Drive (2011)

Ryan Gosling kehastab meest, kelle ametiks on sõitmine. Tal ei ole nime. Ta on lihtsalt driver. Päeval sõidab ta Hollywoodi filmides kaskadöörina, öösiti pisiröövimiste autojuhina. Salapärase mehe üksindus lõpeb, kui ta armub oma naabrisse, üksikemasse Irenesse, kelle abikaasa istub vanglas kinni. Kui viimane sealt vabaneb, hakkab teda ahistama kamp kurjategijaid: armunud driver üritab perekonda hävingust päästa.

Jällegi jooksin kirjutamisrööpaist välja, kuid pikkade ponnistuste järel sain rööpaisse tagasi - suureks motivaatoriks oli ka see film, milles õige-õige pea rääkima hakkan. Vahepeal on filme millest rääkida kogunenud täitsa suur ports ning ilmselt tilgub siia õige pea midagi veel, kuid pead ei julge ealeski anda enam - mida kindlama kinnituse annad, seda hullem võib tegelikult edasine olukord olla. Aga Drive - sattusin seda käesoleva nädala algul kinno vaatama ilma mingi teadmiseta peale selle, et tegu pidi olema kuradima vägeva filmiga ning postrit olin kah näinud. Tajusin, et tegu võib olla rahulikult kulgeva retroliku stiiliga põnevikuga, kuid poleks ealeski uskunud sellist üllatust. 

Juba filmi esimestest sekunditest jäi suu lahti - niivõrd mõnusalt oli Taani uuslavastaja suutnud ergutava süstina panna sinna algusesse eriti stiilise kassi-hiire mängu stiilis tagaajamise, kus keerdkäike ja pöördeid oli rohkem kui kopika eest. Edasine oli lihtsalt puhtalt kinnitus minu nägemusele filmist ning sajakümneprotsendiline nauding - ei olekski arvatavasti enam õigemat filmi minule. See viimane väide kõlab ilmselt küll tohutult räpaselt ja banaalselt, aga ma tõepoolest ei oska seda kuidagi paremini sõnastada - võtkem või puhtsalt Ryan Goslingu. Sel aastal kannavad sajad, kui mitte tuhanded poisiklutid Ameerikas Halloweenil Goslingu hallikat skorpioniga dressikat ning haamrit, kuna tegu on lihtsalt niivõrd stiilse tegelasega - tõesti, noorem generatsioon võib-olla ei võta seda filmi niivõrd suure naudinguga, kuid vähene sõnaline osa, õiged kaamerarakursid ja suurepäraselt sobitatud võttepaigad suutsid luua Goslingu draiveritegelaskujust lihtsalt niivõrd idealistliku heapahalse mulje

Siinkohal tekibki küsimus Goslingu kehastatud nimetu tegelaskuju headuses - kas tema teod ja "abistamine" olid mingite eriti labaste ja lollide moraalireeglite ja inimeste omavaheliste loogikareeglite järgi head või halvad. Seda küsimust olen kuulnud mitmelt poolt, kuid isiklikult ütleksin, et Goslingu tegelaskuju oli ikkagi ülimalt hea ning seda sõna kõige selgemas mõttes - kõik s*tapead said mättasse tambitud, naine ja tema poeg said jamadest päästetud, lurjusest ning endisest kriminaalist abikaasa sai küll kõlvatul teel hukka, kuid teatud mõttes oli seegi õnnistus. Samas oleksin kindlasti tahtud veel rohkem näha kogu seda autondusega seotud osa - see oli üks suurimaid osasid kogu tegelase olemusest, aga see jäi kuidagi liialt tahaplaanile. Filmi pikkus paneb midagi omad rammusad piirid peale, kuid oleks võinud veidi mahutada. Kui vaadata aga kõrvale Ryan Goslingust ja tema võimalikust Oscarimängust, siis teisi näiteljaid otseselt esile tõsta on kuradima keeruline - kui kedagi üleüldse otseselt välja tuua, siis vääriks seda kindlasti Oscar Isaac Standardi rollis. Ta mängis küll tõelist kaabakat ja hingetut molkust, aga ta suutis sinna oma vägeva mänguga süstida niivõrd palju hinge, et temast hakkas pärast üht traagilist sündmust päris südamlikult lausa kahju. 

Minu jaoks isiklikult on aga filmi juures üks osa, millest ei saa ühestki otsast piiludes mööda vaadata ning selleks on muusika - viimaste aastate jooksul ei ole olnud juhust, kus esimese ampsu korral on filmi heliriba niivõrd südamesse pugenud. Avatiitrite ajal käinud pala ning veel mõned sealt edasi tulnud palad ei tekitanud algselt erilist emotsiooni, kuna ma olin teatavas iroonilises võidujoovastuses enda üle, kuna olin tajunud puhtsalt postri järgi filmi temaatikat ja suunda õigesti. Mõttetu mõttekus, kui võib õelda. Aga muusika, tõepoolest - niivõrd meisterlikult valmistatud filmi taustaks paigutada niivõrd õige soundtrack on lihtsalt auasi.  Ma ausaltöeldes ei kuula igapäevaselt sellist muusikat, mida sisaldab too OST, kuid see film pani mind muutuma, kuna film mõjus albumi jaoks justkui liim, mis kleepib selle inimese mõtteisse ning sestpeale ei saagi inimene enam seda kuidagi enda mõtteist välja. Sama oli minu puhul ning nüüd ma siis piidlen selle üllitise ikkeist, ise pidevalt eargasm mullis olles. Ma ei tahaks aga inimestele palju seda filmi ette puhuda - emotsioon nõuab aga ise kogemist, kuna niivõrd meisterliku õhustikuga stiilset filmi pole enam ammusest ajast nähtud. Eriti Hollywoodis. Over and out. I'm givin' you a night call to tell you how I feel

 

Badass või veel badassim ?!

little hurricane "Homewrecker" (2011)

Persse, nii pikalt pole kirjutanud midagi, et hirm hakkab lausa. Päris tõsiselt. Ma ei viitsi momendil jamada ka nende lugude tiitlitega, seega jäägu seegi praegu tegemata, Tõeliselt hea tunde tekitab ikka uuesti kirjutama hakkamine. Aga see-selleks - rääkides lähemalt little hurricane'st, siis tegu on millegi tõeliselt tormilisega, nagu nimigi väidab. Bändi avastasin, nagu mitmedki muud bändid, tänu muusikaaustajast heale semule Laurile, kes mulle aegu tagasi söötis ette selle duo ülimalt vägeva pala Wilcox Sessionsilt, mis muutis mind momentselt nende austajaks. Õige pea sattusin Youtube vahendusel peale nende teiselegi ülivägevale laivile palaga Give'em Hell, mis kahjuks albumivariandis küll ei kõla nii vägevalt, kuid see Youtubes olev laiv mõjub küll ikka liigagi hästi. Rääkides lähemalt nüüd aga albumist, siis ausalt öeldes nillisid albumit juba pikka-pikka aega, kuid küüned ei tahtnud kuidagi taha hakata. Nüüd, õnneks, mitmed kuud hiljem tundsin äkitselt, et hakkab tekkima grip ning avastasin, et on võimalik see album hankida. Ilmselge õnnejoovastus ja mõeldud-tehtud. Soojenduseks midagi kokkuvõtvat öeldes peaks mainima, et tegelikult ei oodanud päris seda mida sain - tõepoolest, tegu on ülimalt muheda bändiga ning ilmselt õige kommentaari saaksin anda alles pärast nende laivis kuulmist, kuid kuna sihukest võimalust pole praegu mitte kuradi kusagilt võtta, siis pean leppima sellega mis praegu antud on. Jällegi, albumil on ju väga häid lugusid - võtkem kasvõi palad Haunted Heart kui samuti üks varemkuuldud lugu ning tõeliselt eepiline pala iseloomustamaks just seda, mida sellelt albumilt tervikuna ootasin ning Hold Me Back, mis on 50 sekundit pikk üllitis, mis lendas pikemalt mõtlemata minu mobiilihelinaks. Neile pärlitele vaatamata jääb minu jaoks aga midagi justkui puudu - tõepoolest, on ju enamikel lugudel isegi olemas see iseloomulik saund ja lindistamiskvaliteetki on piisavalt juust, et minna kokku selle bändi meelestatusega, kuid on puudu see, mis on olemas sarnast stiili viljelevatel The Dead Weatheril ja peatselt Eestis esineval Rival Sonsil. Selleks on hing, mis ongi bändi juures kõige olulisem - kuula ükskõik millist The Dead Weatheri lugu ning sa tajud, kuid Allison Mossharti häälest nõrgub seksikust ja kirge ning kuidas puhtalt läbi kitarriheli ja vahel ka vokaali saad sa narkootilise üledoosi Jack White geniaalsusest. Sellist effekti pole aga kahjuks selle bändiga - tõesti, on ju selle duo naispoolgi väga omanäoline, kuid kuidagi mitte see. Laivides jätab tõepoolest väga hea fiilingu, aga üldiselt on inimestele oluline just albumi tekitavat fiiling ja albumil jääb, nii kahju kui see ka pole, sellest kõvasti vajaka. Lisaks puuduvale särale peab nentima, et ma ei mõista päris mitut albumil olevat ballaadi, mis on lihtsalt totaalselt bändi meeleolust mööda - on ju ammu teada tõde, et hea album on hea juba siis, kui seal on 2-3 head lugu, kuid sellise pealtnäha lausa musikaalsest geniaalsusest nõrguva koosseisu puhul poleks seda uskunud, Võib-olla minu loll kiiks ja ega tegelikult pole veel ehk albumitki piisavalt kuulanud, aga mulle tundub et nendest ei saa minu teetassi. Üldpilt on aga see, et otseselt pettunud ei ole aga mingit erilist elamust varasemalt saadud ülivägevate laivide põhjal ei saanud. Kes on vintage rokk ja rolli pede siis visaku igati pilk peale - nais-mees duo'd on minuarust alati huvitavad ja annavad muusikale justkui uue vaatenurga, mida klassikalise maskuliinse bändi puhul tihtipeale ei taju. Üldiselt aga vägev. Kõrge ootused-lootused, mida otseselt küll ei petetud, ent varasem baas oli liiga vägev. Pole nende süü, ent nii on.

2001: Space Odyssey (1968)

 

Aastal 2001 avastavad inimesed Kuult monoliidi – esimese märgi maavälise elu olemasolu kohta. 18 kuud hiljem saadetakse astronaudid Bowman ja Poole koos superarvuti HAL 9000-ga Jupiterile, et saada rohkem teada. Intelligentne ulmefilm, filosoofilise taustaga, mis pakub veel praegugi mitmeid erinevaid interpretatsioonivõimalusi.

    2001: Kosmoseodüsseia on film, mille kohta võiks kirjutada ilmselt kümneid tuhandeid lehekülgi ning ka siis ei oleks piisavalt - sellega seotud spekulatsioone ja oletusi on kirjutet viimase 44 aastat jooksul, mil film on inimeste meeli ülendanud, tohutul hulgal ning minagi üritan anda väikese endapoolse panuse. Esmakordselt nägin filmi mõned aastad tagasi, ent sellal olin veel kogenematu ning vähe filme näinud nolk, kes ei adunud kuigi hästi seda külmavärinaid tekitavat muusikat, müütilist sisu ja suurepärast ülesehitust, kuid nüüd, teistkordsel vaatamisel, oli asi justkui minu jaoks valatud. Eelpool väljatoodud "väide" kõlab küll veidi labaselt, kuid nii on - kui mõned kaasvaatajad kurtsid aeglase tempo, segase sisu ja vähese kaasakiskuvuse pärast, siis mina nautisin vaatamata sellele filmi iga minutit. Kui alustada algusest, siis oli eriliselt eepiline juba alguses kujutatud eelajalooline moment ahvidega, mis näitas tõeliselt hästi ära, kuidas Kubricku visioonis suutis kosmosest pärit monoliit mõjutada selleaegseid algelisi ja suhteliselt naiivseid ahve piisavalt, et astuda sammuke lähemale inimesele ehk teha suurt hüpe evolutsioonis edasi.Parim algus niivõrd eepilisele ja olulisele ulmefilmile ja lisaks ülimalt eepilisele sisuliinile ja suurepärasele ülesehitusele jooksis taustaks veel eriliselt meeleolu süvendav klassikaline muusika. Sissejuhatusele järgnenud osa, kus kaudses mõttes näidati kosmosebusinessi erinevaid tahkusid, ei olnud minu jaoks eriti atraktiivne, kuna selle osa ajal ei taju veel keegi eriti  sisuliini ning seega ongi algselt seda osa väga keeruline nautida. Kui nüüd jõuda kolmanda osa ehk HALi juurde, siis ma ei ole ilmselt ainus inimene, kellel kogu HALiga seotud teema on lihtsalt suu lahti võtnud - pean silmas just sellest suhtes, et see film on tehtud 44 aastat tagasi, kuid arvutide inimesest ülekasvamine on väga aktuaalne küsimus ja probleem praegu.Tõepoolest, mõnes kohas tekkis küsimus, et kas HAL ei oleks võinud teha veel paar käiku ja lihtsalt veel kreisimaid asju teha, kuid see selleks - Keir Dullea tegi väga isikupärase rolli, kujutades enesekindlat ja suhteliselt rahumeelset kosmonauti, kes hakkas kahtlema superarvuti HAL perfektsuses ning mis kulmineerus teatud mõttes HALi ja tema vaheliseks võitluseks. Võitlus ei oleks selle asja kirjeldamiseks arvatavasti kõige õigem sõna, aga jäägu nii. Kogu senisele väga otsesele sisuliiniline järgnes osa Jupiterile jõudmisest ja lõpmatusest, mille kohta on käinud pea enamik arutelusid, mis selle filmiga seoses üldse peetud on. Selle osa selge tajumine on väga keeruline ja ega seal olegi ühte kindlat vastust - iga inimene peab kujutet pildist endale looma sobiva moraali, mis siis kogu kujutelmast välja lugeda. Mina, olles filmi näinud seni vaid kaks korda, ei julge veel enda visiooni antud asjast välja tuua - mul teatud puised ideed ja visioonid selle kohta on, kuid parem ma neid siia ei kirjuta. Jällegi, selle viimase osa taustaks oli väga tumeda kõlaga ja häiriv taustmuusika, mis mulle aga kuratlikult meeldis. Kui üldse veel veidi muusikast rääkida, siis minu arust ülivägevad asjad selle filmi juures olid "Transmissionid", mis kujutasid endast 4-5 minutit musta ekraani ja väga hingematvat muusikat. Idee on väga kõva ja toimis kuidagi väga vabastavalt. Kahju, et viimase 44 aasta jooksul pole ma kordagi veel kedagi midagi samaväärselt vägevat näinud tegemas. Tegu on filmiga, mida mina isiklikult vaatan enda elu jooksul veel kindlasti mitmeid-mitmeid kordi läbi ning ma usun, et minu elamus muutub vaat et iga korraga veel vägevamaks. Stanley Kubrickule jällegi 'laup puudutab põrandat' kummardus. Ulmefilm selle sõna kõige reaalsemas tähenduses - kui leidub mõni ulmefilmiaustaja, kes ei ole seda näinud, siis parandagu ta see viga momentaalselt

  "I'm sorry Dave, i'm afraid i can't do that"

A Clockwork Orange (1971)

Tuleviku Inglismaal on vägivald noorte argipäeva loomulik osa. Ka Beethoveni muusikast vaimustunud Alex deLarge ja tema kolm kaaslast hulguvad õhtuti mööda tänavaid ja otsivad võimalusi oma vägivaldseid fantaasiaid välja elada. Ühek päeval vahistatakse Alex ja talle mõistetakse vanglakaristus. Et seda lühendada, nõustub ta osalema uudses teraapias, mis muudab inimese võimetuks isegi vägivallale mõtlema. Näiliselt vägivallast terveks ravitud, lastakse noormees tagasi ühiskonda. Kuid ühiskonnas, mis ei tunne andestust, ei ole kerge taas õigele rajale saada isegi siis, kui sa midagi halba ei tee.

   Tallinna tripi käigus soetasin endale kolm Stanley Kubricku filmi, mis tekitab olukorra, kus mul on enamik tema filmide DVD'd olemas. See tekitab meeldiva olukorra, kus oleks paslik vaadata iga film uuesti üle ning igaühe kohta arvustus kirjutada. Alustan Kellavärgiga Apelsinist, mis oli mul tegelikult, uskuge või mitte, nägemata ning tõepoolest, on patt tunnistada, kuid seda vägevam oli praegune elamus. Kunagi mõned aastad tagasi olin tõepoolest vaadanud seda poole peale, kuid siis tundus see minu filmimaitse kohta liiga rõlge ning loobusin vaatamisest. Terve vahepealse aja kripeldas süda ja mõned tunnid tagasi sai viimaks ometi see film vaadatud - mul tekkis vägisi küsimus, et mis sundis mind viimati filmivaatamise katki jätma. Aga filmist endast. Film on väga tugeva sotsiaalse sõnumiga ning see tähendab, et iga minu öeldav sõna ei tähenda seda, mida ma ütlen.  Filmis esitatud sõnumi väljendamine nõuab ülihead õhustikku ja suurepäraseid näitlejatöid ning Kubrick on parim näide perfektsionistist, siis ei kerkinudki ilmselt probleeme. Kogu kompott ise on aga üpriski võigas ning seda eriti veel, kui vaadata filmi linastumisaastat. Kui filmi nii-öelda esimene pool ei nõudnud eriti mõttetegevust ja mõjus ainult kui šokeeriv ports ultravägivalla stseene ning kolmas osa oli üpriski sisutihe ning jälgimine muutus kohati isegi keeruliseks, siis isiklikuks lemmikuks jääb vahepealne osa, kus Alex piinleb uudse ravimeetodi käes ning kuidas kujutatakse tema võõrandumist Beethovenist, kuid parim stseen oli ikkagi Alexi ja tema vanemate vahel, kus väljendus kuidagi ülihästi selline 21. sajandi mentaliteet, kus perekonnaliikmeks saamiseks peab vaid veidi maksma ning juba saadki mida kõike vaid hing ihaldab. Suur kummardus taaskord Kubrickule ja veelgi suurem kummardus Burgessile. Pean tegelikult ausalt nentima, et mul hakkas filmi teises pooles Alexist tohutult kahju, kuna algne tohutult stiilne sihitu ja radikaalne naga muutus äkitselt kristlikuks tuimaks pasapeetriks ning tema enda ideed ja tahe ei lugenud midagi, kuna kaagigeeni juurutamine lõi enda barjääriks puhtalt füüsilised tõrked. Suurepärase näitljasoorituse eest medaleid parem jagama ei hakka, kuna häädust voolas igast uksest ja aknast nii piltlikult öeldes sisse, kuid eriliselt jäi meelde too Alexi saksa mundris tolast saatja, kes teatud mõttes hoidis isegi filmi meeleolu ja tempot püsivana. Halva külje pealt pean kindlasti ära märkima selle, et kuradi-kurat, aga minu jaoks ja kindlasti kõigi filmi näinute jaoks on alatiseks rikutud lugu "Singin' in the Rain", kuna ei ole enam võimalik silme-ette manada muud kui vaid Malcolm McDowelli sihitu vägivald. Võib-olla ongi hea, kuid asjal võib olla vastupidine efekt kui Alexi filmivaatamisel. Loodan et mitte. Üldiselt on aga tegu Kubricku kindlasti ühe parima teosega, kuid otseloomulikult ei ole teised teosed halvemad. Kuidagi see film on lihtsalt jõudnud enda mõjutustega väga-väga kaugele ning see on vaat et olulisem kui lihtsalt filmi headus kui selline. Kuntsielamuse saab sellest filmist aga igatahes igaüks. Tõeliselt vägev X-reitinguga kergelt ulmeline draama, mis omab tõeliselt vägevat sotsiaalset sõnumit ja milles peegeldub jällegi Kubricku vinge isegi teatav esteetlikus

Lotte ja Kuukivi Saladus (2011)

Ühel ööl juhtub Leiutajatekülas midagi ootamatut – kaks salapärast tundmatut hiilivad külla ja otsivad läbi vana rännukoer Klausi kohvri. Klaus ja Lotte asuvad asja uurima. Peagi saab selgeks, et otsitakse taga kolme salapärast kuukivi, mida Klaus oma viimaselt matkalt mägedest leidis. Klaus ja Lotte otsustavad külastada Klausi rännukaaslasi, kelle kätte jäid kaks ülejäänud kivi. Varsti selgub, et leidub veel teisigi, kes ihaldavad endale kolme müstilist kuukivi. Põnevad seiklused viivad Klausi ja Lotte lõpuks kaugel mägedesse asuvasse iidsesse templisse, kus kuult maale klassiekskursioonile tulnud kolmekõrvalised kuujänesed on juba kaotamas lootust kuule tagasi pöördumiseks.

   Ma olen totaalne Lotte fänn. Veidike imelik tunnistada, aga nii on. Kui enamik inimesi avastas Lotte võlu alles mõned aastad tagasi ilmunud Leiutajateküla Lottega seoses, siis mulle oli kunagisest-ammusest ajast juba meelde jäänud mõnus film Lotte reisist Lõunamaale ning seega on minul Lotte-fännina üpriski pikk staaš. Käesolev film ei röövinud minu fännistaatust mingilgi moel - tõepoolest, Põldma ja Ernits olid võtnud veidikene erineva suuna kui viimase filmiga ning otsustanud muuta sisu eriti lihtsastimõistetavaks just lastele - mitte et Leiutajateküla Lotte oleks mingi eriliselt keeruline teos olnud, aga sealset sisu oli veidi keerulisem aduda kui ühte ühtlast kompotti. Rääkides nüüd veidikene Lotte võlust, siis tänapäeva Ameerika poppkultuuri mõjutustest nõrguvate animafilmidega üleskasvanud noortele on Lotte justkui suurtäis musta leiba kartulikrõpsude kõrvale - Lottes käsitletavad küsimused, läbimängitavad olukorrad ja esitletavad tegelased on sada ja üks protsenti Eesti ning lisaks sellele on minu arust eriliselt omapärane neile filmidele ka see ülimalt drastiline värvigamma, mis tekitab teatud mõttes nagu ülipostiivse õhustiku ja kurat, kas Eestis siis ei ole mitte kõik väga hea ?! Rääkides sisust lähemalt, siis Kuukivi teema jäi ehk veidi naiivseks ja lapsikuks ja sobib vast paremini minust mõned aastad nooremale inimesele, kuid eriliselt armsad ja südamelähedased olid siiski need väikesed tohutuabsurdsed olukorrad, kus näiteks Lotte ja Klaus püüdsid vee alt pannkooke, mis pidid väidetavalt olema magusaimad üldse. Nende olukordade juures oli tunda seda, et filmitegijad on võtnud kogu filmitegemist kui väga chilli protsessi ning ei ole endale määratud mingeid barjääre, mida kahjuks märkab liigagi tihti Ameerika filmides. Kuidagi nende olukordade õigsust kinnitab see, et minust üks rida tagapool istus väike poiss oma isaga ning pannkoogi olukorras küsis ta väga heldinud ja elukogenematu häälega: "Issi, kas nii saabki või ?". See oli lihtsalt kuidagi niii hea I-täpp Põldma ja Ernitsa ponnistustele. Aga kui sisu ja fenomen on heietatud, siis ma ei tohi kindlasti unustada muusikat. Jällegi, ei teadnud ma enne filmi vaatama minekut filmist midagi ning see tähendab ka seda, et mul ei olnud halli oidugi, kes on filmimuusika autor. Kusagil poole filmi peal hakkas mulle tunduma, et filmil taustaks käiv muusika omab justkui teatavat poppmuusika kastmesse pistetud ambient-maiku. Ma lükkasin selle huitmõtte kõrvale, kuna see tundus liialt utoopiline ning nautisin filmi rahus edasi, kuid ma sain üllatuse osaliseks. Filmimuusika autoriks oli Eesti täitsa oma vana ambientikaru Sven Grünberg ja see tekitas kuidagi nii vägeva tunde, et lastefilmile on teinud taustamuusikat selline suurkuju, kes on enda filmimuusika kirjutanud mitmetesse Eesti filmiklassikutesse. Loodetavasti juhtub selle filmiga sama. Kõige õigem animatsioon üleüldse - Eesti lapsed vaadaku parem seda filmi hommikust õhtuni, kui võõrastel teemadel vändatud Ameerika jama

Four Lions (2011)

1990ndatel Briti televisioonis pööraselt naljaka telesarjaga The Day Today endale nime teinud satiirik Cris Morrise debüütfilmis „Neli lõvi“ jätkub nii musta kui värvikat huumorit: musta, sest filmi peategelased on briti džihaadi terroristid, kes on tekitanud hirmu nii Inglismaal kui kogu Euroopas; värvikat, sest Morrise esitluses on need mehed pigem tsirkusetolad, kelle planeeritavad rünnakukatsed kujunevad enamasti äpardunud perfomance‘iteks. Nende käigus naeruvääristavad nad kokkuvõttes iseennast ja kogu oma tegevuse mõtet.

   Võtsin jällegi ennast kokku ja otsustasin, et peaks ikka veidikene kirjutama ka ÖÖkinost ja sealnähtud filmidest, mis olid väga vägevad elamused erinevaist valdkonnist. Otsa otsustasin lahti teha Nelja Lõviga, mis oli mulle isiklikult antud kontektstis kõige paremini sobivam film - mõnusalt irooniline ja rassistlik, ent samas väga chillilt kulgev ja kergesti vaadatav. Enne nägemist ei teadnud filmist suurt midagi - kuskilt olin kuulnud, et on kuidagi seotud terroristidega, aga täpsemalt ei teadnud. Teema kui selline ei tundunud alguses väga humoorikas ja vettpidav, aga filmi kulgedes ja inglaslikult absrudsuse piire katsudes sai näha, et tegu on ikkagi väga vägeva teemaga komöödia jaoks. Situatsioonikomöödia oli väga geniaalne - praeguseks on juba mitmed kohad ununenud-meelest läinud, aga oli kohti, mil kogu saar naeris paar minutit jutti. Seda ei suuda kuigi paljud filmid, peab ausalt nentima. Rääkides lähemalt veel sisust kui sellisest, siis tõepoolest, kogu see ideoloogiline lähenemine ja sellega seonduv oli huvitav jälgida, aga mulle meeldis eriliselt kogu nende bandes toimuv sisemine käärimine ja kasvamine, mis oli lihtsalt nii halenaljaka, aga samas tundub kuidagi nii reaalne ning lausa lood vaimusilmis olukorra, kus "vanadest sõpradest" kaabakad Osama bin Laden ja Saddam Hussein tegelevad samasuguste absurdsete ja naeruväärsete probleemidega ning rünnakute planeerimine toimub sama ajuvabalt. Ilmselt rõhutas selliseid vaimupilte eriti ka just ülimõnus õhustik filminautivate inimestega öises Kuressaares, kuid see selleks. Peaks nagu pisut kuskilt kiruma või kriitikat tegema, kuid eriti nagu ei oskagi - tõepoolest, võib-olla läks teatud hetkedel komöödia ja huumor liialt absurdseks ja teema kulgemine liiga tempokaks, kuid mina kui paduhingeline Euroopa ning muu Ameerikalikust sitthuumorist mõjutamata kino austaja ei teinud sellest suuremat numbrit ja nautisin seda ikkagi täie raha eest. Mitte et ma selle eest raha oleks maksnud, aganoh. Igatahe, kui selle postituse lugejate seas leidub inimesi, kes on sellest filmist varem kuulnud ja kahelnud, et kas tasub taolist terrorijura vaadata, siis kindlasti vaadake. Ja soovitavalt veel suure kambaga, kuna sellisel juhul toimivad naljad ja huumor kordi paremini - ma isiklikult ei oleks uskunud, et selle filmi ajal nii palju naeran. Üllatusi tuleb ikka ja alati ette ning see on ainult hea. Inglise režissööri mõnusalt kiiksuga komöödia, mille mingit tahku naudib kindlasti iga vaataja ning kui ei, siis on tegu ilmselt lihtsalt terroristiga

 

Melancholia (2011)

  Uskumatu, kui keeruline on jälle kirjutamist üle pika aja alustada. Uskumatu. Aga vabandaks kindlasti kõigi lugejate ees, kuna kui isegi vahepealne aeg ei ole olnud teatud hetkedel nii väga tempokas ja vaat et isegi oleks leidnud aega kirjutamaks nähtud teostest, kuid lihtsalt ei olnud seda sädet, et kirjutada. Nüüd saab aga viga parandatud, kuna tänane sombune ilm annab omajagu inspiratsiooni. Seega, vabandused, kuid nüüd filmi juurde. Oleksin lisanud ka sisukokkuvõtte, ent sellel ei ole mõtet. Poster räägib sisust piisavalt ja rohkem ei olegi vaja. Kas ta just sisu rikuks, aga see oleks lihtsalt üpris kasutu informatsioon. Filmi enda kohta on aga ülikeeruline mingit otsest seisukohta võtta - meenutades varasemat Trieri šedöövrit Antikristus, siis seal paistis filmi olemus palju selgemini visuaalides välja ning isegi täielik ohmoon mõistis kujutatavaid kujundeid. Selle filmiga on aga totaalselt teisiti. Trier on astunud sammu edasi enda filminduse rajal ning on otsustanud visuaalide asemel panna suuremat rõhku just emotsionaalsele baasile, mis teatud mõttes on isegi veidi kinnistavam ja mällusööbivam kui Antikristuse absurdsed piinamisstseenid. Kirsten Dunsti kehastatud tegelaskuju on depressiooni kehastus - usun, et suvaliste paskfilmide austajaile oleks sellise tegelaskuju väljakannatamine üpriski piin - tema tegelase olemust on keeruline sõnadesse panna, kuna kogu endassetõmbunud olek, pidev uimasus ja "maailmaparandajalik" ideoloogia moodustab niivõrd viimistletud ja keerulise karakteri, et selle kõige jälgimine esimesel vaatamiskorral on keeruline. Väga keeruline. Kui Kirsten Dunsti tegelaskuju oli lemmik ning ülejäänud tegelased jäid mõne pügala võrra alla, siis eriliselt meeldis mulle ka Claire poeg Leo, kes oli justkui täielik Dunsti kehastatud Justine vastand, suhtudes planeeti Melanhoolia kui ühte atraktsiooni, mis õige pea möödub ning mis asendub muude huvitavate asjadega. See oli nii muhedalt armas ning tõi filmi kuidagi väheke valgust sisse. Valgust kogu sellesse depressioonist nõrguvasse kompotti. Filmi musikaalne taust oli samuti väga vägev - eriline lemmik oli muidugi esimese, eriliselt Trierliku stseeni ajal kasutatud Tristani ja Isolde prelüüd, mis oleks justkui sellele filmile kirjutatatud pala. Kui aga rääkida mõnest veidi häirinud asjast, siis ei suutnud ma ära tabada, miks oli vaja filmi sisse tuua alastus. Okei, mitte et arvatavasti kellelgi midagi alasti Kirsten Dunsti vastu oleks, otseloomulikult mitte seda, ent see lihtsalt ei anna niivõrd ikoonilisele ja suurele filmile mittemidagi juurde. Võib-olla puhtalt minu kiiks, kuid mulle tundus küll vähemalt nii. See on aga pea olematu probleem - üldiselt on aga tegu Trierilt taaskord väga ikoonilise teosega, mis on ja kindlasti jääb selle aasta räägituimaks filmiks ning mis omab mingit teatavat staatust ehk isegi kümmekonna aasta pärast. Katastrooffilmide zanr on viidud uuele tasemele. Suur kummardus Trierile, puudutades laubaga isegi põrandat. Lars von Trier on üllitanud depressioonist nõrguva katastrooffilmi, mille võlu ei mõista ilmselt paljud inimesed, ent need kes mõistavad, naudivad

Wild Target (2010)

Victor Maynard on krussis närvidega ja kiuslik palgamõrvar, kes on alati tegutsenud üksinda ja on pidevalt sunnitud vastama enda seniilse ema nõuetele. Palgamõrvarite suguvõsast pärit Victor satub hätta, kui talle määratakse tööülesandeks kõrvaldada professionaalne varas Rose. Korraga on rahulolematu kliendi  eest jooksus nii tema ise, Rose (kes peab Victorit eradetektiiviks ja kasutab teda oma ihukaitsjana) ning noor Tony, kes ootamatult risttulle sattus ja kellest Victor plaanib teha enda elukutselist järeltulijat.

   Üle pika aja sattusin jällegi suvalise odavmüügi-DVD ohvriks - siiski, ei ole tegu sellise tüüpilise Säästumarketi odavfilmiga, kuna tegu on ju ikkagi väheke toekama filmiga, kus mängib käputäis korralikke näitlejaid ning mis peaks isegi olema mingilmääral teada film, mis Eestis küll kahjuks kinodesse ei jõudnud. Aga see selleks, filmi ei hinnata tegelikult selliste väliste ja üpriski vormiliste kujundite järgi. Film ise on aga üpriski vastuoluline nähtus, kui ausalt öelda. Olles tuttav samasugust žanri esindavate filmidega Guy Richie poolt, siis noh, oli selgelt näha nende kahe erinevust - selle filmi kohta absurdselt rutakas tempo ja bennyhillilik huumor ei meenutanud mitte Inglise huumorit ja filmikunsti, vaid pigem hoopiski mingisugust keskklassi Takso-sarnast Prantsuse filmi, kus nali muutub nii häirivaks, et film tuleb katki jätta ning loobuda vaatamisest. Õnneks aga olukord paranes, Emily Blunt ei teinud enam mingeid tõeliselt absurdseid tegusid ning ta muutus jällegi väga sümpaatseks, nagu ta on varasemaltel kordadel olnud. Filmi sisu on tegelt absurdselt lihtne - sarimõrvar, kellel ebaõnnestub üks sihtmärk tappa ning ta hoopis armub sellesse. End of story. Mitte just üks originaalsemaid lugusid, kuid potensiaali tegelikult on. Kahjuks seda täies mõõdus ära ei kasutatud, kuid vähemalt toodi üldiste labasusjälgede segamiseks sisse Rubert Grint, kes oli suvaline autopesija ning kes siis mingilmääral hoidis selles Inglise-Prantsuse romantilises krimkas teatavat balannsi. Millegipärast jäi aga vaatamata kõigele selle üpriski toredale midagi puudu - film meenutas justkui ilma lisanditeta makaronide söömist ehk nagu kõhtu ju täidab, aga samas maitset pole ja suhteliselt mõttetu tegevus. Sama oli selle filmiga - on ju kena, Emily Blunt on armas ja kõike, Bill Nighy on nagu sarimõrvar ja suudab rolli välja vedada, Rubert Grint on "industrious little fucker", veab samuti rolli hästi välja ja "pahade" poolelt Martin Freeman'gi oli üpris tore hingetu tapja, kuid kõigi heade tegelaste ja suhteliselt hea huumori juures ei olnud mingit komplekti, mis oleks filmi sidunud - kogu sisu jäi väga pinnapealseks ning lõppude-lõpuks ei saanudki aru, et kas maffiandus ongi nii lihtne, et tapad paar juhtisikut ära ning oledki puhas poiss, elades rahulikku elu edaspidi. Utoopia, utoopia, kuid vaatamata sellele on tegu ikkagi üpriski tugeva ja väga vaadatava Briti filmiga, kus ajutegevust õnneks või kahjuks väga vaja ei lähe ning saab puhtalt kogu möllu, romantikat ja huumorit nautida. Keskpärane Briti film, kuid vaatamata sellele heade näitlejatega väga nautidav teos

Eddie Vedder "Into the Wild" (2007)

A1     Setting Forth                                                          B1     Hard Sun

A2     No Ceiling                                                               B2     Society
A3     Far Behind                                                              B3     The Wolf
A4     Rise                                                                         B4     End of the Road
A5     Long Nights                                                             B5     Guaranteed
A6     Tuolumne      
A7     Guaranteed (Humming version)

 Nagu eelnevast postitusest juba ilmselt iga lugeja aru sai, siis olen ma Into the Wildi kui filmi väga suur fänn - olen näinud filmi varsti ligemale kümmekond korda ning aina paremaks läheb. Aga see selleks, filmi kui selle teemal on juba heietatud piisavalt, nüüd oleks paslik rääkida ka Eddie Vedderi loodud, mängitud ja lauldud soundtrack'ist. Eelmise nädala lõpus Rahva Raamatu koduleheküljel ringi trallides leidsin, et neil on müügil see vinüül, millest praegust arvustust kirjutan ning ilma midagi mõtlemata tellisin selle Kuressaare poodi, kuna minusugusel paadunud fännil peab selline glämmvidin lihtsalt olemas olema. Mõledud tehtud ning eile sain selle kaunikese kätte ning kui veebist pilte uurides tundus ülimalt vägev asi olevat, siis näpuvahel hoides oli veelgi võimsam. Olin varem loomulikult juba soundtracki ennast kuulnud, kuid vinüülilt kuulates on asi alati võimsam nagu mainisin juba Mike Oldfieldi "Tubular Bellsi" puhulgi - vinüülilt kuulates tundus kogu kompott niivõrd õige ja täpselt see film, kui üldse olla saab. Kui rääkida albumi sisust lähemalt ja detailsemalt, siis loomulikult, kõige mõnusamad kuulamised on kaks lugu, millesse on juba varem keegi enda hinge sisse pannud ning nendeks lugudeks on Hard Sun ja Society - need on albumi ainsad kaks lugu, mis ei ole Eddie Vedderi kirjutatud, kuid ta tegi neid ümber ning muutis neid filmi jaoks sobivaks ning neis lugudes on lihtsalt midagi kuradima õiget, kuna kellegi varasemalt sepistatud tõeliselt läbimõeldud sõnadele peale kasvatada ukulelest nõrguv kest, mis toimib kui tervikut kokkukleepiv vaik, on lihtsalt kuulajale niivõrd mõnusalt vastuvõetav ja südamelähedane isegi peale filmivaatamist. Kindasti filmi seisukohalt ning üleüldse emotsionaalse väärtuse poolest on väga olulised just kaks lüürikata lugu The Wolf ja Guaranteed ümisemisega, kuna tegelikult loeb filmide juures just muusikas see, et muusika suudaks olla kui toetav käsi, kes ei keela ega käse, kuid samas annab mõnusat tuge ning selles filmis oli sellise toe olemasolu väga hästi tajutav ja ülioluline, kuna hea muusikata ei oleks Chrisi rännakute suursugusus niivõrd hästi välja tulnud. Kui nii edasi ja edasi minna, siis ma võiks tegelikult kõik albumil olnud lood teatud nüannside pärast välja tuua, kuid sellel ei oleks mõtet - varasemalt jäi võib-olla kõlama ebakõla, sest tegelikult on A-poolel veel üks lüürikata pala Tuolumne, mis on vast liialt easy-going ja lühike (minut ja mõni sekund peale pikk), et sellest täit vunki kätte saada, kuid seegi instrumentaalpala elas enda elu filmis väga hästi ära, kuid võib-olla tõesti ei ole ta niivõrd kergesti kuulatav hommikuse kohvitassi ja võileiva kõrvale. Üldiselt on aga tegu ülimalt multifunktsionaalse albumiga, mida võib vabalt kuulata ka enne filmi nägemist - sellist tüüpi muusika austajaile olekski see vast nagu esimene inspireeriv tõuge, et võtta sellest filmist kõik. Tahaks kuidagi tegelikult teile ka kirjeldada, kui vägev ja ilus on vinüüliga kaasas olnud paarikümne leheküljeline buklett, kuid sõnadega on seda keeruline teha - läbivaks jooneks on igatahes filmist läbikäinud kaunimad kohad üliheas kvaliteedis mingi eriliselt suurepärase vaatenurga pealt. Eddie Vedder on suurepärane laulja, kelle muusikaline šedööver andis filmile palju juurde, ent mida kannatab kuulata ka täitsa niisama, ilma filmi nägemata

Into the Wild (2007)

  Sisukokkuvõtet ei hakka enam lisama - keda see huvitab, võtku lahti eelmine postitus selle filmi kohta ning lugegu sealt. Esmakordselt on minu blogis siis mingi filmi puhul nii-öelda "revisit", kuna kunagine postitus ei olnud just midagi erilist ning nüüd, olles näinud filmi vahepeal kolm-neli korda, on minu nägemus kogu tervikust muutunud drastiliselt. Film ise on ju tegelikult üpriski lihtsakoeline ning seda just ülesehituse poolest - biograafiline roadmovie Christopher McCandlessist aka Alexander Supertrampist, kes otsustas võtta jalge alla tee eemal kõigist maailma pahedest ja materiaalsetest võludest ning elada paralleelselt loodusega. Põhisihiks oli jõuda Alaskasse, kus elada mõnda aega, kuid üldiselt oli tema ideelise rännaku osa ka Alaskale eelnenud retk läbi Põhja-Ameerika. Tõepoolest, eestlasena on võib-olla esimesel korral vaadates keeruline kujutada ette, kust läbi liigub Supertrampi teekond pärast Colorado jõge, ent kui oled juba mitmed-mitmed korrad filmi näinud, ei ole see enam mingi küsimus ning suudad ilma probleemideta mõttes välja joonistada tema läbirännatud teekonna.

  Filmi põhiküsimuseks kujuneb kindlasti "Miks?". Tõepoolest, kas inimene on võimeline elama pärast urbaniseerumist ja pidevat evolutsiooni paralleelselt üpris ürgse ja vähearenenud loodusega ning kui isegi oleks selleks võimeline, siis miks peaks keegi seda soovima, pärast kõiki evolutsiooniga paralleelselt tekkinud inimlikke võlusid, mida pakuvad teiste samaliigilistega koos tehtud teod - selle küsimuse üritaski tegelikult McCandless kogu maailma lahti mõtestada. Arvatavasti iga filmi näinud inimene mõistab, kui naivistlik ja ebahumaanne oli filmi nimitegelase pereelu - tema isa oli erruläinud insener, kes oleks võinud saada kellekski, kuid lõpetas koos naisega tühises perefirmas. Lisaks on nende suhe puhtalt formaalne ning lapsed on pidanud läbi elama pidevat vägivalda ning sõimlust, mis kulmineerub tobedate pereüritustega, kus tehakse head nägu ning jäetakse mulje, justkui tegu oleks ideaalperekonnaga. Parim näide ning arvatavasti ka üks põhilisi Christopheri häirivaid asju oli see, kui peale kolledži lõpetamist pubis istudes vanemad ütles, et talle tuleks uus auto osta, kuna vana ei ole turvaline ja võib õhku lennata - selge näide, väljendamaks tema ideed inimeste mõttetust materjalistlikust maailmavaatest, mis seab piirid normaalsele mõtlemisele ja viibki inimesed staadiumisse, mil ainus asi mis mõttes pidevalt trillib on "Surres peab mul olema võimalikult palju asju". Vaadates küsimuse Miks vastust justkui ühtesulandatud komplekti Christopheri stereotüüpsest ning naivistlikust materjalistliku maailma "eeskujulikust" esindajast perekonnast, geneetilist soodumusest ehk teatavast seiklejahingest, tugevast ja kindlameelsest isiksusest ning huvist teatavalt sama "kiiksuga" kirjanike vastu, on põhjus ju ilmselge ning ei ole kahtlustki, et filmis ei oleks see kuidagi veidralt ning pooletoobiselt välja paistnud. Sean Penn oli suutnud Emile Hirchile kirjutada nii suurepärase karakteri reaalse tegelase põhjal, mille mängimine oli arvatavasti Emile'le suur pingutus, ent tal õnnestus see niivõrd mõnusa olekuga, justkui ta mängiks filmis iseennast.

  Filmis oli väga olulisel kohal kindlasti paar, keda Chris (loodetavasti on lühend mõistetav) kohtas enda rännakuil ehk Jan ja Rainey - ropu suuga ja lodeva olekuga Rainey ning hella hingega, ent sügavalt hipivaimuga Jan olid tema elus esimesed inimesed, kelle näol ta tundis perekonda ning see andis talle õpetust. Tohutult õpetust. Juba seal nägi ta tegelikult seda, mis on inimestesse kasvanud sisse evolutsiooniprotsessi käigus - vajadus jagada enda tundeid ning mõtteid lähedase inimesega ning mis juhtub selle räpase inimloomaga, kui teda ei toideta proteiinirikka toidu armastusega piisavalt - pean hetkel silmas siis teatav suhtekriisi Rainey ja Jan vahel, kui Chris nende teele esimesel korral sattus. Sel momendil ei suutnud ta seda hinnata - tõepoolest, ta tundis rõõmu, et needki inimesed austavad teatavat tegevust, mis kõlab eesti keeles tohutult koledalt - teel elamist, ning kelle jaoks on võib-olla teatud hetkeil rahast ja materjaalsusest olulisem isegi hea enesetunne ning kiitev sõna kaaskondlaste poolt. Sel momendil ei mõistnud ta aga seda - ta elas vaid enda raamatutest piiratud maailmas, kuhu paistis kaaskondlaste poolt kiiratavat valgust sisse vaid piisavalt, et hoida meel värske ning kui kui meelevärskus saavutatud, tuli valgusallikas kinni keerata ning elada taas edasi, öeldes: The core of mans' spirit comes from new experiences. See võib olla tõsi ning arvatavasti ongi, kuid inimestest kiirgavat 36,5 kraadi ning soojust vajame me kõik - iseenda kiirgusest ja soojusest jääb vähe, seega on selleks ju vaid ainult üks lahendus...

  Mitte vähem oluline ning minu jaoks arvatavasti kuidagi hingelähedasem oli aga hoopiski Hal Holbrooki mängitud nahaviimistleja Ron Franz. Ron Franzi tegelaskuju teatavasse jumalikusesse oli esimesel paaril vaatamisel keeruline sisse elada -ilmselt ei olnud mina ainus,  kellel tekkisid tugevad paralleelid enda vanavanematega, mis pärssisid kogu tema olemuse adekvaatset hindamist. Franzi sõjaveteranlikud elukogemused olid väga hea pagas ja õpetus, mida McCandless sai tunda viimast korda enne Alaskasse minekut - seda küll ei öeldud otseslt välja, aga väga võimalik on see, et Ron Franz oligi viimane inimene, kellega ta suhtles, kellele ta enda ideoloogiat jagas ja kes temassegi teatavat jõudu ja jaksu süstis. Franzi tegelaskujust kui sellisest on tegelikult sõnades üpriski keeruline rääkida, kuna tegu on pigem emotsionaalse ja hingemineva tegelasega, kui lihtsalt sisukõlksuga - tema tegelase olulisusest nii vaatajale kui Chrisile saab aru vaid filmi vaadates. Franz suutis aga, vaatamata meelekindluse süstile, panna Chrisi mõtteisse ka perekonna olulisuse, kuna olgu perekond nii kehv kui ta on, on siiski tegu ühe ainsa asjaga maailmas, mida me muuta ei saa ning seda tuleks aktsepteerida. Veidikene paotas ta ka ust usu suunas, mis võib-olla aitas isegi elada üle need päevad Magic Bus'is - jällegi, see usuline uksepaotus oli pigem emotsionaalne ja kuidas kellelgi, jäägu see siis samuti filmis avastamiseks.

  Kui nüüd veidikene mitte nii meeldivatest asjadest rääkida, siis minule jäi millegipärast tunne, justkui Kristen Stewarti 16-aastane hipineiu Tracy Tatro ei elanud filmi suursugususele kaasa - oli tema justkui peale Chrisi õe Carine'i esimene tüdruk, kelle vastu tal mingid emotsionaalsed tunded tekkisid, kuid see võrdlus ei pea justkui üldse paika, kuna tema õde oli põhimõtteliselt talle kogu perekonna eest ning olulisim inimene tema elus, kuid Tracy oli mingi suhtelist suvaline alaealine nolk, kellega ta veetis koos mõned päevad. Just see kuidagi rikkuski kogu asja ära, et too tüdruk oli 16-aastane - see mingismõttes tõesti taaselustas justkui Carine, kuid samas näidati mitmes kohas välja, et Tracy ja Christopheri vahelised tunded ei olnud midagi peale algelise sõpruse. Oli ju tegelt tõesti ilus kui koos lõõritasid ja kõik, aga lihtsalt sellel ei olnud seda emotsionaalset tagapõhja, mida oleks lootnud. Kui sai teema selliste väiksemate kõrvaltegelaste peale viidud, siis mulle meeldisid tohutult kaks väiksemat seika - üks neist oli selle Rahulinnaku valdaja ning teine oli seik Colorade jõel taanlastega. See Rahulinnaku vaimne juht oli kuidagi nii vinge ja õige mees, kelle koha aura tugevdas minu jaoks veidikene seda üsna nõrgukest ja algelist Tracy ja Chrisi suhet - oli lihtsalt kuidagi nii muhe seda olemist seal vaadata. Teine seik taanlastega oli samuti väga soe ja hea vaheldus - see oligi justkui mõnus vaheaste sel pikal reisil Alaska suunas, kus siis korra sai näha tõeliseid elunautlejaid, olles narkootikumidest laksu all, kuulates valjusti muusikat, olles alasti ja valmistades hot-doge. Keeruline öelda, mis see mulle niivõrd meeldis, aga iga kord tuleb seal kohas naeratus näole - lihtsalt nii õiges kohas nii õige asi, väga viis.

 

  Film on aga tegelikult ju üles ehitatud siiski loodusele ning just looduse ürgsemale näole ning see ju tegelt ongi selle filmi puhul palju olulisem, kui inimsuhted ja inimlikud mõjutused. Loodust oli filmis kujutad suurepäraselt, seda peab nüüd kohe kindlasti ütlema. Kindlasti utsitasid seda ka suurepärane kaameratöö ja ülihea helindus, kuid kõik kaadrid, milles oli püütud väljendada looduse ülemvõimu, saadi sellega hakkama pareminigi kui oleks vaja olnud. Looduskaadrid ja üleüldse kogu rändamisega seotud teema filmis on justkui üks suur hunnik pilte üksteise järgi, kuna iga screenshot toimiks sama hästi, kui paarkümmend sekundit filmi - soetasin Eddie Vedderi poolt tehtud filmi soundtracki vinüülil, millega oli kaasas paarikümne leheküljeline raamat ning oh sa püha peetrus, kui kaunid võtted olid suudetud suurepärase kvaliteediga sinna bukletti talletada. Kui aga laskuda rohkem detailidesse, siis kui loodusvõtted mägedes või lihtsalt maastikul olid võimsad, siis eriliselt mõjusid ikkagi võtted loomadega. Alustagem kasvõi sellest, kuidas mitte enda parimates päevades Chris, lootuses küttida üks noor kits, sihikut sättides märkas noore kitse seljataga üpriski vastsündinud talle, mis pani tema loobuma. Või siis näiteks karuga tõtt vaatamine, mispeale karu vaid rõugas talle näkku ning läks minema. Siiski, vägevatest vägevaim oli moment, mil koiotti- või hundikari järas jõe ääres lohaka küpsetamise tagajärjel roiskunud põdraliha - sel hetkel oli lihtsalt mõista, kui väike tegelane on kogu suure looduse juures filmi nimitegelane Christopher McCandless ja kui keeruline on tegelikult loodusega sammu pidada.

  Kokkuvõtvalt võib öelda aga seda, et tegu on kindlasti ühe paremini teostatud biograafilise filmiga läbi aegade - Christopher McCandlessi rännakud, masendav elu ning märkmete tegemine Magic Bus'is ning kasvõi näiteks Colorado jõe "taltsutamine" olid kujutatud nii, nagu need kujutad peavad olema ning sellest tuleb au anda kindlasti suurepärastele näitlejatele, kuid vähemtähtis ei ole ka filmi režissöör Sean Penn, kes suutis sellise asja valmis meisterdada. Arvustus sai nüüd muidugi päris pikk, kuid kahjuks ei jõudnud veel mitmeidki asju lahti rääkida - näiteks jäi täielikult puutumata Alaskal elamine, kuid seda huvitavam pärast vaadata - sealsete seikade detailne etteloetlemine ei oleks just kõige targem tegu minu poolt. Loodetavasti saab keegi aga sellest arvustusest alust, et vaadata seda filmi ning saada aru, et sellest võib saada üks tema lemmikfilmidest. Minu puhul on tõepoolest tegu ühe tõelise lemmikuga ning filmiga, mida võib igal ajal uuesti ja uuesti vaadata ning selle filmi puhul ei tundu 140 minutit kuidagi absoluutselt pikk aeg. Varsti kirjutan ilmselt ka soundtrackist arvustuse, kuid sellest siis täpsemalt hiljem. Üks minu lemmikfilmidest, mis näitab inimese suutlikust või suutmatust elada paralleelselt ürgse, inimese poolt seni rikkumata loodusega

Black Books (2000-2004)

Inimvihkajast ahelsuitsetaja ja joodik Bernard peab Londonis raamatupoodi. Oma jälestust poodi sisseastuvate klientide vastu ei hoia ta vaka all ja kasutab igat võimalust, et neid alandada. Tema parimaks, ja ühtlasi ka ainukeseks sõbraks on meeleheitlikult kaaslast otsiv Fran, kellele kuulub raamatupoe kõrval asuv kunstipood. Kolmas liige selles sürreaalseid-koomilisi sündmusi kogevas trios on pidevalt stressis olev raamatupidaja Manny.

  Minu aina süvenev Briti huumori ning sarjade obsession ei saanud ilmselgelt Black Booksi vaadates leevendust - tegu on põlise, häbitu ning ülimalt puise Briti sitcomiga, mis ei häbene löömast jalaga näkku kõigele, mis ette satub. Olles varemgi näinud mitmeid ja mitmeid Briti sitcome, see mind ei üllatanud - enne kogu sarja komplektse DVD-paki ostmist olin näinud esimest hooaega ning Bernard ning Manny olid juba enne sarja vaatama hakkamist kodused. Kui aga läheneda sarjale mingist teisest küljest kui otsesest situatsioonikomöödia vaatenurgast, siis on tegelikult tegu ka väga hea draamasarjaga, mis teatud mõttes peegeldab tavaliste nii-öelda "firmajuhtide" suhtumist enda ärisse ning ots-otsaga kokku tulemist. Pean jälle kordama, et puhtalt minu visioon, ei midagi muud. Kui aga rääkida lähemalt, mis eriliselt meeldis, siis selleks peab kindlasti olema väikesed detailid selle askeetliku raamatupoe juures - moosiröstsai laes, lirtsuvad-plärtsuvad molluskid, keda Bernard ja Manny tapsid kõige kättejuhtuvaga ning raamatu hindadega kauplemine. Selliseid sarnaseid ja sarja mittenäinule täiesti mõttetuna tunduvaid asju oli selle sarja juures tohulult ning lausa igas episoodis võis märgata selliseid asju kümneid. Põhiline pluss ongi sarja juures paindlikkus, sest ilma selleta ei oleks suudetud valmis meisterdada kolm hooaega seda ülinaljakat sarja - kui esimene hooaeg keskendus põhilisels tegelaste tutvustamisele ja raamatupoodi sisseelamisele ning teine tegelaste pahede ja erinevate maailmavaadete tutvustamisele, siis kolmas oli juba puhtalt vanal rasval libisemine, mis sitcomi puhul on alati väga hea - tehti lihtsalt tohutult palju karakteritele keskenduvat huumorit ning tegelikult lõppes ju sarigi niiviisi, nagu sa poleks varem seda kordagi näinud. Kui rääkida veidi lähemalt ka sarjas esinenud kõrvaltegelastest, siis neist peab ilmselgelt lemmik olema Simon Pegg Black Booksi kõrval asuva uue raamatupoe juhatajana, kes enda "We are a team" suhtumisega ajas mind naera iga sekund mil ta ekraanil oli. Kahjuks on aga minu arust tegu sarjaga, mille puhul enamikel episoodidel puudub see teatav taasvaatamisrõõm - tõepoolest, enam-vähem pooled episoodid on universaalsed ning mida oleks kasvõi kohe teist korda otsa vaadanud, kuid on tohutult palju episoode, milles käsitletud probleemid ja küsimused ei vääri ülevaatamist. Eks paistab tegelikult, sest näiteks Fawlty Towers on mul arvatavast neli-viis korda üle vaadatud ja vaatan igal ajal veel, seega kõik sõltub tujust. Praegu panen tema aga igatahes enda aega riiulile koguma ja las ta küpseb, ilmselt sügisel saab jälle välja võetud ja vaadatud, kas läheb sama ludinal kui praegu. DVD'del olnud lisad ei olnud midagi erilist, kuid eriti meeldis see Black Books tegelastega tehtud 10-minutine nukufilm, mille ajal olin terve aja kõht kõveras ja mis oli lihtsalt nii puhtalt andekas, et tee või tina. Väga super sari, puhas Inglise kvaliteet, kuid taasvaatamisrõõm võib olla puudulik ning oleks oodanud ka paari püsivat tegelast veel, kuna näiteks Fran muutus üpriski tüütavaks kolmandaks hooajaks. Naerutav ja originaalne, kuid võib shokeerida liigse puisuse ja teravusega - kindlasti mitte ka korraarmastajatele

Disturbia (2007)

Kale Brecht muutub peale isa surma kui teiseks inimeseks - ta tõmbub endasse, muutub süngeks ning satub pahandustesse. Kale ema teeb ööd ja päevad tööd, et kuidagi pere ülal hoida. Ühel päeval otsustab Kale üksluistesse suvepäevadesse vaheldust tuua, hakates enda naabreid jälgima. Ühel pool elab uus naabritüdruk, seksikas Ashley , vastasmajas aga keskealine poissmees, kelle puhul tekib Kalel tasapisi kahtlus, et tegemist on tagaotsitava sarimõrvariga.  Aga kas on poisi oletused vettpidavad või on tegemist lihtsalt fantaasiaga, mis on ehk palaval suvel liiga lennukaks muutunud?

  Disturbiaga on selline huvitav lugu, et kunagi, kui film välja tuli, jäi mul see täiesti absurdsetel ja mõistmatutel põhjustel nägemata ning ma ei kuulnudki sellest filmist vahepeal mitte midagi, kui sattusin seda juhuslikult silmama Apollo raamatupoe DVD'de odavmüügiletis, kust selle koheselt kaasa haarasin. Kui mitte ruttavalt filmi juurde minna, siis filmil on kõik eeldused olemaks üks tõeliselt mõnus õhtune vaatamine - Shia LaBeouf on suurepärane blockbusterite näitleja, kes küll ei hiilga erilise silmapaistvusega, kuid mõjub alati kuidagi kaasakiskuvalt ja loomulikult; film on suuresti ideed saanud Hitchcocki kultusteosest "Rear Window", mis on üks minu selle ajastu lemmikfilmidest, omadest suurepärast kaameratööd ja ülimõnusat pinget ja veel mitmed pisiasju nagu näiteks Sarah Roemer kui üliarmas Kale Brechti (tüdruk)sõber. Kui nüüd kõik eeldused kokku lugeda ja kasvõi mõttes need sulandada kokku üheks ühtlaseks massiks, siis ei saa nagu kuidagi midagi valesti minna, eksole ?! Ning peab ütlema, et ega läinudki. Shia LaBeouf mängis ülimõnusalt välja enda kergelt nohikliku, kuid samas pereprobleemidega ja veidi liialt kõrge enesehinnanguga jõmmi rolli - tõepoolest, teatud momentidel tekkis mul vastupandamatu iiveldustunne kui Shia tegi enda sissekasvanud tüüpilise Transformerlikke nägusid ja liigutusi, mis on võib-olla liialt tema, kui mitte tema mängitav tegelaskuju, aga see on vaid minu veidi kriitiline silm. Tema pilukast semu oli ka üsna muhe ja Sarah Roemeri vähe veider (tüdruk)sõber samuti, kuid põhilise tähelepanu võitis endale siiski filmi üleüldine kuidagi tõeliselt chill olek - seda tüüpi filmide juures ei näe just kuigi tihti seda, et mõne minuti möödudes elad kõigile tegelastele hingega kaasa ning ei suuda kuidagi teemast end lahti kiskuda - pole viimase kümnendi taoliste blockbuster-thrillerite puhul seda kordagi tundnud ning see näitab selgelt, kui hea fiiliga see film oli. Mitte et see film oleks perfektne olnud, mitte seda. Kohe kindlasti mitte. Kuigi film kui selline oli ju tõesti väga chill ja kiskus kaasa ning oli tore seda Shia Kale ja Ashley vahelist häbelikku ja nohiklikku kudrutamist vaadata, kuid mind nagu kuidagi ei kiskunud kaasa kogu see mõrvari temaatika - oli ju nagu samuti üpris kaasakiskuvalt kirjutatud ja kõik, aga kogu selle meeldiva noortefilmiliku kompoti juures ei suutnud minu arust piisavalt jalga ukse vahele saada kogu see teema. Eriliselt kaugeks jäi see lõpumadin, mis tundus justkui kuskilt teisest filmist - polnud midagi väljakannatamatut, kuid oleks selle teemata ootnud mingisugust teist ülesehitust. Jällegi, ainult minu veider ning kriitiline silm, ei midagi muud. Aga mis ma oskangi öelda - D. J. Caruso filmid on kõik väga sarnased - eriliselt tekivad mul võrdlusmomendid Eagle Eye ja käesoleva filmi vahel, kuna ka Kotkasilmas oli tunda seda mõnusat chillolekut, kuid samamoodi ei olnud minu arust taustal voolav kergelt utoopiline märuliliin kuigi kaasakiskuv. Aga tegelt ju väga muhe vaatamine, mis ma kobisen - see oli kah eriti meeldiv, et mitmel korral kõlas filmis Kings of Leoni "Taper Jean Girl". Täitsa tore noortethriller, milles õhustik on täiesti suurepärane, aga teema ise ei kisu nii väga kaasa - kaasa kisub pigem suhteliin

Spaced (1999-2001)

Tim Bisley ja Daisy Steiner rendivad korteri, teeseldes, et nad on suhtes ja pikalt koos. Enda veidrate ja omanäoliste seikluste vältel kohtuvad nad Marsha, alkhoolikust majaomanikuga; Briani, vaevatud askeetlike elukommetega "häbeliku" kunstnikuga; Mike'i, Timi sõjahullust parima sõbraga; Twisti, "moedisainerist" Daisy parima sõbraga ning Colini, Timi ja Daisy koeraga.

  Sari Spaced jäi mulle silma tegelikult juba aastaid tagasi, kui minu täielikuks lemmikuks kujunes Edgar Wright tänu suurepärastele Briti komöödiatele Shaun of the Dead'ile ning Hot Fuzz'ile. Siis nagu huvi kadus vahepeal,ent kui ilmus suurepärane  Edgar Wrighti mortalkombatlik möllukomöödia Scott Pilgrim vs The World, meenus mulle taaskord selle veidi nohikliku Briti perfektsionistist režissööri võlu. Viru Keskuse Rahva Raamatus ringi konnates leidsin suurepärase asja - 3DVD'line kollektsionääride variant sarjast Spaced, mis sisaldas tohutul hulgal lisasid ja mis oli kindlasti väärt ostmist. Hindki polnud midagi hingematvat. Päeva-kahega sai sari vaadatud ja oh sa mu meie, kui üllatunud ma olin. Sari ei üllata algselt millegi erilisega - tegu tundub olevat lihtsalt ühe veidi omanäolise sitcom'iga, milles mängivad suurepärased Briti näitlejad. Paari osaga sai selgeks aga sarja kohene klassikustaatuse saavutamine - juba kolmandaks episoodiks olid kõik tegelased nii koduseks saanud, et iga suvalise dialoogi ajal oli naeratus suul ja ei suutnud tihtipeale naerugi tagasi hoida ning selle põhiseks põhjuseks on just üks omadus, mis puudub enamikes Ameerika sitcom'ides - selleks on kodusus. See nii-öelda kodusus võib tunduda kõrvaltvaatajale utoopiline, kuid nii on - kõik tegelased enda veidrustes on tegelikult tehtud nii inimlikeks, et absoluutselt kõik leiavad mingeid ühiseid jooni ja kiikse, mis kinnitabki selle sarja inimese lemmikute hulka. Eriti hubane moment oli minu jaoks see, kui Tim, rahuldamaks oma pettumust üleüldse kõige suhtes, mängis Tomb Raiderit ja ei teinud mitte midagi kui lihtsalt uputas Lara Crofti kümneid ja kümneid kordi järjest ära - selles momendis oli midagi sellist, mis pakkus mulle endalegi lõbu mõned aastad tagasi. Rohkem detailidesse parem ei lasku, kuna sellise lühikese sitcom puhul rikuks see kogu lõbu ära. Rääkides aga veel osatäitjatest, siis minu arust parima osa tegi üleüldse Peter Serafinowicz, kelle reeturlik imidz tõestas end päris mitmelgi korral. Minnes aga kõrvale sarja üldisest olemusest, siis minusuguse vaataja jaoks on sarja põhiline meelelahutav osa siiski momendid, mil kaudselt, kuid üsnagi läbinähtavalt jäljendatakse erinevaid kuulsaid või vähemkuulsaid momente filmiajaloost - sarja näinud kindlasti teavad väga hästi seda kohta Daisy töökohas, kus üks suur jõrmakas tumm mees tõstab ülesse hiiglamaraske prügikonteinteri ning ilmselt paljud ka teavad, mis filmile see viitab. Üldiselt aga tõepoolest, veidi nohklik ja Wrightile omaselt perfektsionistlik sari, milles põimuvad erinevate inimeste kiiksud üheks ühtalseks suureks kiiksuga nn "mäsuks", millest nad ühisel koostööl suudavad pääseda ning elada rahulikult oma isiklikes, popkultuuri mõjutustest nõrguvais kiiksudes edasi. See ei ole sari, mille kohta saaks midagi ühtset kokkuvõtteks öelda või kui üldse, siis pean end jällegi labaselt kordama - kodusus

Операция „Ы“ и другие приключения Шурика aka Operation Y and Other Shurik's Adventures (1965)

Nõukogude aegse kinonduse hittfilm, mis räägib nohiklikust Nõukogude aegsest tudengist, kes satub tihti totratesse ja täbaratesse olukordadesse, millest ta suudab küll alati väga huvitaval viisil välja libiseda. Film koosneb kolmest eraldiseisvast osast: Напарник aka Töökaaslane, Наваждение aka Deja Vu ning Операция „Ы“ aka Operatsioon Õ.

   Enne filmist pajatamist oleks paslik kindlasti kiita kohta, kus film sai nähtud - sattusin 1. juulil esimest korda Katusekinno ning tegu on tõesti kindlasti ühe Kultuuripealinna vägevaima "atraktsiooniga", mis võlub enda ülimõnusa õhkkonna, heade hindade ning erakordsete filmivalikutega. Kui aga filmist rääkida, siis ei ole minu jaoks see film kindlasti enam see, mis ta oli kunagiste Nõukogude ajal elanud inimeste jaoks - tõepoolest, tegu on tipptasemel Vene komöödiaga ja naerda sai ju ilmselgelt väga palju, aga selleaegsed inimesed on seda filmi erinevalt minust näinud varem juba pluss-miinus tuhat korda ning neil on selle filmiga justkui vaimne side. Heaks näiteks olidki paar vaatajat, kes minu selja taga istudes teadsid konkreetselt iga rida filmis peast ja ei häbenenud seda välja näidata - andis jällegi mingi mõnusa lisaväärtuse õhustikku. Film ise on aga tõepoolest tohutult andekas ja iseloomulik film, mis tundub võib-olla algul liialt naivistlik, kuid esimese osa "A Компот" hetkeks oli juba kõik täitsa kodune ja sai ilma vaevata naerukõhutäisi tunda iga mõne minuti tagant. Kõige lemmikum osa oligi arvatavasti esimene ning sealsed tsitaadid ongi arvatavasti kõige rohkem rahvasse imbunud - rääkides kasvõi ajatust Fedjale vitsa andmise stseenist, millega käib kaasas üks teada-tuntud tsitaat, mida teab arvatavasti iga filmi näinu. Kui rääkida aga lemmiktegelastest, siis iganenud vastuse Šurik kõrval tooksin mina rohkem välja just Yuri Nikulini mängitud Tola, kes tänu varasemale kogemusele klounina suutis mõjuda omas rollis eriti ehedalt ja idiootspioonilikult, kuid kindlasti on väga suurepärane ka Šurik ning seda eriti just teises osas, kus kogu see Lidaga semmimine ja konspekti lugemine tundus ilma sõnasid lausumatagi niivõrd suurepärane, et tee või tina. Kes suudaks unustada Šuriku liigutusi, kui ta arvas ennast olevat selgeltnägija - puhas kuld. Iga suvaline saastkino austaja seda vast vaadata ei viitiks, kuid inimene, kes austab filmikunsti ka väljaspoolt Hollywoodi võiks kindlasti pilgu peale heita - tore on vaadata ka koos vanematega, kes teavad kindlasti rääkida filmiga paralleelselt mitmeid lugusid seoses teatud stseenide või seikadega filmis. Südamelähedasim Nõukogude komöödia, mis suudab naeratada ka praeguseid noori, ent kindlasti kordi rohkem südames on ta Nõukogude ajal elanud inimestel

Hobo with a Shotgun (2011)

Rutger Hauer astub üles nimetu mehena, kes käib omi radu mööda mandunud Kõntsalinna tänavaid. Siin valitsevad narkodiilerid ja mõrtsukad, lokkab vägivald ja madalale langemisel puuduvad igasugused piirid. Kõike seda orkestreerib õel ja kuritahtlik Drake, kes koos oma kahe pojaga on loonud hirmu ja ängistuse õhkkonna, et hoida rahvast oma käpa all... Kuid Drake'id ei oska oodata püssimehe saabumist.

  Hobo with a Shotgun jäi mulle silma juba HÖFF'i kavas, kuna vägevamad filmikriitikud asetasid seda Grindhouse võltstreilerist välja kasvanud splatterit lausa Peter Jacksoni kultusteose Braindeadiga samale tasemele. Seda ma suurt ei uskunud, aga lootused-ootused olid suured. Pärast nägemist ta nüüd minu jaoks Braindeadini ei jõudnud, kuid seda kindlasti mitte halvas mõttes - tegu on lihtsalt niivõrd erineva filmiga kui Braindead ning ka aeg on täielikult muutunud. Kui aga kiita, siis oh sa jeebus, kui hästi oli ikkagi suudetud teha halvasti välja nägev hea splatter, kus režissöör ei olnud enda perversseid ideid tagasi hoidnud ning uute ja originaalsete tapmisviisidega oli nii mitmelgi korral hiilatud. Alguses oli, kui ma ausalt ütlen, üpriski keeruline sulanduda sellesse Scumcity õhkkonda, kuna esimestest minutitest alates hakkas juba peegelduma see Drake'i ülemvõim, ent esimese pooltunniga oli õige fiil juba täielikult sees ja ülejäänud film läks muhedalt. Mulle kujunes vaatamata ülinauditavale veresaunale ja idiootsetele Drake'i poegadele lemmikuimaks liiniks filmis ikkagi Hobo ja Abby vaheline suhe, mis oli justkui kergelt mentorlik isa-tütrelik suhe, kus harkis jalgevahega Abby nägi elus esimest korda tunneli lõpus valgust tänu Hobo maailmaparanduslikele plaanidele. Tohutult valus oli vaadata, kui Drake lasi Abby'l muruniiduki vahel käes otsast - sellised kohad on splatterites nii valusad, damn. Aga loomulikult, peale selle liini oli veel hulgaliselt teisigi momente, mis suutsid naerutada või hinge minna - tohutult vägev oli minu arust see, kui haiglas üritati kõigest jõust äratada kliinilisse surma langenud Abby't, mispeale üks doktoritest asus tema kõhu peale depressiivselt hüppama, karjudes "Wake up, you fucking bitch" - kuidagi niivõrd hubane ja õige tundus see. Tohutult andekas film ning ma usun, et Jason Eisener võiks selle zanri massidesse viimist jätkata, kuna selliste filmide vaatamise vastu pole mul eales midagi, eriti kui veel väidetavalt vahepeal katkestatakse filmivõtted, kuna kuntsveri sai lihtsalt otsa - mis saaks olla veel vägevam ?! Palju muud välja tuua polegi, kuna muidu oleks igav vaadata - taoline verega üle kallatud situatsioonikomöödia lihtsalt nõuab vaatamist ning minu sõnad ei mängi siin mingit rolli, need peaksid lihtsalt motiveerima kõhkelvaid inimesi seda vaatama. Tohutult verine splatter, mis hiilgab väga südamliku sisuga, kuigi samas on suudetud sisse tuua ka kümneid andekaid ja uuenduslikke tapmisviise

Sucker Punch (2011)

Lugu tüdrukust, kes pidi end pidevalt peitma ja hirmus elama oma kurja kasuisa tõttu. Kui tüdruk muutus kasuisa jaoks liiga tüütuks, pani ta tüdruku vaimuhaiglasse, kus ta peagi hakkab välja mõtlema alternatiivset reaalsust, mille abil üritab ta leida väljapääsu sellest kinnipidamisasutusest. Ta peab leidma viis eset, et võita endale täielik vabadus. 

   Sucker Punch on arvatavasti 2011. aastal kõige rohkem kõlapinda leidnud film - film on saanud hoomamatu fekaalisõja osaliseks kõigi kriitikute poolt ning filmi reitingud tambiti jalge all puruks. See aga ei heiduta Zack Snyderi austajaid ning lihtsalt taoliste filmide fänne. Ma olen mõlemat. Tegelikult on keeruline kusagilt lausa alustada, aga sitta kah - alustan algusest. Olen kuulnud palju, et soiutakse palju filmi igavuse pärast, ent mina olin juba esimestest minutitest naelutatud, kuna nii-öelda "Sissejuhatus" oli tõeliselt mõnusalt jälgitav ning mõne kaadriga tehti asi piisavalt selgeks. Kui aga asi jõudis kujuteldavate reaalsusteni, tajusin ma justkui lapselikku rõõmu - kõle ja maskuliinne vaimuhaigla asendus kahtlaste äridega seotud bordelliga ning mis omakorda asendus vajadusel ülevoolava ja absurdse lahinguväljaga. Kui keskenduda filmi ülesehitusele ja olemisele ning Zack Snyderi nägemusele, siis tõepoolest, mina oleks oodanud veelgi khuulimat ja mindlessimat olekut - arvatavasti pani piirangud ette just PG-13 reiting. Isiklikult oleksin pannud filmi reitinguks X - kõik filmi kuus naispeategelast oleksid võinud aktsioonis ja vabal ajal olla alasti, irreaalsete tegelaste tapmisega oleks võinud tolmu, valguskiirte ja kruvide lennata splatterlikult palju verd ning see kõik oleks võinud olla vürtsitatud veel 3D'ga - sellisel juhul oleks see film olnud arvatavasti midagi meelelahutusliku perfektsuse lähedast. Kui aga tõepoolest vaadata mööda minu ekstaasist ning pildilisest ja helilisest perfektsusest, siis sisu oli tõesti veidike lopergune - Zack Snyder suutis panna enda märjad unenäod filmi, ent kelle seksistlikud unistused oleksid kergeltmõistetavad ja lineaarsed. Sellise retoorilise küsimuse võib ju püstitada, ent see ei vabanda välja siiski filmi olemust - film on mõeldud siiski massidele ning ei ole just kuigi palju vaatajaid, kes suudaksid vaadata mööda sisu puudulikkusest ning nautida vaid vaatemängulisust - suurem osa vaatajaid on näljased ka sisu järele. Naistegelased kui sellised tegid kõik mis vajalik, ent kõige suurem puudujääk tuligi mehisema poole pealt - vaimuhaigla sõge doktor Blue oli justkui motiivideta idioot, kes võttis kõigilt raha, keeras suure hunniku fekaalindust kokku ja siis tühja näoga veel sõimas kõiki - kogu tema liiderlikkuse oleks võinud asendada millegi atraktiivsemaga, millele olnuks sisu üles laduda kordi lihtsam. Kui aga nüüd lõppude lõpuks vaadata tervikut, siis minule see tegelikult ikkagi kuratlikult meeldis - kui oleks täidetud ka eelpool mainitud puudujäägid, siis oleks Zack Snyder suutnud saavutada lausa taseme, milleni ei küündi ei Watchmen ega 300 kokku sulandatunagi. Nagu ka eelpool nägite, siis panin filmile kaks postrit - oleks meelsasti pannud neid lausa kümmekond, ent Blogspoti debiilne süsteem paneb omad piirangud, aga sellele vaatamata on sellel filmil ühed lahedaimad ja parimad postrid, mida viimasel ajal nähtud. Loodetavasti ei läinud liigse kiitmise noodi all - perfektsust see film ei saavutanud, ent suurepärane meelelahutaja oli ta küll igatahes, sest kes kurat suudaks mitte minna ekstaasi viie tüdrukue peale, kes külmavereliselt tapavad ära kõik futuristliku Esimese maailmasõja sõdurid ?! Suurepärane film ajudeta meelelahutuseks, kuid kerge puudujääk tuleb kasutamata potensiaalist ja idiootsest stsenaariumist

 

Kaitseingel ja tema viis jumalannat - f*ck the World War !