Disturbia (2007)

Kale Brecht muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley , vastasmajas aga keskealine poissmees, kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga.  Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud?

  Disturbiaga on selline huvitav lugu, et kunagi, kui film välja tuli, jäi mul see täiesti absurdsetel ja mõistmatutel põhjustel nägemata ning ma ei kuulnudki sellest filmist vahepeal mitte midagi, kui sattusin seda juhuslikult silmama Apollo raamatupoe DVD'de odavmüügiletis, kust selle koheselt kaasa haarasin. Kui mitte ruttavalt filmi juurde minna, siis filmil on kõik eeldused olemaks üks tõeliselt mõnus õhtune vaatamine - Shia LaBeouf on suurepärane blockbusterite näitleja, kes küll ei hiilga erilise silmapaistvusega, kuid mõjub alati kuidagi kaasakiskuvalt ja loomulikult; film on suuresti ideed saanud Hitchcocki kultusteosest "Rear Window", mis on üks minu selle ajastu lemmikfilmidest, omadest suurepärast kaameratööd ja ülimõnusat pinget ja veel mitmed pisiasju nagu näiteks Sarah Roemer kui üliarmas Kale Brechti (tüdruk)sõber. Kui nüüd kõik eeldused kokku lugeda ja kasvõi mõttes need sulandada kokku üheks ühtlaseks massiks, siis ei saa nagu kuidagi midagi valesti minna, eksole ?! Ning peab ütlema, et ega läinudki. Shia LaBeouf mängis ülimõnusalt välja enda kergelt nohikliku, kuid samas pereprobleemidega ja veidi liialt kõrge enesehinnanguga jõmmi rolli - tõepoolest, teatud momentidel tekkis mul vastupandamatu iiveldustunne kui Shia tegi enda sissekasvanud tüüpilise Transformerlikke nägusid ja liigutusi, mis on võib-olla liialt tema, kui mitte tema mängitav tegelaskuju, aga see on vaid minu veidi kriitiline silm. Tema pilukast semu oli ka üsna muhe ja Sarah Roemeri vähe veider (tüdruk)sõber samuti, kuid põhilise tähelepanu võitis endale siiski filmi üleüldine kuidagi tõeliselt chill olek - seda tüüpi filmide juures ei näe just kuigi tihti seda, et mõne minuti möödudes elad kõigile tegelastele hingega kaasa ning ei suuda kuidagi teemast end lahti kiskuda - pole viimase kümnendi taoliste blockbuster-thrillerite puhul seda kordagi tundnud ning see näitab selgelt, kui hea fiiliga see film oli. Mitte et see film oleks perfektne olnud, mitte seda. Kohe kindlasti mitte. Kuigi film kui selline oli ju tõesti väga chill ja kiskus kaasa ning oli tore seda Shia Kale ja Ashley vahelist häbelikku ja nohiklikku kudrutamist vaadata, kuid mind nagu kuidagi ei kiskunud kaasa kogu see mõrvari temaatika - oli ju nagu samuti üpris kaasakiskuvalt kirjutatud ja kõik, aga kogu selle meeldiva noortefilmiliku kompoti juures ei suutnud minu arust piisavalt jalga ukse vahele saada kogu see teema. Eriliselt kaugeks jäi see lõpumadin, mis tundus justkui kuskilt teisest filmist - polnud midagi väljakannatamatut, kuid oleks selle teemata ootnud mingisugust teist ülesehitust. Jällegi, ainult minu veider ning kriitiline silm, ei midagi muud. Aga mis ma oskangi öelda - D. J. Caruso filmid on kõik väga sarnased - eriliselt tekivad mul võrdlusmomendid Eagle Eye ja käesoleva filmi vahel, kuna ka Kotkasilmas oli tunda seda mõnusat chillolekut, kuid samamoodi ei olnud minu arust taustal voolav kergelt utoopiline märuliliin kuigi kaasakiskuv. Aga tegelt ju väga muhe vaatamine, mis ma kobisen - see oli kah eriti meeldiv, et mitmel korral kõlas filmis Kings of Leoni "Taper Jean Girl". Täitsa tore noortethriller, milles õhustik on täiesti suurepärane, aga teema ise ei kisu nii väga kaasa - kaasa kisub pigem suhteliin

Spaced (1999-2001)

Tim Bisley ja Daisy Steiner rendivad korteri, teeseldes, et nad on suhtes ja pikalt koos. Enda veidrate ja omanäoliste seikluste vältel kohtuvad nad Marsha, alkhoolikust majaomanikuga; Briani, vaevatud askeetlike elukommetega "häbeliku" kunstnikuga; Mike'i, Timi sõjahullust parima sõbraga; Twisti, "moedisainerist" Daisy parima sõbraga ning Colini, Timi ja Daisy koeraga.

  Sari Spaced jäi mulle silma tegelikult juba aastaid tagasi, kui minu täielikuks lemmikuks kujunes Edgar Wright tänu suurepärastele Briti komöödiatele Shaun of the Dead'ile ning Hot Fuzz'ile. Siis nagu huvi kadus vahepeal,ent kui ilmus suurepärane  Edgar Wrighti mortalkombatlik möllukomöödia Scott Pilgrim vs The World, meenus mulle taaskord selle veidi nohikliku Briti perfektsionistist režissööri võlu. Viru Keskuse Rahva Raamatus ringi konnates leidsin suurepärase asja - 3DVD'line kollektsionääride variant sarjast Spaced, mis sisaldas tohutul hulgal lisasid ja mis oli kindlasti väärt ostmist. Hindki polnud midagi hingematvat. Päeva-kahega sai sari vaadatud ja oh sa mu meie, kui üllatunud ma olin. Sari ei üllata algselt millegi erilisega - tegu tundub olevat lihtsalt ühe veidi omanäolise sitcom'iga, milles mängivad suurepärased Briti näitlejad. Paari osaga sai selgeks aga sarja kohene klassikustaatuse saavutamine - juba kolmandaks episoodiks olid kõik tegelased nii koduseks saanud, et iga suvalise dialoogi ajal oli naeratus suul ja ei suutnud tihtipeale naerugi tagasi hoida ning selle põhiseks põhjuseks on just üks omadus, mis puudub enamikes Ameerika sitcom'ides - selleks on kodusus. See nii-öelda kodusus võib tunduda kõrvaltvaatajale utoopiline, kuid nii on - kõik tegelased enda veidrustes on tegelikult tehtud nii inimlikeks, et absoluutselt kõik leiavad mingeid ühiseid jooni ja kiikse, mis kinnitabki selle sarja inimese lemmikute hulka. Eriti hubane moment oli minu jaoks see, kui Tim, rahuldamaks oma pettumust üleüldse kõige suhtes, mängis Tomb Raiderit ja ei teinud mitte midagi kui lihtsalt uputas Lara Crofti kümneid ja kümneid kordi järjest ära - selles momendis oli midagi sellist, mis pakkus mulle endalegi lõbu mõned aastad tagasi. Rohkem detailidesse parem ei lasku, kuna sellise lühikese sitcom puhul rikuks see kogu lõbu ära. Rääkides aga veel osatäitjatest, siis minu arust parima osa tegi üleüldse Peter Serafinowicz, kelle reeturlik imidz tõestas end päris mitmelgi korral. Minnes aga kõrvale sarja üldisest olemusest, siis minusuguse vaataja jaoks on sarja põhiline meelelahutav osa siiski momendid, mil kaudselt, kuid üsnagi läbinähtavalt jäljendatakse erinevaid kuulsaid või vähemkuulsaid momente filmiajaloost - sarja näinud kindlasti teavad väga hästi seda kohta Daisy töökohas, kus üks suur jõrmakas tumm mees tõstab ülesse hiiglamaraske prügikonteinteri ning ilmselt paljud ka teavad, mis filmile see viitab. Üldiselt aga tõepoolest, veidi nohklik ja Wrightile omaselt perfektsionistlik sari, milles põimuvad erinevate inimeste kiiksud üheks ühtalseks suureks kiiksuga nn "mäsuks", millest nad ühisel koostööl suudavad pääseda ning elada rahulikult oma isiklikes, popkultuuri mõjutustest nõrguvais kiiksudes edasi. See ei ole sari, mille kohta saaks midagi ühtset kokkuvõtteks öelda või kui üldse, siis pean end jällegi labaselt kordama - kodusus

Операция „Ы“ и другие приключения Шурика aka Operation Y and Other Shurik's Adventures (1965)

Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: Напарник aka Töökaaslane, Наваждение aka Deja Vu ning Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.

   Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel

Hobo with a Shotgun (2011)

Rutger Hauer astub üles nimetu mehena, kes käib omi radu mööda mandunud Kõntsalinna tänavaid. Siin valitsevad narkodiilerid ja mõrtsukad, lokkab vägivald ja madalale langemisel puuduvad igasugused piirid. Kõike seda orkestreerib õel ja kuritahtlik Drake, kes koos oma kahe pojaga on loonud hirmu ja ängistuse õhkkonna, et hoida rahvast oma käpa all... Kuid Drake'id ei oska oodata püssimehe saabumist.

  Hobo with a Shotgun jäi mulle silma juba HÖFF'i kavas, kuna vägevamad filmikriitikud asetasid seda Grindhouse võltstreilerist välja kasvanud splatterit lausa Peter Jacksoni kultusteose Braindeadiga samale tasemele. Seda ma suurt ei uskunud, aga lootused-ootused olid suured. Pärast nägemist ta nüüd minu jaoks Braindeadini ei jõudnud, kuid seda kindlasti mitte halvas mõttes - tegu on lihtsalt niivõrd erineva filmiga kui Braindead ning ka aeg on täielikult muutunud. Kui aga kiita, siis oh sa jeebus, kui hästi oli ikkagi suudetud teha halvasti välja nägev hea splatter, kus režissöör ei olnud enda perversseid ideid tagasi hoidnud ning uute ja originaalsete tapmisviisidega oli nii mitmelgi korral hiilatud. Alguses oli, kui ma ausalt ütlen, üpriski keeruline sulanduda sellesse Scumcity õhkkonda, kuna esimestest minutitest alates hakkas juba peegelduma see Drake'i ülemvõim, ent esimese pooltunniga oli õige fiil juba täielikult sees ja ülejäänud film läks muhedalt. Mulle kujunes vaatamata ülinauditavale veresaunale ja idiootsetele Drake'i poegadele lemmikuimaks liiniks filmis ikkagi Hobo ja Abby vaheline suhe, mis oli justkui kergelt mentorlik isa-tütrelik suhe, kus harkis jalgevahega Abby nägi elus esimest korda tunneli lõpus valgust tänu Hobo maailmaparanduslikele plaanidele. Tohutult valus oli vaadata, kui Drake lasi Abby'l muruniiduki vahel käes otsast - sellised kohad on splatterites nii valusad, damn. Aga loomulikult, peale selle liini oli veel hulgaliselt teisigi momente, mis suutsid naerutada või hinge minna - tohutult vägev oli minu arust see, kui haiglas üritati kõigest jõust äratada kliinilisse surma langenud Abby't, mispeale üks doktoritest asus tema kõhu peale depressiivselt hüppama, karjudes "Wake up, you fucking bitch" - kuidagi niivõrd hubane ja õige tundus see. Tohutult andekas film ning ma usun, et Jason Eisener võiks selle zanri massidesse viimist jätkata, kuna selliste filmide vaatamise vastu pole mul eales midagi, eriti kui veel väidetavalt vahepeal katkestatakse filmivõtted, kuna kuntsveri sai lihtsalt otsa - mis saaks olla veel vägevam ?! Palju muud välja tuua polegi, kuna muidu oleks igav vaadata - taoline verega üle kallatud situatsioonikomöödia lihtsalt nõuab vaatamist ning minu sõnad ei mängi siin mingit rolli, need peaksid lihtsalt motiveerima kõhkelvaid inimesi seda vaatama. Tohutult verine splatter, mis hiilgab väga südamliku sisuga, kuigi samas on suudetud sisse tuua ka kümneid andekaid ja uuenduslikke tapmisviise

Sucker Punch (2011)

Lugu tüdrukust, kes pidi end pidevalt peitma ja hirmus elama oma kurja kasuisa tõttu. Kui tüdruk muutus kasuisa jaoks liiga tüütuks, pani ta tüdruku vaimuhaiglasse, kus ta peagi hakkab välja mõtlema alternatiivset reaalsust, mille abil üritab ta leida väljapääsu sellest kinnipidamisasutusest. Ta peab leidma viis eset, et võita endale täielik vabadus. 

   Sucker Punch on arvatavasti 2011. aastal kõige rohkem kõlapinda leidnud film - film on saanud hoomamatu fekaalisõja osaliseks kõigi kriitikute poolt ning filmi reitingud tambiti jalge all puruks. See aga ei heiduta Zack Snyderi austajaid ning lihtsalt taoliste filmide fänne. Ma olen mõlemat. Tegelikult on keeruline kusagilt lausa alustada, aga sitta kah - alustan algusest. Olen kuulnud palju, et soiutakse palju filmi igavuse pärast, ent mina olin juba esimestest minutitest naelutatud, kuna nii-öelda "Sissejuhatus" oli tõeliselt mõnusalt jälgitav ning mõne kaadriga tehti asi piisavalt selgeks. Kui aga asi jõudis kujuteldavate reaalsusteni, tajusin ma justkui lapselikku rõõmu - kõle ja maskuliinne vaimuhaigla asendus kahtlaste äridega seotud bordelliga ning mis omakorda asendus vajadusel ülevoolava ja absurdse lahinguväljaga. Kui keskenduda filmi ülesehitusele ja olemisele ning Zack Snyderi nägemusele, siis tõepoolest, mina oleks oodanud veelgi khuulimat ja mindlessimat olekut - arvatavasti pani piirangud ette just PG-13 reiting. Isiklikult oleksin pannud filmi reitinguks X - kõik filmi kuus naispeategelast oleksid võinud aktsioonis ja vabal ajal olla alasti, irreaalsete tegelaste tapmisega oleks võinud tolmu, valguskiirte ja kruvide lennata splatterlikult palju verd ning see kõik oleks võinud olla vürtsitatud veel 3D'ga - sellisel juhul oleks see film olnud arvatavasti midagi meelelahutusliku perfektsuse lähedast. Kui aga tõepoolest vaadata mööda minu ekstaasist ning pildilisest ja helilisest perfektsusest, siis sisu oli tõesti veidike lopergune - Zack Snyder suutis panna enda märjad unenäod filmi, ent kelle seksistlikud unistused oleksid kergeltmõistetavad ja lineaarsed. Sellise retoorilise küsimuse võib ju püstitada, ent see ei vabanda välja siiski filmi olemust - film on mõeldud siiski massidele ning ei ole just kuigi palju vaatajaid, kes suudaksid vaadata mööda sisu puudulikkusest ning nautida vaid vaatemängulisust - suurem osa vaatajaid on näljased ka sisu järele. Naistegelased kui sellised tegid kõik mis vajalik, ent kõige suurem puudujääk tuligi mehisema poole pealt - vaimuhaigla sõge doktor Blue oli justkui motiivideta idioot, kes võttis kõigilt raha, keeras suure hunniku fekaalindust kokku ja siis tühja näoga veel sõimas kõiki - kogu tema liiderlikkuse oleks võinud asendada millegi atraktiivsemaga, millele olnuks sisu üles laduda kordi lihtsam. Kui aga nüüd lõppude lõpuks vaadata tervikut, siis minule see tegelikult ikkagi kuratlikult meeldis - kui oleks täidetud ka eelpool mainitud puudujäägid, siis oleks Zack Snyder suutnud saavutada lausa taseme, milleni ei küündi ei Watchmen ega 300 kokku sulandatunagi. Nagu ka eelpool nägite, siis panin filmile kaks postrit - oleks meelsasti pannud neid lausa kümmekond, ent Blogspoti debiilne süsteem paneb omad piirangud, aga sellele vaatamata on sellel filmil ühed lahedaimad ja parimad postrid, mida viimasel ajal nähtud. Loodetavasti ei läinud liigse kiitmise noodi all - perfektsust see film ei saavutanud, ent suurepärane meelelahutaja oli ta küll igatahes, sest kes kurat suudaks mitte minna ekstaasi viie tüdrukue peale, kes külmavereliselt tapavad ära kõik futuristliku Esimese maailmasõja sõdurid ?! Suurepärane film ajudeta meelelahutuseks, kuid kerge puudujääk tuleb kasutamata potensiaalist ja idiootsest stsenaariumist

 

Kaitseingel ja tema viis jumalannat - f*ck the World War !

Jean Michel Jarre "Oxygene" (1977)

 

 

  Taaskord kirjutan albumist, mis on veidike erinev - tõepoolest, sellel albumil on selgelt olemas kuus erinevat lugu, kuid need on jällegi üks osa suurest Oxygene'st ning seega ei hakka lisama lugude nimistut. Kui eelnevalt mainitud Mike Oldfieldi esikalbumit Tubular Bells oli mul au kuulata vinüülilt, siis see album on mul olemas originaal-CD'na 1977'st aastast ehk sellegagi kaasneb teatav lisaväärtus, kui lihtsalt teise suvalise CD'ga. Kui nüüd tegeleda väheke võrdlemisega, siis Oldfield on justkui rokirevolutsionäär, ent Jarre on hoopis vastupidine - ta on kiindunud süntesaatoritesse ning tema muusika ongi suures joones süntesaatorisümfoonia, mis on olnud õpetajaks ja innustajaks kindlasti paljudele praeguse ajastu elektroonilistele bändidele. Kes on näinud näiteks videosid Jarre laividelt, siis need kindlasti teavad, mida tema muusika endast kujutab - hüsteeriline rännak läbi postapokalüptilise maailma, mida illustreerivad eriti hirmutavalt ja jõledalt laserharfid ning abstraktsed süntersaatorihelid, mis on minu arust ühed lahedaimad ja omanäoliseimad instrumendid läbi aegade ning taaskord on nende toojaks massidesse just Jarre. Tema muusikat kui sellist on tegelikult väga keeruline kommenteerida - olles praeguseks täna hommikul väisanud seda albumit kolm-neli korda, ei taiu ma siiani veel selle albumi selgeid piire, kuna kui üks lugu hiilgab teatava positiivsuse ja naiivse Nu Podogi tüüpi meeleoluga, siis teine lugu on jällegi kohutavalt kurbades toonides surmamarss. Jean Michel Jarre muusika võib tunduda kui mingi suvaline laiatarbe saast, kus mingi vanatoi teeb laval suurt shõud ja tekitab muusikale taustaks igasugu plokkide ja isevalmistatud vidinate abil sürreaalseid helisid, ent asi on siiski hoopis teisiti - tema puhul on tegu elektroonilise muusika revolutsionääriga, kelle käesolev teos on võrreldav mõne Beethoveni sümfooniaga - muusikaterminoloogias tugevam käpp võiks heietada mida iganes selle muusika kohta ning analüüsida seda nii eest, tagant kui igast muust võimalikust vaatevinklist. Mina võtan aga seda albumit kui sedöövrit, mis ei küündi küll emotsionaalses mõttes minu jaoks nii kõrgele kui Oldfield, ent musikaalses ja maailma muutvas mõttes on tegu ilmselt veelgi suurema ja olulisema teosega, kui seda on Tubular Bells. Keeruline ja abstraktne, ent ülioluline verstapost elektroonilise muusika ajaloos

Mike Oldfield "Tubular Bells" (1973)

  

Tõepoolest, see plaadiarvustus on veidike erinev kui teised - Mike Oldfieldi "Tubular Bells" on lihtsalt üks geniaalsemaid helilisi teosed läbi aegade. Nagu arvatavasti iga teadjam lugeja juba märkas, siis ei ole eelpool välja toodud ka albumil esindatud palasid, kuna see album koosnebki suures plaanis ainult ühest loost. Eriti hinge läheb see album mulle aga seepärast, et see on üks ainsamaid albumeid, mida mul on au olnud kuulata originaalvinüülilt - kui kõrvutada arvutist-pleierist kuulamist eepilise vinüülikuulamisega, siis see viimane on ikkagi kordi meelejäävam ja õdusam. Kui albumist lähemalt rääkida, siis Oldfield kui selline ei ole tänapäeva muusikakultuuris kuigi tuntud tegija - tema hiilgeteoseks jäi Tubular Bells ning hiljem veel mõned laiatarberadadel rändavad lood, mis ei vääri aga antud hetkel kõlapinda. Käesolev album ei olegi justkui ükski üldjuhul tuntud zanr - kõige rohkem liigitakski teda klassikalise muusika valdkonda, kuigi meile kõigile kinnistub klassikalisele muusikale mõeldes totter stereotüüp viiulitest, metsasarvedest ja hiiglaslikest kontserdisaalidest. Mike Oldfieldi ponnistused olidki seda murda - ta mängib albumil mitutkümmet eri instrumenti, luues seeläbi enda sümfoonia, mis toimib nii vaimse rännakuna, õhtuse puhastusena kui vaimuvärskendajana. Kuna vinüülil on kaks poolt, siis võin kohe kindlasti väita, et mulle isiklikult meeldib esimene pool kordades rohkem - kes seda teost on kuulnud, teab kindlasti esimesest poolest seda kuulsat The Exorcisti tunnusmeloodiat; momenti, mil Oldfield esitleb kõiki käsitletavaid instrumente ning kohta, mil Oldfieldlik rokksümfoonia transformeerus üle naivistlikuks šamaaniheietuseks ning sealt edasi taas endale omasesse stiili - see hüplikkus, mitmekesisus ja erinäolisus ongi need asjad, mis suudavad selle suurteose juures võluda. Albumi naelaks on muidugi moment, mil esitletakse Tubular Bellse - sel hetkel vältab ilmselt kõiki kuulajaid sarnane tunne, mida võib tunda Usual Suspects lõputwisti ajal või The Office Ricky Gervais naljade aegu - kõik on lihtsalt nii eepiline, et ei tea kas nutta, naerda või kurbusest ja õnnest segasena karjuda. Album, mis on rikastanud maailma muusikapilti niivõrd palju, et tee või tina - kui eelpool sai kiidetud esimest osa tohutult, siis loomulikult ei ole halvem ka teine osa, mis on aga rohkem sürreaalne kui esimene ning milles puuduvad nii selged pidepunktid kui esimeses osas. Võiks selle albumi erinevatest nägudest heietada pikalt, aga eks see ole põhiliselt vaid minu nägemus - iga kuulaja näeb selles albumis seda, mida ta näha soovib. Midagi, mis on kohustuslik igale melomaanile - Mike Oldfield on musikaalne geenius, kes Tubular Bellsiga tõestab enda võimekust luua üksinda suurepärane rokksümfoonia (totter sõna tegelikult)