Wild Target (2010)

Victor Maynard on krussis närvidega ja kiuslik palgamõrvar, kes on alati tegutsenud üksinda ja on pidevalt sunnitud vastama enda seniilse ema nõuetele. Palgamõrvarite suguvõsast pärit Victor satub hätta, kui talle määratakse tööülesandeks kõrvaldada professionaalne varas Rose. Korraga on rahulolematu kliendi  eest jooksus nii tema ise, Rose (kes peab Victorit eradetektiiviks ja kasutab teda oma ihukaitsjana) ning noor Tony, kes ootamatult risttulle sattus ja kellest Victor plaanib teha enda elukutselist järeltulijat.

   Üle pika aja sattusin jällegi suvalise odavmüügi-DVD ohvriks - siiski, ei ole tegu sellise tüüpilise Säästumarketi odavfilmiga, kuna tegu on ju ikkagi väheke toekama filmiga, kus mängib käputäis korralikke näitlejaid ning mis peaks isegi olema mingilmääral teada film, mis Eestis küll kahjuks kinodesse ei jõudnud. Aga see selleks, filmi ei hinnata tegelikult selliste väliste ja üpriski vormiliste kujundite järgi. Film ise on aga üpriski vastuoluline nähtus, kui ausalt öelda. Olles tuttav samasugust žanri esindavate filmidega Guy Richie poolt, siis noh, oli selgelt näha nende kahe erinevust - selle filmi kohta absurdselt rutakas tempo ja bennyhillilik huumor ei meenutanud mitte Inglise huumorit ja filmikunsti, vaid pigem hoopiski mingisugust keskklassi Takso-sarnast Prantsuse filmi, kus nali muutub nii häirivaks, et film tuleb katki jätta ning loobuda vaatamisest. Õnneks aga olukord paranes, Emily Blunt ei teinud enam mingeid tõeliselt absurdseid tegusid ning ta muutus jällegi väga sümpaatseks, nagu ta on varasemaltel kordadel olnud. Filmi sisu on tegelt absurdselt lihtne - sarimõrvar, kellel ebaõnnestub üks sihtmärk tappa ning ta hoopis armub sellesse. End of story. Mitte just üks originaalsemaid lugusid, kuid potensiaali tegelikult on. Kahjuks seda täies mõõdus ära ei kasutatud, kuid vähemalt toodi üldiste labasusjälgede segamiseks sisse Rubert Grint, kes oli suvaline autopesija ning kes siis mingilmääral hoidis selles Inglise-Prantsuse romantilises krimkas teatavat balannsi. Millegipärast jäi aga vaatamata kõigele selle üpriski toredale midagi puudu - film meenutas justkui ilma lisanditeta makaronide söömist ehk nagu kõhtu ju täidab, aga samas maitset pole ja suhteliselt mõttetu tegevus. Sama oli selle filmiga - on ju kena, Emily Blunt on armas ja kõike, Bill Nighy on nagu sarimõrvar ja suudab rolli välja vedada, Rubert Grint on "industrious little fucker", veab samuti rolli hästi välja ja "pahade" poolelt Martin Freeman'gi oli üpris tore hingetu tapja, kuid kõigi heade tegelaste ja suhteliselt hea huumori juures ei olnud mingit komplekti, mis oleks filmi sidunud - kogu sisu jäi väga pinnapealseks ning lõppude-lõpuks ei saanudki aru, et kas maffiandus ongi nii lihtne, et tapad paar juhtisikut ära ning oledki puhas poiss, elades rahulikku elu edaspidi. Utoopia, utoopia, kuid vaatamata sellele on tegu ikkagi üpriski tugeva ja väga vaadatava Briti filmiga, kus ajutegevust õnneks või kahjuks väga vaja ei lähe ning saab puhtalt kogu möllu, romantikat ja huumorit nautida. Keskpärane Briti film, kuid vaatamata sellele heade näitlejatega väga nautidav teos

Eddie Vedder "Into the Wild" (2007)

A1     Setting Forth                                                          B1     Hard Sun

A2     No Ceiling                                                               B2     Society
A3     Far Behind                                                              B3     The Wolf
A4     Rise                                                                         B4     End of the Road
A5     Long Nights                                                             B5     Guaranteed
A6     Tuolumne      
A7     Guaranteed (Humming version)

 Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata

Into the Wild (2007)

  Sisukokkuvõtet ei hakka enam lisama - keda see huvitab, võtku lahti eelmine postitus selle filmi kohta ning lugegu sealt. Esmakordselt on minu blogis siis mingi filmi puhul nii-öelda "revisit", kuna kunagine postitus ei olnud just midagi erilist ning nüüd, olles näinud filmi vahepeal kolm-neli korda, on minu nägemus kogu tervikust muutunud drastiliselt. Film ise on ju tegelikult üpriski lihtsakoeline ning seda just ülesehituse poolest - biograafiline roadmovie Christopher McCandlessist aka Alexander Supertrampist, kes otsustas võtta jalge alla tee eemal kõigist maailma pahedest ja materiaalsetest võludest ning elada paralleelselt loodusega. Põhisihiks oli jõuda Alaskasse, kus elada mõnda aega, kuid üldiselt oli tema ideelise rännaku osa ka Alaskale eelnenud retk läbi Põhja-Ameerika. Tõepoolest, eestlasena on võib-olla esimesel korral vaadates keeruline kujutada ette, kust läbi liigub Supertrampi teekond pärast Colorado jõge, ent kui oled juba mitmed-mitmed korrad filmi näinud, ei ole see enam mingi küsimus ning suudad ilma probleemideta mõttes välja joonistada tema läbirännatud teekonna.

  Filmi põhiküsimuseks kujuneb kindlasti "Miks?". Tõepoolest, kas inimene on võimeline elama pärast urbaniseerumist ja pidevat evolutsiooni paralleelselt üpris ürgse ja vähearenenud loodusega ning kui isegi oleks selleks võimeline, siis miks peaks keegi seda soovima, pärast kõiki evolutsiooniga paralleelselt tekkinud inimlikke võlusid, mida pakuvad teiste samaliigilistega koos tehtud teod - selle küsimuse üritaski tegelikult McCandless kogu maailma lahti mõtestada. Arvatavasti iga filmi näinud inimene mõistab, kui naivistlik ja ebahumaanne oli filmi nimitegelase pereelu - tema isa oli erruläinud insener, kes oleks võinud saada kellekski, kuid lõpetas koos naisega tühises perefirmas. Lisaks on nende suhe puhtalt formaalne ning lapsed on pidanud läbi elama pidevat vägivalda ning sõimlust, mis kulmineerub tobedate pereüritustega, kus tehakse head nägu ning jäetakse mulje, justkui tegu oleks ideaalperekonnaga. Parim näide ning arvatavasti ka üks põhilisi Christopheri häirivaid asju oli see, kui peale kolledži lõpetamist pubis istudes vanemad ütles, et talle tuleks uus auto osta, kuna vana ei ole turvaline ja võib õhku lennata - selge näide, väljendamaks tema ideed inimeste mõttetust materjalistlikust maailmavaatest, mis seab piirid normaalsele mõtlemisele ja viibki inimesed staadiumisse, mil ainus asi mis mõttes pidevalt trillib on "Surres peab mul olema võimalikult palju asju". Vaadates küsimuse Miks vastust justkui ühtesulandatud komplekti Christopheri stereotüüpsest ning naivistlikust materjalistliku maailma "eeskujulikust" esindajast perekonnast, geneetilist soodumusest ehk teatavast seiklejahingest, tugevast ja kindlameelsest isiksusest ning huvist teatavalt sama "kiiksuga" kirjanike vastu, on põhjus ju ilmselge ning ei ole kahtlustki, et filmis ei oleks see kuidagi veidralt ning pooletoobiselt välja paistnud. Sean Penn oli suutnud Emile Hirchile kirjutada nii suurepärase karakteri reaalse tegelase põhjal, mille mängimine oli arvatavasti Emile'le suur pingutus, ent tal õnnestus see niivõrd mõnusa olekuga, justkui ta mängiks filmis iseennast.

  Filmis oli väga olulisel kohal kindlasti paar, keda Chris (loodetavasti on lühend mõistetav) kohtas enda rännakuil ehk Jan ja Rainey - ropu suuga ja lodeva olekuga Rainey ning hella hingega, ent sügavalt hipivaimuga Jan olid tema elus esimesed inimesed, kelle näol ta tundis perekonda ning see andis talle õpetust. Tohutult õpetust. Juba seal nägi ta tegelikult seda, mis on inimestesse kasvanud sisse evolutsiooniprotsessi käigus - vajadus jagada enda tundeid ning mõtteid lähedase inimesega ning mis juhtub selle räpase inimloomaga, kui teda ei toideta proteiinirikka toidu armastusega piisavalt - pean hetkel silmas siis teatav suhtekriisi Rainey ja Jan vahel, kui Chris nende teele esimesel korral sattus. Sel momendil ei suutnud ta seda hinnata - tõepoolest, ta tundis rõõmu, et needki inimesed austavad teatavat tegevust, mis kõlab eesti keeles tohutult koledalt - teel elamist, ning kelle jaoks on võib-olla teatud hetkeil rahast ja materjaalsusest olulisem isegi hea enesetunne ning kiitev sõna kaaskondlaste poolt. Sel momendil ei mõistnud ta aga seda - ta elas vaid enda raamatutest piiratud maailmas, kuhu paistis kaaskondlaste poolt kiiratavat valgust sisse vaid piisavalt, et hoida meel värske ning kui kui meelevärskus saavutatud, tuli valgusallikas kinni keerata ning elada taas edasi, öeldes: The core of mans' spirit comes from new experiences. See võib olla tõsi ning arvatavasti ongi, kuid inimestest kiirgavat 36,5 kraadi ning soojust vajame me kõik - iseenda kiirgusest ja soojusest jääb vähe, seega on selleks ju vaid ainult üks lahendus...

  Mitte vähem oluline ning minu jaoks arvatavasti kuidagi hingelähedasem oli aga hoopiski Hal Holbrooki mängitud nahaviimistleja Ron Franz. Ron Franzi tegelaskuju teatavasse jumalikusesse oli esimesel paaril vaatamisel keeruline sisse elada -ilmselt ei olnud mina ainus,  kellel tekkisid tugevad paralleelid enda vanavanematega, mis pärssisid kogu tema olemuse adekvaatset hindamist. Franzi sõjaveteranlikud elukogemused olid väga hea pagas ja õpetus, mida McCandless sai tunda viimast korda enne Alaskasse minekut - seda küll ei öeldud otseslt välja, aga väga võimalik on see, et Ron Franz oligi viimane inimene, kellega ta suhtles, kellele ta enda ideoloogiat jagas ja kes temassegi teatavat jõudu ja jaksu süstis. Franzi tegelaskujust kui sellisest on tegelikult sõnades üpriski keeruline rääkida, kuna tegu on pigem emotsionaalse ja hingemineva tegelasega, kui lihtsalt sisukõlksuga - tema tegelase olulisusest nii vaatajale kui Chrisile saab aru vaid filmi vaadates. Franz suutis aga, vaatamata meelekindluse süstile, panna Chrisi mõtteisse ka perekonna olulisuse, kuna olgu perekond nii kehv kui ta on, on siiski tegu ühe ainsa asjaga maailmas, mida me muuta ei saa ning seda tuleks aktsepteerida. Veidikene paotas ta ka ust usu suunas, mis võib-olla aitas isegi elada üle need päevad Magic Bus'is - jällegi, see usuline uksepaotus oli pigem emotsionaalne ja kuidas kellelgi, jäägu see siis samuti filmis avastamiseks.

  Kui nüüd veidikene mitte nii meeldivatest asjadest rääkida, siis minule jäi millegipärast tunne, justkui Kristen Stewarti 16-aastane hipineiu Tracy Tatro ei elanud filmi suursugususele kaasa - oli tema justkui peale Chrisi õe Carine'i esimene tüdruk, kelle vastu tal mingid emotsionaalsed tunded tekkisid, kuid see võrdlus ei pea justkui üldse paika, kuna tema õde oli põhimõtteliselt talle kogu perekonna eest ning olulisim inimene tema elus, kuid Tracy oli mingi suhtelist suvaline alaealine nolk, kellega ta veetis koos mõned päevad. Just see kuidagi rikkuski kogu asja ära, et too tüdruk oli 16-aastane - see mingismõttes tõesti taaselustas justkui Carine, kuid samas näidati mitmes kohas välja, et Tracy ja Christopheri vahelised tunded ei olnud midagi peale algelise sõpruse. Oli ju tegelt tõesti ilus kui koos lõõritasid ja kõik, aga lihtsalt sellel ei olnud seda emotsionaalset tagapõhja, mida oleks lootnud. Kui sai teema selliste väiksemate kõrvaltegelaste peale viidud, siis mulle meeldisid tohutult kaks väiksemat seika - üks neist oli selle Rahulinnaku valdaja ning teine oli seik Colorade jõel taanlastega. See Rahulinnaku vaimne juht oli kuidagi nii vinge ja õige mees, kelle koha aura tugevdas minu jaoks veidikene seda üsna nõrgukest ja algelist Tracy ja Chrisi suhet - oli lihtsalt kuidagi nii muhe seda olemist seal vaadata. Teine seik taanlastega oli samuti väga soe ja hea vaheldus - see oligi justkui mõnus vaheaste sel pikal reisil Alaska suunas, kus siis korra sai näha tõeliseid elunautlejaid, olles narkootikumidest laksu all, kuulates valjusti muusikat, olles alasti ja valmistades hot-doge. Keeruline öelda, mis see mulle niivõrd meeldis, aga iga kord tuleb seal kohas naeratus näole - lihtsalt nii õiges kohas nii õige asi, väga viis.

 

  Film on aga tegelikult ju üles ehitatud siiski loodusele ning just looduse ürgsemale näole ning see ju tegelt ongi selle filmi puhul palju olulisem, kui inimsuhted ja inimlikud mõjutused. Loodust oli filmis kujutad suurepäraselt, seda peab nüüd kohe kindlasti ütlema. Kindlasti utsitasid seda ka suurepärane kaameratöö ja ülihea helindus, kuid kõik kaadrid, milles oli püütud väljendada looduse ülemvõimu, saadi sellega hakkama pareminigi kui oleks vaja olnud. Looduskaadrid ja üleüldse kogu rändamisega seotud teema filmis on justkui üks suur hunnik pilte üksteise järgi, kuna iga screenshot toimiks sama hästi, kui paarkümmend sekundit filmi - soetasin Eddie Vedderi poolt tehtud filmi soundtracki vinüülil, millega oli kaasas paarikümne leheküljeline raamat ning oh sa püha peetrus, kui kaunid võtted olid suudetud suurepärase kvaliteediga sinna bukletti talletada. Kui aga laskuda rohkem detailidesse, siis kui loodusvõtted mägedes või lihtsalt maastikul olid võimsad, siis eriliselt mõjusid ikkagi võtted loomadega. Alustagem kasvõi sellest, kuidas mitte enda parimates päevades Chris, lootuses küttida üks noor kits, sihikut sättides märkas noore kitse seljataga üpriski vastsündinud talle, mis pani tema loobuma. Või siis näiteks karuga tõtt vaatamine, mispeale karu vaid rõugas talle näkku ning läks minema. Siiski, vägevatest vägevaim oli moment, mil koiotti- või hundikari järas jõe ääres lohaka küpsetamise tagajärjel roiskunud põdraliha - sel hetkel oli lihtsalt mõista, kui väike tegelane on kogu suure looduse juures filmi nimitegelane Christopher McCandless ja kui keeruline on tegelikult loodusega sammu pidada.

  Kokkuvõtvalt võib öelda aga seda, et tegu on kindlasti ühe paremini teostatud biograafilise filmiga läbi aegade - Christopher McCandlessi rännakud, masendav elu ning märkmete tegemine Magic Bus'is ning kasvõi näiteks Colorado jõe "taltsutamine" olid kujutatud nii, nagu need kujutad peavad olema ning sellest tuleb au anda kindlasti suurepärastele näitlejatele, kuid vähemtähtis ei ole ka filmi režissöör Sean Penn, kes suutis sellise asja valmis meisterdada. Arvustus sai nüüd muidugi päris pikk, kuid kahjuks ei jõudnud veel mitmeidki asju lahti rääkida - näiteks jäi täielikult puutumata Alaskal elamine, kuid seda huvitavam pärast vaadata - sealsete seikade detailne etteloetlemine ei oleks just kõige targem tegu minu poolt. Loodetavasti saab keegi aga sellest arvustusest alust, et vaadata seda filmi ning saada aru, et sellest võib saada üks tema lemmikfilmidest. Minu puhul on tõepoolest tegu ühe tõelise lemmikuga ning filmiga, mida võib igal ajal uuesti ja uuesti vaadata ning selle filmi puhul ei tundu 140 minutit kuidagi absoluutselt pikk aeg. Varsti kirjutan ilmselt ka soundtrackist arvustuse, kuid sellest siis täpsemalt hiljem. Üks minu lemmikfilmidest, mis näitab inimese suutlikust või suutmatust elada paralleelselt ürgse, inimese poolt seni rikkumata loodusega

Black Books (2000-2004)

Inimvihkajast ahelsuitsetaja ja joodik Bernard peab Londonis raamatupoodi. Oma jälestust poodi sisseastuvate klientide vastu ei hoia ta vaka all ja kasutab igat võimalust, et neid alandada. Tema parimaks, ja ühtlasi ka ainukeseks sõbraks on meeleheitlikult kaaslast otsiv Fran, kellele kuulub raamatupoe kõrval asuv kunstipood. Kolmas liige selles sürreaalseid-koomilisi sündmusi kogevas trios on pidevalt stressis olev raamatupidaja Manny.

  Minu aina süvenev Briti huumori ning sarjade obsession ei saanud ilmselgelt Black Booksi vaadates leevendust - tegu on põlise, häbitu ning ülimalt puise Briti sitcomiga, mis ei häbene löömast jalaga näkku kõigele, mis ette satub. Olles varemgi näinud mitmeid ja mitmeid Briti sitcome, see mind ei üllatanud - enne kogu sarja komplektse DVD-paki ostmist olin näinud esimest hooaega ning Bernard ning Manny olid juba enne sarja vaatama hakkamist kodused. Kui aga läheneda sarjale mingist teisest küljest kui otsesest situatsioonikomöödia vaatenurgast, siis on tegelikult tegu ka väga hea draamasarjaga, mis teatud mõttes peegeldab tavaliste nii-öelda "firmajuhtide" suhtumist enda ärisse ning ots-otsaga kokku tulemist. Pean jälle kordama, et puhtalt minu visioon, ei midagi muud. Kui aga rääkida lähemalt, mis eriliselt meeldis, siis selleks peab kindlasti olema väikesed detailid selle askeetliku raamatupoe juures - moosiröstsai laes, lirtsuvad-plärtsuvad molluskid, keda Bernard ja Manny tapsid kõige kättejuhtuvaga ning raamatu hindadega kauplemine. Selliseid sarnaseid ja sarja mittenäinule täiesti mõttetuna tunduvaid asju oli selle sarja juures tohulult ning lausa igas episoodis võis märgata selliseid asju kümneid. Põhiline pluss ongi sarja juures paindlikkus, sest ilma selleta ei oleks suudetud valmis meisterdada kolm hooaega seda ülinaljakat sarja - kui esimene hooaeg keskendus põhilisels tegelaste tutvustamisele ja raamatupoodi sisseelamisele ning teine tegelaste pahede ja erinevate maailmavaadete tutvustamisele, siis kolmas oli juba puhtalt vanal rasval libisemine, mis sitcomi puhul on alati väga hea - tehti lihtsalt tohutult palju karakteritele keskenduvat huumorit ning tegelikult lõppes ju sarigi niiviisi, nagu sa poleks varem seda kordagi näinud. Kui rääkida veidi lähemalt ka sarjas esinenud kõrvaltegelastest, siis neist peab ilmselgelt lemmik olema Simon Pegg Black Booksi kõrval asuva uue raamatupoe juhatajana, kes enda "We are a team" suhtumisega ajas mind naera iga sekund mil ta ekraanil oli. Kahjuks on aga minu arust tegu sarjaga, mille puhul enamikel episoodidel puudub see teatav taasvaatamisrõõm - tõepoolest, enam-vähem pooled episoodid on universaalsed ning mida oleks kasvõi kohe teist korda otsa vaadanud, kuid on tohutult palju episoode, milles käsitletud probleemid ja küsimused ei vääri ülevaatamist. Eks paistab tegelikult, sest näiteks Fawlty Towers on mul arvatavast neli-viis korda üle vaadatud ja vaatan igal ajal veel, seega kõik sõltub tujust. Praegu panen tema aga igatahes enda aega riiulile koguma ja las ta küpseb, ilmselt sügisel saab jälle välja võetud ja vaadatud, kas läheb sama ludinal kui praegu. DVD'del olnud lisad ei olnud midagi erilist, kuid eriti meeldis see Black Books tegelastega tehtud 10-minutine nukufilm, mille ajal olin terve aja kõht kõveras ja mis oli lihtsalt nii puhtalt andekas, et tee või tina. Väga super sari, puhas Inglise kvaliteet, kuid taasvaatamisrõõm võib olla puudulik ning oleks oodanud ka paari püsivat tegelast veel, kuna näiteks Fran muutus üpriski tüütavaks kolmandaks hooajaks. Naerutav ja originaalne, kuid võib shokeerida liigse puisuse ja teravusega - kindlasti mitte ka korraarmastajatele

Disturbia (2007)

Kale Brecht muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley , vastasmajas aga keskealine poissmees, kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga.  Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud?

  Disturbiaga on selline huvitav lugu, et kunagi, kui film välja tuli, jäi mul see täiesti absurdsetel ja mõistmatutel põhjustel nägemata ning ma ei kuulnudki sellest filmist vahepeal mitte midagi, kui sattusin seda juhuslikult silmama Apollo raamatupoe DVD'de odavmüügiletis, kust selle koheselt kaasa haarasin. Kui mitte ruttavalt filmi juurde minna, siis filmil on kõik eeldused olemaks üks tõeliselt mõnus õhtune vaatamine - Shia LaBeouf on suurepärane blockbusterite näitleja, kes küll ei hiilga erilise silmapaistvusega, kuid mõjub alati kuidagi kaasakiskuvalt ja loomulikult; film on suuresti ideed saanud Hitchcocki kultusteosest "Rear Window", mis on üks minu selle ajastu lemmikfilmidest, omadest suurepärast kaameratööd ja ülimõnusat pinget ja veel mitmed pisiasju nagu näiteks Sarah Roemer kui üliarmas Kale Brechti (tüdruk)sõber. Kui nüüd kõik eeldused kokku lugeda ja kasvõi mõttes need sulandada kokku üheks ühtlaseks massiks, siis ei saa nagu kuidagi midagi valesti minna, eksole ?! Ning peab ütlema, et ega läinudki. Shia LaBeouf mängis ülimõnusalt välja enda kergelt nohikliku, kuid samas pereprobleemidega ja veidi liialt kõrge enesehinnanguga jõmmi rolli - tõepoolest, teatud momentidel tekkis mul vastupandamatu iiveldustunne kui Shia tegi enda sissekasvanud tüüpilise Transformerlikke nägusid ja liigutusi, mis on võib-olla liialt tema, kui mitte tema mängitav tegelaskuju, aga see on vaid minu veidi kriitiline silm. Tema pilukast semu oli ka üsna muhe ja Sarah Roemeri vähe veider (tüdruk)sõber samuti, kuid põhilise tähelepanu võitis endale siiski filmi üleüldine kuidagi tõeliselt chill olek - seda tüüpi filmide juures ei näe just kuigi tihti seda, et mõne minuti möödudes elad kõigile tegelastele hingega kaasa ning ei suuda kuidagi teemast end lahti kiskuda - pole viimase kümnendi taoliste blockbuster-thrillerite puhul seda kordagi tundnud ning see näitab selgelt, kui hea fiiliga see film oli. Mitte et see film oleks perfektne olnud, mitte seda. Kohe kindlasti mitte. Kuigi film kui selline oli ju tõesti väga chill ja kiskus kaasa ning oli tore seda Shia Kale ja Ashley vahelist häbelikku ja nohiklikku kudrutamist vaadata, kuid mind nagu kuidagi ei kiskunud kaasa kogu see mõrvari temaatika - oli ju nagu samuti üpris kaasakiskuvalt kirjutatud ja kõik, aga kogu selle meeldiva noortefilmiliku kompoti juures ei suutnud minu arust piisavalt jalga ukse vahele saada kogu see teema. Eriliselt kaugeks jäi see lõpumadin, mis tundus justkui kuskilt teisest filmist - polnud midagi väljakannatamatut, kuid oleks selle teemata ootnud mingisugust teist ülesehitust. Jällegi, ainult minu veider ning kriitiline silm, ei midagi muud. Aga mis ma oskangi öelda - D. J. Caruso filmid on kõik väga sarnased - eriliselt tekivad mul võrdlusmomendid Eagle Eye ja käesoleva filmi vahel, kuna ka Kotkasilmas oli tunda seda mõnusat chillolekut, kuid samamoodi ei olnud minu arust taustal voolav kergelt utoopiline märuliliin kuigi kaasakiskuv. Aga tegelt ju väga muhe vaatamine, mis ma kobisen - see oli kah eriti meeldiv, et mitmel korral kõlas filmis Kings of Leoni "Taper Jean Girl". Täitsa tore noortethriller, milles õhustik on täiesti suurepärane, aga teema ise ei kisu nii väga kaasa - kaasa kisub pigem suhteliin

Spaced (1999-2001)

Tim Bisley ja Daisy Steiner rendivad korteri, teeseldes, et nad on suhtes ja pikalt koos. Enda veidrate ja omanäoliste seikluste vältel kohtuvad nad Marsha, alkhoolikust majaomanikuga; Briani, vaevatud askeetlike elukommetega "häbeliku" kunstnikuga; Mike'i, Timi sõjahullust parima sõbraga; Twisti, "moedisainerist" Daisy parima sõbraga ning Colini, Timi ja Daisy koeraga.

  Sari Spaced jäi mulle silma tegelikult juba aastaid tagasi, kui minu täielikuks lemmikuks kujunes Edgar Wright tänu suurepärastele Briti komöödiatele Shaun of the Dead'ile ning Hot Fuzz'ile. Siis nagu huvi kadus vahepeal,ent kui ilmus suurepärane  Edgar Wrighti mortalkombatlik möllukomöödia Scott Pilgrim vs The World, meenus mulle taaskord selle veidi nohikliku Briti perfektsionistist režissööri võlu. Viru Keskuse Rahva Raamatus ringi konnates leidsin suurepärase asja - 3DVD'line kollektsionääride variant sarjast Spaced, mis sisaldas tohutul hulgal lisasid ja mis oli kindlasti väärt ostmist. Hindki polnud midagi hingematvat. Päeva-kahega sai sari vaadatud ja oh sa mu meie, kui üllatunud ma olin. Sari ei üllata algselt millegi erilisega - tegu tundub olevat lihtsalt ühe veidi omanäolise sitcom'iga, milles mängivad suurepärased Briti näitlejad. Paari osaga sai selgeks aga sarja kohene klassikustaatuse saavutamine - juba kolmandaks episoodiks olid kõik tegelased nii koduseks saanud, et iga suvalise dialoogi ajal oli naeratus suul ja ei suutnud tihtipeale naerugi tagasi hoida ning selle põhiseks põhjuseks on just üks omadus, mis puudub enamikes Ameerika sitcom'ides - selleks on kodusus. See nii-öelda kodusus võib tunduda kõrvaltvaatajale utoopiline, kuid nii on - kõik tegelased enda veidrustes on tegelikult tehtud nii inimlikeks, et absoluutselt kõik leiavad mingeid ühiseid jooni ja kiikse, mis kinnitabki selle sarja inimese lemmikute hulka. Eriti hubane moment oli minu jaoks see, kui Tim, rahuldamaks oma pettumust üleüldse kõige suhtes, mängis Tomb Raiderit ja ei teinud mitte midagi kui lihtsalt uputas Lara Crofti kümneid ja kümneid kordi järjest ära - selles momendis oli midagi sellist, mis pakkus mulle endalegi lõbu mõned aastad tagasi. Rohkem detailidesse parem ei lasku, kuna sellise lühikese sitcom puhul rikuks see kogu lõbu ära. Rääkides aga veel osatäitjatest, siis minu arust parima osa tegi üleüldse Peter Serafinowicz, kelle reeturlik imidz tõestas end päris mitmelgi korral. Minnes aga kõrvale sarja üldisest olemusest, siis minusuguse vaataja jaoks on sarja põhiline meelelahutav osa siiski momendid, mil kaudselt, kuid üsnagi läbinähtavalt jäljendatakse erinevaid kuulsaid või vähemkuulsaid momente filmiajaloost - sarja näinud kindlasti teavad väga hästi seda kohta Daisy töökohas, kus üks suur jõrmakas tumm mees tõstab ülesse hiiglamaraske prügikonteinteri ning ilmselt paljud ka teavad, mis filmile see viitab. Üldiselt aga tõepoolest, veidi nohklik ja Wrightile omaselt perfektsionistlik sari, milles põimuvad erinevate inimeste kiiksud üheks ühtalseks suureks kiiksuga nn "mäsuks", millest nad ühisel koostööl suudavad pääseda ning elada rahulikult oma isiklikes, popkultuuri mõjutustest nõrguvais kiiksudes edasi. See ei ole sari, mille kohta saaks midagi ühtset kokkuvõtteks öelda või kui üldse, siis pean end jällegi labaselt kordama - kodusus

Операция „Ы“ и другие приключения Шурика aka Operation Y and Other Shurik's Adventures (1965)

Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: Напарник aka Töökaaslane, Наваждение aka Deja Vu ning Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.

   Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel