsme kui ka neljakümneseitsme-aastase inimese. 6.5/10

Natural Born Killers (1994)

Nad armastavad üksteist ja nad armastavad verd. Mickey ja Mallory Know liiguvad New Mexico kõrbes punktist punkti ja tapavad sihitult nende teele sattuvaid inimesi, jättes alati ellu ühe tunnistaja, kes nende tapaloost maailmale rääkima peab. Nende kannul on mitte vähem sadistlik detektiiv Jack Scagnetti ning hoolimatu reporter Wayne Gale, kelle jaoks on tapjapaarike ideaalseks sihiks.

Teen siinkohal väikese erandi ning lisan ka parimad tsitaadid:

* You'll never understand, Wayne. You and me, we're not even the same species. I used to be you, then I evolved. From where you're standing, you're a man. From where I'm standing, you're an ape. You're not even an ape. You're a media person. Media's like the weather, only it's man-made weather. Murder? It's pure. You're the one made it impure. You're buying and selling fear. You say "why?" I say "why bother?"(Mickey Knox)

* Once upon a time, a woman was picking up firewood. She came upon a poisonous snake frozen in the snow. She took the snake home and nursed it back to health. One day the snake bit her on the cheek. As she lay dying, she asked the snake, "Why have you done this to me?" And the snake answered, "Look, bitch, you knew I was a snake." (Old Indian)

Plussid:
* Tõeliselt brutaalne ja häbitu sisu
* Woody Harrelson ja Juliette Lewis kui häbematud tapjad
* Robert Downey Jr. kui kõige badassim telesaatejuht ever (glämmi jälgides, nüüd lausa Raudmees)
* Meedia naivismi, kõikehõlmavuse ning haavatavuse suurepärane kujutamine
* Geniaalne lõpp, mida ausalt öeldes ei osanud oodatagi
* Ülihästi valitud soundtrack
* Suurepärased visuaalid - super värvidemäng ning maitsekad koomiksikaadrid

Miinused:
* Tom Sizemore kui mõttetu Jack Scagnetti - ülimalt kasutu karakter, kelle tähtuses ma kahtlen sügavalt
* Kohati häirivalt kontrollimatu ja maitsetu vägivald
* Tommy Lee Jones ei osanud sellal kuigi hästi näidelda - tema närvisolek näis välja nagu 12-aastaste neiude kiimasusmoment

Kokkuvõte:

Film, mis on niivõrd häbitu ja brutaalne, et lausa hirmuga mõtlen, millist vastukaja võis tulla 1994. aastal pärast ilmumist. Kindlasti on tegu ka Woody Harrelsoni tähelennufilmiga - see jääb tema filmograafia pärliks, kuid pärast seda sai ta mitmeid suurepäraseid rolle. Kindlasti on see film ka suurepäraseks näiteks, mida suudetakse teha visuaalidega - lõgismao mürki otsides on film roheline ca 10 minutit, hüsteerilised unenäostseenid hüppavad läbi filmi tihtipeale ning eriti mässavates kaklusstseenides tulevad mängu koomiksid, mis muudavad asja veel kordi stiilsemaks ja maitsekamaks. Kindasti üks eelmise kümnendi karmima sõnumiga filme, kuid samas väga meelelahutuslik, kaasakiskuv ning kergelt hüpnotiseeriv. 8/10