Juubelipostitus koos uue Kuningate videoga

Tõepoolest, minu blogi on jõudnud üllataval kombel juba 100. postituseni ning sellega seoses tooksin välja mõned suurepärased muusikalised üllitised, mis on mu hinge viimasel ajal hellitanud. Momedil ei hakka sellist kokkuvõtvat tabelit looma, kuna see võtab tohutult aega, kuid arvatavasti kunagi, kui on rohkem aega, võib ka seda näha.

1. Kings of Leon "Back Down South"

2. Dramamama "Hard to Leave"

3. Eddie Vedder "Longing to Belong"

  

Dead Snow (2009)

Kaheksa meditsiinitundengit otsustavad lihavõttepühad mägedes veeta. Seal olles kohtavad nad veidrat matkajat, kes räägib hirmutava loo Teise maailmasõja ajal mägedes surnuks külmunud natsidest. Veidi hiljem leiavad noored oma mägimajast natsidele kuulunud varanduse, mida viimased peagi zombidena tagasi nõudma tulevad.

  Dead Snow'ga on täpselt samasugune lugu nagu Army of Darknessiga ehk kunagi ammu jäi 
see vaatamata ning siis kuidagi ei tekkinudki tunnet, et peaks vaatama. Võib-olla aga oligi parem - sellal ei olnud ma veel õudusfilmidega niivõrd hästi kursis kui praegu ning sellal ei olekski ehk sellest filmist kogu võlu kätte saanud. Pean ausalt ütlema, et ega ma Skandinaavia kinoga väga kursis ei ole (olen näinud vaid 3-4 Soome filmi ja sama suurel hulgal Rootsi filme), aga see film oli ikka tõeliselt tipptasemel. Põhiliselt iseloomustabki filmi taoline mängulisus, kus režissöörid külma kõhuga muudavad iga absurdse olukorra veel kraadi võrra absurdsemaks - kes oleks osanud oodata Norra filmist, et keegi ripub kaljult alla soolikate otsas ?! Kui juba stsenaarium ja idee suutsid mind enda läänelikkusega üllatada, siis erilise üllatuse pakkus just see, et umbes 2/3 filmist käis katkematu zombietapp ja aktsioon ning kusagilt ei paistnud, et võiks hetkeksi igav hakata - pigem tekkis isegi mingisugune ülevoolav ekstaas, et kui mässavaks ja lõbusaks saab üks film minna. Ei tohiks ka alahinnata näitlejaid - kõik olid stabiilselt väga mõnusad, aga eriliselt meeldis tüüp, kes tappis oma mõnikümmend natsisombid tomahoogiga ja viskas Molotovi kokteili aknast mööda, tänu millele läks tema ja tema semu põhiline varjupaik põlema. Sarnast Army of Darknessile, on selle filmigi puhul keeruline midagi täpsemalt kirjutada - selle verepeo lahedusest ja professionaalsusest saab aru siiski alles pärast nägemist - oli see ka ju põhjus, miks mul kui suurel veriste õudusfilmide austajal oli SEE film nägemata. Soovitusi parem ei hakka andma, kellel sobiks ja kellele mitte - selliste filmide meeldivus on paljude inimeste nii-öelda "guilty pleasure" ning kes teab, kes teab. Hullumeelne, uuenduslik ja häbitu õuduskomöödia, mille puhul on keeruline uskuda, et film on pärit Norrast

 

Armas Norra näitlejanna Jenny Skavlan - susi teda puregu, kes tema tegelaskuju suremise stsenaariumis esimeseks kirjutas

Army of Darkness (1992)

 

Ash satub koos enda auto, pumppüssi ja mootorsaega aastasse 13. sajandisse. Õige pea ta leitakse ning arvatakse, et ta on vastaskuningriigi spioon ning ta võetakse vangi. Pärast enda võimekuse tõestamist Augus, otsustab ta aidata kuningriigile tagastada Necronomicon, mida nad vajavad võitlemaks üleloomulike jõududega. Raamatut hankides päästab Ash aga kogemata valla Surnute Armee, millele järgnes ilmselgelt võitlus elu ja surma peale.

 

  Army of Darkness jäi mul kunagi, aastaid tagasi, koos Evil Deadi kahe esimese episoodiga vaatamata - põhjust enam täpselt ei mäletagi, ent miskipärast see kahetsusväärne lugu juhtus ning film jäigi soiku. Nüüd sattusin filmile taaskord peale ning otsustasin, et see saatuslik viga tuleb parandada. Ma olin tegelikult jõudnud juba unustada, kui mõnus näitleja on Bruce Campbell enda rollis Ashina - minu silmis on tegu arvatavasti ühe badassima filmikangelasega üleüldse. Film erineb ülejäänud kahest Evil Dead filmist pea täielikult, kuna esimesed kaks filmi olid ikkagi selgelt oma zanri piirides ning keskendutigi sellisele kindlapiirilisele, ent naerutavale ja meelelahutuslikule ülesehitusele. Käesolev film oli aga hoopis teist masti teos, kuna siin ei olnud löögi all mitte õudusfilmid, vaid pigem B-fantaasiafilmid ning oh sa mu meie, kui suurepäraselt seda nii-öelda "paroodiat" tehti. Väga täpselt ei hakka sisu keerdkäikudesse süübima, aga kindlasti üks huvitavamaid ja meelelahutuslikemaid momente oli Ashi jagelemine enda minivariantidega, kelle eksistentsi eriti lahti ei seletatud - olid lihtsalt mingisugused mini-Ashid, kes asusid teda igatepidi kiusama. Muidugi, ei tohi mainimata jätta filmi põhilist meelelahutussuunda - B-filmilikke efekte ja tegelasi, kes kõib olid nii muhedalt juustuselt tehtud, et ei tekkinud isegi sellist tunnet, et midagi võiks valesti olla - väga muhedad olid need lendavad tegelased, kellel olid silmad punnis ja kes liikusid ühe tiivalöögiga oma paarkümmend meetrit. Tegelikult on aga tegu filmiga, millest on keeruline rääkida - film koosneb lihtsalt humoorikatest tegelastest, Ashi grimassidest ja onelineritest ja tobedatest momentidest, kus naerupahvakud on väga kerged tulema. Igale B-kino austajale kohustuslik maiuspala, aga kindlasti mitte igaühele mõeldud film (vaadake ka üleval pool olevat postrit, kuna tegu on minu arust ühe vägevaima postriga üheksakümnendatest). Mõnus ja nauditav film, mis oma kerge paroodianoodi ja Bruce Campbelli onelineritega suutis mind naiivse ekstaasi tasemele viia

Drive Angry (2011)

   Algselt oli mul siiski plaanis teha standartne ülevaade, kus ülevaade algab siiski sisukokkuvõttega, ent selle filmi puhul ei oleks sellest sisukokkuvõttest mitte kui midagi kasu - võin ausalt öelda, et süvenesin palju ma süvenesin, aga mingit ühtset sisu sealt küll välja lugeda ei andnud. Film algab tegelikult üpris mõnusa B-filmiliku rütmiga, kus mingi eepilise häälega tüüp räägib muinaslugu Cage'i vägevast vanglapõgenemisest ning õige pea võib näha ka juba tõeliselt juustuseid tapmisstseene. Algus tekitaski juba täitsa tunde, et kui sellise mõnusa tempoga edasi läheb, pole lool nigut viga midagi, ent kahjuks kogu lugu muutus. Kõrgmomentideks kogu filmis olid muidugi need, kui kaadris oli kas a) Amber Heard või b) Chevelle. Ei ole kuigi mõistlik öelda et kõik ülejäänu oli p*sk, aga kahjuks selle filmi puhul tõesti oli nii - soundtrack ei läinud filmiga kokku, Nic Cage pildus mingit lolli teksti mille peale Amber Heard suurem osa ajast lihtsalt lolli näoga noogutas, Billy Burke'i tegelaskuju Jonah King oli isegi nii debiilne et ta ei pidanud midagi ütlema et seda väljendad ning veel kümneid ja kümneid asju, mis lihtsalt muutis võimatuks selle filmi nautimise. Samas, tõepoolest, oli üks tõeliselt vägev stseen, mida peangi võib-olla filmi kõrghetkeks - Cage on mingi hooraga vahekorras, samal ajal suitsetades sigarit ning tappes Kingi jüngreid. Kui film oleks koosnenud taolistest tõeliselt kiiksuga stseenidest ning sisusse ei oleks proovitud sisse kirjutada mingid ulmelist taeva maa vahelist jura, siis oleks kokku saadud vaat et Machetega samale pulgale istuv teos, kuid praeguses olukorras on filmi põhiliseks pärliks vaid Amber Heard. Tõeline käkerdis, milles on küll tunda isikupärapüüdeid, ent mis muudetakse tühiseks tänu idiootsele sisule ja nõrkadele tegelastele

 Amber Heard ja Chevelle ühes kaadris

Austusavaldus vöimsale kodusaare staarile

Tõepoolest, ma mõtlesin pikka aega, kas selle postituse tegemine tasub ennast ära ja pärast seda kui ma olin otsustanud et ei tasu, tekkis veel topelttahtmine see valmis teha ning ma usun, et ega see tahtmine vist väga vale ei olnud ja kes siis tahtmisele vastu saab astuda. Austusavaldus on ilmselgelt suunatud meie kõigi poolt austatud Teele Viirale, kes suutis nii mind kui kindlasti veel päris mitmeid teisigi üle pika-pika aja taaskord enda suurepärase oleku ja häälega panna jälgima Eesti sopakultuuri lipulaeva Eesti otsib Superstaari. Oli tõeliselt nadi näha sind saatest välja langemas, ent loodetavasti ei lase sa ohjadest nii pea lahti ning jätkad siiski aktiivselt muusikalainel - 18. juuniks on igatahes piletid juba varutud ning kui mõni saarlane ei ole veel kursis, siis sel saatuslikul päeval toimub Kuressaare Lossihoovis nii-öelda Superstaaride Tuur, kus astub üles ka Teele. Igatahes, mina hoian pöidlaid pihus ning jään albumit ootama - lisaksingi nüüd ka väheke kuulatavat materjali lõppu.

Fido (2006)

Filmi tegevus leiab aset 1950ndatel, kus inimesed on suutnud ära kodustada zombid - nimelt leiutati spetsiaalne kaelarihm, mille abil surutakse alla zombide isu inimliha järele ja muudetakse nad teenriteks, kes sooritavad igas eeskujulikus perekonnas majapidamistöid. Sama moeröögatusega läheb kaasa ka väikese Timmy ema Helen, kes võtab endale koju abiliseks zombi nimega Fido. Ühel kaunil päeval aga keeldub Fido kaelarihm töötamast ja elav surnu paneb lõunasöögiks nahka naabrimemme. Kuna zombi ja väikese Timmy vahel on tekkinud juba soe kodulooma-peremehe suhe, otsutab poiss oma uut sõpra kaitsta ja koristab pidusöömingu jäljed...

    Fido oli mul nii-öelda sihikul juba pikka aega - algselt tundus mulle miskipärast küll pikka aega, et minule meeldivatest gore'stest õuduskomöödiatest läheb see veidi eemale ning võib mulle mitte istuda, aga asi oli hoopis teistpidi. Film suutis mind üllatada mitte ainult hea zanrilise osaga, aga samuti ka ülihästi loodud õhustikuga. Arvatavasti jääbki enamikele vaatajaile meelde Fido'st just see taoline futuristlikult 50'date õhkkond, kus pidevalt käib taustaks selle ajastu muusika ning ringi sõidavad selle ajastu autod, ent tegevus toimub ilmselt siis mingisuguses paralleeldimensioonis või milleski sarnases. Meisterlikult on kokku treitud ka kõik sobimatud filmiomadused: stiilsus, gore, 50'dad, zombie'd, perefilm. Viimane märksõna võib ilmselt tuua paljude näol üllatuse, aga tõepoolest, nii see on - üldiselt ülesehituselt võib tuua väga palju paralleele Üksinda Kodus filmiga, kuna antud teoseski oli keskmes üks verinoor poisiklutt, kellele vanemad (eriti isa) pöörasid liialt vähe tähelepanu ning tänu sellele läks lahti tõeliselt absurdne, ent stiilne jant. Ei piirdu siiski ainult kiitustega. Ütleks, et veidikene tooreks jäi võib-olla sisu ülesehitus - kusagil keskpaigas ei ehitatud eriti konstruktiivselt ülesse ei zombieliini ega ka inimeste vahelisi suhteid ning toimus teatava vabakulgemine, mis on väga mõnus teatud piirides, kuid mõnel hetkel hakkas tõesti tunduma, et sellega on veidike üle piiri mindud. Üldiselt aga väga mõnusalt viimistetud ülistiilne õuduskomöödia, mis mõne verepurske, intelligentse huumori ja lihtsusega suudab lummata nii kriitikud, pereisad kui ka pere pisemadki - ongi ju hea lapse filmialmanahhi esimeseks templiks lüüa Fido. Lõppu siis ka üks tõeliselt mõnus selle ajastu pala. Ülistiilne mikstuur, mis paneb südame kiiremini tuksuma igal kogenematumalgi filmihuvilisel

Paul (2011)

Viimased 60 aastat on tulnukas nimega Paul veetnud aega ülisalajases sõjaväebaasis. Teadmata põhjustel otsustab targutav kosmoserändur ühel päeval sealt põgeneda ning kasutab selleks esimest mööduvat sõidukit. Selleks on renditud autosuvila, milles rändavad kaks ulmefilmidest, -koomiksitest ja -romaanidest läbi imbunud nohikut Graeme Willy ja Clive Gollings, kes tunnevad pärast esmasest shokist ülesaamist siirast rõõmu ootamatu kolmanda astme lähikontakti üle. Nende kannul on föderaalagendid ja nende poolt kogemata röövitud noore naise fanaatiline isa. Kaks lootusetut nohikut aitavad kauget külalist, kes võib omakorda teha neist galaktika kangelased.

  Paul on tore ja väga eestlaslik poisinimi - mulle seostub Pauliga isegi taoline kaheksast-tööle-viiest-koju-kolm-õlut-magama tüüp, kes ei paista millegi poolest silma - see tüüpiline suitsetav, ropendav ja kärakahimuline Paul ei ole aga kohe kindlasti selline kuju, kes ei jääks meelde - tema eksistents on kaheldav, nagu mulle on tavaks öelda. Paul oli selline tõeliselt nunnu film, mis on tegelikult isegi veidi erinev Pegg-Frost endistest ühistöödest - võmmifilm ja zombietapp olid siiski suhteliselt ilmgselged britimaigulised hollivuudifilmid, mis enda terava ja sütikmusta huumoriga naerutavad ainult teatud inimesi. Sel korral oli aga mindud minu silmis veidike lihtsama vastupanu teed - kogu sisu oli väga lineaarne ning see andiski võimaluse mängida läbi erinevaid nalju ehk isegi minu kõrval olnud tusases tujus vanaproua turtsatas naerust paaril-mõnel korral läbi filmi. Kindlasti on see aga ka teatud mõttes pluss, kuna jälgimine on ülimalt lahe ning ei ole üldpilti segavaid keerulisi teemasid, mis haaraksid sind liialt kaasa ja kujuneksid nii-öelda tammiks kiirevoolulisel jõel. Isiklikult meeldis mulle üleüldse kogu ülesehitus - ei olnud mingit salatsemist, kuna Paul toodi kohe mängu ning ei olnud mingit keerutamist, et tulnuka toome sisse 48minutil ja siis näitame ainult sekundit kaks korraga. Puuduvad küll ametlikult allikad, kust võiks saada selle kohta informatsiooni, kuid tagasi mõeldes tundub see film justkui sci-fi paroodia, kus tümitatakse mitmeid kaheksakümnendate ulmefilme, mis enda tsitaatide ja kuulsate kaadritega on kõigi mäludesse süübinud. Minule meeldis film väga ning ega sellest suurt midagi kirjutada polegi - kui sulle istuvad britimaigulised filmid väga heade Briti näitlejatega, mis ei ole aga päris kindlasti igaühe teetass - kui sa ei ole enda teetassi veel avastanud, siis võid seda filmi kasvõi alustuseks vaadata, kuna see on selle zanri jaoks väga hea "tutvustav" film.

Hüsteeriline ulmejant, kus on peategelaseks suitsetav ja ropendav Seth Rogeni häälega tulnukas (!!!!!)

Paul Indias

Kuningad Nathan, Jared, Caleb ja Matthew ning nende mõjutused minule

 

  Ei hakka siia postitama mingisuguseid diskograafiaid ega bändiliikmeid - kui tõepoolest on veel inimesi, kes ei ole sattunud KoLi mõjualasse, siis kasutage otsingumootorite abi ning väga tõenäoline on, et te astute sellele mõjualala sammukese-paar lähemale. Alustaks siis kohe täitsa algusest - oli päikesepaisteline päev, 12. mai aastal 2009. Tõksusime vaikselt vastavatud Maxima poole, kui Lauri Põld (http://thefieldlauri.blogspot.com) viskas äkitselt mulle enda kõrvaklapid ja lasi lugu Be Somebody. Sel momendil TEGELIKULT tundus et noh täitsa vinks-vonks kraam, aga ei mingit sellist vau-effekti. Seeme hakkas vaikselt sees küpsema ning mingi järgneva kuu aja jooksul ei suutnud enam vastu panna ning lihtsalt hakkasin bändi kohta rohkem uurima ning käivitasin albumi Only by the Night. Hingeline side selle ikoonilise rokkbändiga algaski ilmselt sellest hetkest. Alates sellest ajast olen kuulanud Kuningaid pidevalt ja tihti ning minu jaoks ei ole momendil arvatavasti ühtki bändi, mis suudaks luua parema tunde kui nemad.

  Kuningate juures suudab mind praeguseni üllatada nende see nii-öelda "vesiliivaefekt" - kord sisse kukkunud, on välja pääsemine keeruline, kuid teatud juhtudel isegi vaat et võimatu. Algas kõik muidugi albumiga, mis saatis neid kuulsuseteele - Only by the Night ei ole ju tegelikult halb album, üldsegi mitte, kuid küsimus on lihtsalt nende fenomenis kui sellises. OBTN kujutas endast astumist samm kõrgemale - varasemalt indie-astmelt oli astutud roki-astmele. Ütlen ausalt, et kusagil eelmise aasta suvel oli mul tippsinglitest Use Somebody'st ja Sex on Fire'st nii siiber, et ei suutnud kordagi enam kuulata - praegu mängima lükates on aga ülimõnus nostalgia ning hard feeling on kadunud. Ma olen enam kui kindel, et need fännid, kes tekkisid enne viimast albumit, said esimese maitse suhu just nende tippsinglite näol ja seal ei ole midagi imelikku - OBTN on selgelt massidele suunatud album, kus suudetakse enda muusikavärvingut siiski edasi anda ning keskmise kõhutäie saavad sealt praegugi paadunud fännid.

  Edasist albumite järjestust ei oska absoluutselt ette kujutada, kuna siis tulid need kõik juba ühe hunnikus, kuid oleks siiski paslik alustada nende kõige selgemast albumist Because of the Times. BOTT peegeldab kõige selgemini seda, mida Kuningad teha tahavad, mida melomaanid kuulda tahavad ning mille pärast minnakse kontserdeile. Seal esineb kõike - suurejooneline ballaad Knocked Up, reggealik Ragoo,  bluusilik McFearless, pungist mõjutatud Charmer jne - selline mitmekesisus ja mitmekülgsus, ent samas on ikkagi kõik lood mingis mõttes üle kallatud southern-kastmega, mis on justkui praetud banaanid jäätisega või päikseline päev rannas ehk kellele see ei meeldiks. Kindlasti on aga just eriti märkimisväärsed selle albumi veidi tahaplaanile jäävamad lood Camaro, Trunk ja The Runner, mis fännile on pärast teiste lugude ammendumist mõnusaks vahepalaks ja isegi mina kui paadunud fänn olen neid lugusid ikkagi kohutavalt vähe kuulanud - patt mis patt.

 

   Youth and Young Manhood - ei tea et just kuigi tihti kasutatakse albumite puhul taolist iseloomustavat sõnu, kuid minu arust tõeliselt "karvane" album. Loodetavasti inimesed, kes seda albumit korda kaks kolm viis väisanud on, mõistavad minu mõtet, kuna see on helipildi ja meeleolu poolest ikkagi täielikult erinev kõigist järgnevatest albumitest. Sellel albumil on tunda just taolist mõnusat kogenematust, kuigi samas kõik palad on nii mõnusalt viimistletud ja stiilselt juustused, et ei heidakski midagi ette. Tõesti, albumi versioonid võivad kohati olla liigagi ülepaisatatult garaaž, aga see läheb kõik kogenematuse kapsaaeda. Kõige huvitavamaks palaks on albumil ilmselt Holy Roller Novocaine, mis mulle musikaalses mõttes tegelikult ei meeldi absoluutselt, kuna tegu ongi ilmselt ühe vähim meeldiva looga Kuningate poolt üldse, kuid teatud mõttes peitud lugu pärast kolme minutit vaikust oli ikka väga meeldiv üllatus, kui album vaikselt Winampis tiksus - sellist trikki võiksid praktiseerida teisedki artistid, kuna üldiselt panevad ju inimesed muusika katkedes loo kinni või käivitavad uue loo ning seega leiaksid selle pala vaid tõelised fännid, kelle jaoks on isegi iidolite loodud vaikus jumalik.

  Aha Shake Heartbreak on ausalt öeldes minu arvates veidike ebamäärane album - tõepoolest, kogu see album on väga hea tasemega, kõik lood albumilt on väga kuulatavad ning midagi ei olegi nagu valesti, aga puudu on nagu see Mwaaaaaah-efekt (mis ei ole sama mis Vau-efekt), mis minu jaoks tekkis algselt OBTN puhul, kuid kindlasti BOTT ja CAS puhul. Esmakordse tutvuse tegijaid ei tohiks minu tekstist aga end liialt morjendada lasta, kuna albumil on ju ikkagi südantlõhestavalt kõvad lood King of the Rode ja Slow Night, So Long, mis on vaatamata albumi teatud mõttes vähesele tähelepanule saanud ikkagi bändi hümnideks, mida oskavad kaasa laulda kõik vähegi endast lugupidavad fännid. Oh mind, olen täielikult unustanud rääkida plaadikujundustest ning käesoleva albumi kujundus on kindlasti üks parimatest, mis eal nähtud. Väga selgelt kujutab see selle albumi meeleolu - kergelt veiderdav, kuid üldjoontes väga pehme ja kui võrrelda seda kujundus rõlge YAYM kujunduse, on ikkagi näha tehtud sammu suurust. Loodetavasti ma tõepoolest ei jätnud kellelegi vale muljet - mulle meeldib see album väga ning mingil juhul ei tohi seda alahinnata, kuna selle albumi mõjul ongi meil võimalus kuulatada kõiki nende esiksingleid, kuna võib-olla oleksid nad ilma selle albumita jäänud juustuse ja garaaziliku southern-indie juurde ?!

   Viimaseks jätsin albumi, mis on mulle kõigist võimalikest albumitest, mille väljatulekut minu silmadel on olnud au näha ja kõrvadel on olnud au kuulda, tekitanud kõige suurema üllatuse. Mitte et ma ei oleks albumit oodanud - muidugi ma ootasin seda, viimased päevad muud ei teinud kui uurisin netist aina et ega kuskilt ei ole võimalik mõnd nende pala kuulda, kuid siis ühel päeval see juhtus - mulle sai osaks võimalus kuulata kõiki albumi Come Around Sundown lugusid ning see juhtus tegelikult oodatust nädalakese varem. Võtsin koheselt ühendust ka enda KoLialase mentori Lauriga ning kutsusin ta enda manu, et ühiselt nautida seda meistriteost - põhimõtteliselt ei olnud enne kuulanud mitte ühtki lugu. Esimesed viis lugu kuulatud, pidime tegema pausi - tuju oli nii ülev, et oleks meeleldi jooksnud 10 korda ümber maja, visanud mõnikümmend hundiratast ja mida veel. Tõesti, kui enne rääkisin siin kaudselt nii-öelda astmetest, siis seegi kord on astutud edasi mingi vaheastme võrra - ma ei oska seda astet nimetada, kuna seekord on nende helipilt lihtsalt nii perfektne ja omanäoline, et zanri määratlemiseks peab olema arvatavasti muusikalise kõrghariduse (aga need on tavaliselt nohikud ja neilgi muutuks see raskeks). Nii imelikult kui see ka ei kõla, olid reaalselt kolmel-neljal korral albumi jooksul lihtsalt pisarad silmas - sul on lihtsalt pea võimatu uskuda, millega Kuningad on jälle hakkama saanud ja kuidas lihtsalt asi saab veel paremaks minna. Albumi tipphetkeks jääb kindlasti Pyro, mille video on küll pisut maitselage, aga väga temaatiline ja meeldivad on just need mõned seigad bändist, kus nad meenutavadki sellist tüüpilist Pets ja Velled bändi, kes esineb laupäeva õhtuti Villemis - muhe paroodia ning väga hea, et video tehti just minu lemmikuimale (arvatavasti veel paljude lemmukuimale) palale albumilt.

 

  Ma võtsin ennist küll endale õiguse nimetada ennast fänniks - kahe aasta kuulamise jooksul on mul kõik albumid küll väisatud läbi sadu-kümneid kordi, aga tegelikult olen ma alles teatud newbie-staatusega ning põhjuseid on selleks mitmeid. Esiteks kindlasti see, et ma ei ole neid näinud veel laivis ning rõhutaks kindlasti veel - prioriteet number üks on esimesel võimalusel sattuda mingilgi viisil nende kontserdile. Tõesti, teatud mõttes ma olen nende laivkogemuse juba kätte saanud - nende O2 laivi Bluray plaadi jaoks sai ostetud isegi Bluray mängija ja olen igati rahul, kuna selle kirjutise mõtegi tekkis mõni tund tagasi seda laivi üle vaadates. Teiseks on arvatavasti see, et ma olen küll kõiki albumeid kuulanud ja olen nende hingeeluga väga kursis, aga ma olen siiski saanud osaks kogeda vaid nende ühe albumi ilmumist - tõeline fänn on bändiga ühtne juba algusaegadest saadik - põhjuseid võiksin ma nimetada veel mitmeid, aga kuna tegelikult on fänlus väga-väga subjektiivne mõiste ning taoline vaatenurk on vaid minu arvamus, siis ei ole mõtet enda näppe raisata.

 

  Kings of Leon on minu lemmikbänd - veel aasta tagasi ei julenud ma ühelegi bändile taolist staatust omistada, kuna minu arust on muusika liialt püha, et liigitada ühte niivõrd paremaks teisest, ent Kuningad on muutnud minu vaatenurka. Arvatavasti ei ammenda nende muusika end minu jaoks veel ei sel aasta, ei järgmisel ega ka üleüleülejärgmisel aastal - tõepoolest, inimeste muusikamaitse on pidevas muutumises, kuid ma kuulan niigi väga mitmekülgset muusikat ja KoL on kindlasti selle muusikaredeli tipus. Loodetavasti suutsin sellele müüdistaatusesse tõusnud Tennesse rokkbändile enda pika ja lohiseva jutuga mõne fänni juurde saada ning kui ka ei suutnud, siis vähemalt sain kõik hingelt ära räägitud. Kuulake kõik Kings of Leonit, tundke elust mõnu ja leidke endalegi lemmikbänd, kelle iga tegemise-olemisega pingsalt kursis olla.

Andrei Rubljov [originaaltõlkes Andrei Kannatused] (1966)

Andrei Tarkovski jäädvustas oma versiooni 15. sajandi vene munga ja kuulsa ikoonide meistri Andrei Rubljovi eluloost 1969. aastal, võitlemaks omal moel Nõukogude režiimi vastu. Venemaa ajaloos oli 15. sajand raske periood, mil riigi valitsemise pärast tülitsesid rivaalitsevad printsid ning riiki ähvardasid tatarlaste sissetungid ja rünnakud. Film jälgib Rubljovi mungaelu ning kunstnikutööd, tema kannatusi, hirme ja lootusi.

Ausalt öeldes, on selle filmi kohta lausa väga keeruline midagi kirjutada. Taaskord kinnitas Tarovski, et ta suudab luua filmi näol tõelisi kunstiteosed, kus on väga hell piir perfektsuse ja ülevoolavuse vahel. Samuti oli ka väga hea jälgida Rubljovi eepilist teekonda koos Feofan Grek'iga, mis hiljem arenes üle üpris keeruliseks kannatuste rajaks. Sisusse ei tahakski süübida, kuna see diskussioon võtaks aega tunde ja tunde ning minu öeldud sõnad ei omagi tegelikult mingit tähtusust - see on film, kust iga inimene haarab just seda, mida ta endale haaratavaks peab. Edasise pildi filmist annavad pildid - kui kellelgi tekkis suurem huvi, siis vaadake kindlasti ära, kuna tegu on stiilipuhta ja eepilise Vene filmiga, mis jõudis rahva ette viis aastat pärast valmissaamist ning pani vaoshoitud Nõukogude inimese mõtlema. Viimase pildina on Andrei Rubljovi kuulsaim ikoon - "Kolmainsus", mille ta maalis Troitski katedraalile (kuhu ta filmi lõpus suundus koos vaevatud kellameistriga). Eepiline retk koos Andreiga, mis nõuab pingsat mõttetegevust, ent ei jäta kohe kindlasti külmaks

 

 

 

Meeletu (2006)

Rikas ärimees, kellel on näiliselt kõik eluks vajalik olemas, ei suuda enam oma senise maailma igapäevaelu taluda ning kolib maale elama, et seal erakuna taas oma mina ja koht selles maailmas leida. Elu "usukuulutajana" pöördub aga tema vastu ning tema teele langeb mitmeid nii suuremaid kui väiksemaid toikaid.



   Enda üllatuseks olin ma kunagi, aastaid tagasi, näidud Meeletut lünklikult teles, mis meenus aga alles filmi vaatamise käigus - õnneks ei rikkunud see aga filmielamust. See oli ka arvatavasti põhjus, miks mul kuskil sügaval sisemas oli mingi kahtlane eelaimdus selle kohta. Õnneks olen vahepeal aga kõvasti filme ära vaadanud ning nüüdseks ei olnud eelaimdustel enam alust - tegu on tõeliselt mõnusa ja koduse Eesti filmiga. Tõepoolest, temaatika on jällegi väga lihtne ja korduvalt-korduvalt läbi proovitud, ent Jaan Tätte ja Elmo Nüganeni ühise liiduna on käesolevas teoses mingisugune mõnus kodumaitse. Ma arvan, et just see teatav hingelähedus ongi see, mis suutis kogu filmi vältel köita - nii soe tunne tekkis, kui parmud õnnelikult kärakat pannes tammetõrusid peos hoidsid. Samas ei tohiks aga tagaplaanile jääda ka näitlejad - Rain Simmul olid totaalselt karakteris ning hajevilolekut ei võinud täheldadagi; Mari-Liis Lill oli väga armas lillelaps, kes oli teatavas mõttes justkui kuradike - utsitas Toomast pidevalt endaga "möllama", kuid kui Toomasele see teadvusesse jõudis ja ta midagi tegema hakkas, lükkas tema kõik lubatu ümber ning lubas järgmine kord kõike teha; Indrek Taalmaa oli kõige tüüpilisem rikkurist linnavurle, kes oli nõus ka loopima fekaale oma sõprade pihta, et vaid rohkem maid kokku kraapida ning loomulikult võiks nii rääkida veel kõigist näitlejaist, ent see läheks väheke pikaks. Kindlasti üks omanäolisemaid Eesti filme, mis on tugevalt alahinnatud ning minu arvates on tegu ühe põnevaima enese leidmise ning "mõtte" otsimise filmiga üleüldse. Miinuseks peaksin mina ainult filmi viimaseid kahe-kolme minutit, mil kohtusaalis hakkas sadama vihma - ma olen võib-olla küll liiga kitsa mõtteviisiga, aga ma ei suuda näha põhjust, miks oleks pidanud filmi niiviisi lõpetama. Loodetavasti tegijaile aga meeldis. Mõnus Eesti film eneseleidmisest läbi kerge maausulise võtme

Solaris (1972)

Psühholoog Chris Kelvin saadetakse Solarise planeedile rajatud baasi, et asendada seal enesetapu sooritanud doktorit. Kosmosejaamas kohtub Chris kahe ellujäänuga, dr. Snautiga ja dr. Sartoriusega, kes on aga väga salatsevad. Nad soovitavad Chrisil aega võtta ja kohaneda, peagi aga hakkavad meest häirima veidrad pildid ja helid, kaasa arvatud ilmutused tema seitse aastat tagasi surnud naisest.

  

   Vene filmidega seonduvad paljudel uuema põlvkonna inimestel ilmselt just kuivad kommunistlikud naljad, vaimuvaesed stsenaariumid ja kohutavad näitlejatööd. Kahjuks on aga olukord hoopis teine - kunagises Nõukogude Liidus loodi tõeliselt vägevaid filme ning tihtipeale teevad just selleaegsed ulmefilmid silmad ette läänelikematele ulmefilmidele, kuna venelastele on omane teatav ülim viimistletus, kus iga näitleja silmapilgutuski omab mingit tähendust ning vaatamata oma pikkusele ütleb iga sekund midagi olulist - teatud mõttes on need väited küll võib-olla ülepakutud, kuid üldjuhul on see tõsi. Loomulikult ei saa võrrelda näiteks Ameerika filmi Vene filmiga, kuna suunitlused on erinevad - üks on tinglikult väga sügav, rahulik ja tume, kui teine on laiatarbekaubana loodud eputrillatralla lugu, mis vaat et teatud mõttes isegi parodeerib originaali (halvas mõttes).

 

   Räägiks siis ka filmist lähemalt. Teema kui selline on mulle tegelikult vägagi meeldiv - Tarovsky on taaskord tajunud mõnusalt piiri draama ja ulme vahel, kuna mina vähemalt ei tunnetanud otseslt ühtki momenti, mil kumbagi neist oleks liiast olnud. Mõnus oli ka just see, kui vähe tegelikult seletati - sündmustikuga kaasas käimiseks pidi ikka muhedalt praadima, kuna nii-öelda poole kõrvaga kuulates ei ole sealt võimalik vaat et midagi aru saada (esimesel vaatamisel vähemalt mitte). Kiitust väärib kindlasti ülalalpool nähtav Ookean - vaatamata täielikule juustusele, suudeti seda näidata sellisest vaatenurgast, et see oli vaat et üks ikoonilisemaid ja "ilusamaid" asju filmis üleüldse, kuna ilu on tegelikult siiski väga subjektiivne omadus ning antud juhul oli ilu põhjuseks just psüholoogiline külg. Kindlasti soiuvad paljud laiatarbekultuuriga harjunud inimesed, et miks on nii pikk ja miks on nii veniv ja miks on nii segane - kõik sõltub ju vaatevinklist, sest näiteks David Lynchi kõrval on näiteks Tarovsky'gi üpris lapsemäng, ent samas näiteks mingi Superkaheksajalg 6D kõrval on see arvatavasti tõesti veidi raskestijälgitavam.

 

   Ulmet oli aga tegelikult selles filmis kõvasti, lihtsalt esitlusvahendid olid veidike harjumatud. Paljud on ette heitnud selle nõnda-nimetatud projektsiooniteema vähest seost ulmega, kuid nüüd on heaks võrdluseks loodud juba palju haakuvaid fantaasiafilme, kus on samuti tegu kellegi kloonide või projektsioonidega. Ausalt öeldes on lihtsalt uskumatu, kui sujuvalt suutis seda kujutada Tarovsky nelikümmend aastat tagasi - sellal oli maailm veel niivõrd teistsugune, ent kogu see detailsus on nii kodune, et arvatavasti on teatavaid noppeid teinud sellest filmist ka Nolan enda Alguse jaoks. Ilmselt on see film ka suurim šedööver, kus on mänginud Eesti näitleja - Jüri Järvet doktor Snaut'ina oli mõnusalt upsakas ja endassetõmbunud, aga sügavalt ikoonline ja sobiv. Juba ainult selle eelnimetatud fakti pärast peaks see film olema kasvõi koolis kohustuslik - peale Kosmoseodüsseia ei ole vist ühtki paremat ulmefilmi, mis seletaksid selle zanri mitmekülgsust paremini lahti. Täielik meistriteos ühelt tõeliselt geniaalselt rezissöörilt, ent kahjuks siiski paar pügalat vähem kodune kui oli Stalker. Kosmoseulme selle väite kõige otsesemas tähenduses - lisaks veel Jüri Järveti tähelend.

 

Jackass 3D (2010)

 

  Ei näe just tihti filme, mille kohta lihtsalt oleks täiesti mõttetu kirjutada sisututvustust - see film on lihtsalt täpselt sama sisutühi kui kõik eelnevad osad ja noh, peaks ikka eriliselt pikaldane olema et sealt mingi kaasakiskuvat ning hiilgavat stoorit oodata. Mina isiklikult olen olnud aga alati Jackass-pessimist - hindan ikkagi pigem mõttega huumorit, kui lihtsalt tuima lahmimist, ent pean ausalt nentima - sain selle filmi ajal isegi mõned korrad muhedalt itsitatud. Seekordse filmi läbivaks jooneks ongi just arvatavasti kvaliteet, kvaliteet ja veelkord kvaliteet - kasutatud on kosmiliste hindadega kaameraid ehk kogu pilt on lihtsalt tohutult hea ning ka trikkide koha pealt koonerdatud ei ole. Erilist naerutavad olidki just sellised läbimõeldumad ja kallimad momendil, mil juba puhtalt montaazitöö kiskus kaasa. Ega kuigi palju sellest filmist kirjutada polegi - tõelise tempo keris ülesse alles umbes poole pealt, kuid siis jäi kah kohati üpris lünklikuks. Mõnus keskpärane film, mis on tundub kindlasti kordi naljakam ja meeleolukam suures seltskonnas - kodus vaadates olekski minu jaoks ilmselt väga tuimaks jäänud. Eeslitagument

Minus the Bear - OMNI (2011)

1. My Time          

2. Summer Angel

3. Secret Garden

4. Hold Me Down
5. Excuses          

6. The Thief       

 7. Into the Mirror

      8. Animal Backwards

        9. Dayglow Vista Road

         10. Fooled by the Night

  Minus the Bear üllatas mind juba puhtalt sellega, et ta meeldis mulle - üldjuhul hakkavad mu varbaküüned seitse korda kiiremini kasvama kui kuuled mingeid ülikunstilisi eksperimentaalbände, aga MTB's on kõik niiii mõnusalt tasakaalus, et mingit taolist reaktsiooni ei saanudki tekkida. Nende helipilti on siiski suhteliselt keeruline selgitada, kuna on lugusid, milles on üldjoontes lihtsalt elektrooniline ludin ja mingi joodeldamine, aga vastukaaluks on ka mitmed väga mitmekülgse instrumentaaliga sedöövrid. Nende muusikas on nagu see miski veider, mis muudab muusika meeldivaks - iga lugu justkui esimese korraga hakkab kummitama ning vaatama sellele, et esimesel-teisel kuulamisel lugu võib-olla ei istunudki nii väga, pead seda siiski uuesti ja uuesti kuulama. Olles nüüdseks kuulanud ka teisi albumeid, jääbki minu lemmikuks vist OMNI, kuna teised on minu silmis pigem sellised kõvad singlialbumid, kus kaks lugu jäävad silma ja teised on kohutavalt ühekülgsed ja kaunis hüsteerilised. Arvatavasti väga naiivselt võib öelda, et see album on justkui kook, millest pool on tehtud singist-juustust-tomatist, ent teine pool banaanist-kohupiimast-šokolaadist - tõeliselt muhedalt on kokku segadut elektropopp ja indierokk ja sellist kompotti puhtal kujul mingi bändi näol (vist?!) ei olegi võimalik kusagil mujal näha. Loodetavasti loeb keegi seda postitust ja kuulab - see bänd vajab Eestis suuremat tähelepanu. Eksperimentaalne indiepopprokk, mis jääb kummitama kui mitte nädalateks, siis kindlasti mitmeks päevaks.